Multika lehm

Kummalist kaupa on ikka meie poes. Aga vot sellised üllatusmunad, kus mänguasjad multikast `Kolmanda planeedi saladus` on ikka vahvad küll. Ma tahaks seda lendavat lehma ja siis veel seda paksu piraati. Kahju, et neid ajapeegliga päevalilli osta ei saa. Need olid lapsena mu lemmikud - kõhedust tekitavad iludused.

Jänene!

Mõni asi võtab lihtsalt tummaks...

On see normaalne?

Ojah, mul ikka tõesti pole seda naljasoolikat või huumorimeelt või mida iganes. Igatahes ei saa ma aru sellisest rõõmust nagu toidusõda. Esiteks on see vastik, teiseks olen ma liiga praktiline - toit ei ole raisata ja kolmandaks, mingi austus peab ikka ka olema. (Minu kiiksude hulka kuulub näiteks see, et leiba ei tohi tagurpidi lauale panna). Igatahes on toidusõda nii paljudes lastefilmides vahvaks ja positiivseks tegevuseks muudetud, et ma ei tea, kuidas see minu lastele mõju avaldab. Äkki peaks neil laskma lugeda lasteraamatuid Lenigradi blokaadist - selliseid, mida mina kunagi lugesin...

Lihtsalt ilus

Ma jälgin seda Ajaveebi konkurssi ja hoian küll Andrasele pöialt aga vot see linnublog on ristipõiki jalus, ehhh - nii ilus ja korrektne! Kuidas ta seda teeb? Elabki metsas vist...

Väike Monk

Kirke tegemisi jälgides, hakkan tahtmatult mõtlema, et mis inimloom tast küll kord kasvab... Paar päeva tagasi seisis köögis, nõudis piima. Mul võttis toimetamine aega, uus pakk kannu, käärid sahtlist, lõige, piim sooja... Kui ta oma pudeli lõpuks kätte sai, tõstis selle ahnelt suule ja tatsas ukse poole. Järsku jäi seisma, pööras tagasi ja - lükkas paokile jäänud sahtli kinni (!) ja siis padinal köögist minekut. Ma seisin tükk aega suu ammuli, kortsutasin kulmu ja hakkasin siis omaette itsitama - väike Monk :)

Lapsed on vahvad :)

Kirke ja Karl

Soomekelk ja turvahäll

Mu õeke kihutab siin oma poistega kodu poole. (Türi linnas, Luha tänaval.)

Kipub kuule

Pühapäeval Türi linnas

Vanamees

Aru ma ei saa, mis imelik asi see minuga täna juhtus - segane. Nägin öösel und - seisan mina oma vana maja ukse ees ja ootan bussi. Poe uksest väljub vana mees, tuleb trepist alla, astub paar sammu ja hakkab ettepoole vajudes tuikuma ning siis kukub kokku. Lähen tema juurde ja aitan ta pingile pikali, ta tõstab kuulekalt jalad pingile ja jääb mulle kohkunult otsa vaatama. Buss tuleb. Hõikan emale - kutsu kiirabi, teen lastele - dadaaa ja astun sisse. Buss hakkab liikuma, raadiost tulevad uudised, teadaanne - Manfred seejasee, talle mitte kiirabi kutsuda, simulant! Ja siis hakkab peale, oli see sama mees, no ei - arvan, keegi teine? Ja mul süda valutab selle mehe pärast, et kas ema ikka kutsus abi ja kas kiirabi tuli ja kas vanamees sai haiglasse ja kas ta paraneb ja... Uni on läinud, tahaks emale helistada ja küsida, mis edasi sai. Kell on pool kaheksa, laps magab aga mina ei saa enam und - muretsen võõra vanamehe pärast oma unenäos.
Meenub vanaisa - ta suri, kui ma olin alles väike laps - ma ei saanudki teda kunagi tundma õppida, viimane pilt temast on haigla trepil, kuhu ta salaja suitsetama tuli, seal ta surigi - kopsud.
Ka see mees võis olla kellegi vanaisa. Kui tihti me aga tegelikult märkame, et keegi vajab abi ja kui tihti kirtsutame nina, et ahh - joodik, kodutu, muidu imelik. Mul on hirm, enda pärast, oma laste pärast, võõraste vanameeste pärast...

All paremas nurgas

Täna käisin jälle tööd tegemas, titt kaasas. Õnneks suhtuvad inimesed sellesse, väga mõistvalt ja Kirke käitub ka nagu üks viks laps kunagi :)
Kuigi, vahel jääb ta kogemata pildile...
ja vahel teen temast ka pilti, et lapsel lõbus oleks :)