On see normaalne?

Ojah, mul ikka tõesti pole seda naljasoolikat või huumorimeelt või mida iganes. Igatahes ei saa ma aru sellisest rõõmust nagu toidusõda. Esiteks on see vastik, teiseks olen ma liiga praktiline - toit ei ole raisata ja kolmandaks, mingi austus peab ikka ka olema. (Minu kiiksude hulka kuulub näiteks see, et leiba ei tohi tagurpidi lauale panna). Igatahes on toidusõda nii paljudes lastefilmides vahvaks ja positiivseks tegevuseks muudetud, et ma ei tea, kuidas see minu lastele mõju avaldab. Äkki peaks neil laskma lugeda lasteraamatuid Lenigradi blokaadist - selliseid, mida mina kunagi lugesin...