Roosad prillid

Hoolimata sellest, et ümberringi on igasugu segadust olen mina rahu ise. (Tööl on ärevad ajad, teismelisega probleemid, laenud kaelas jms)  Muretsen küll aga mingil veidral kombel suudan seda kõike rahulikult analüüsida ega paanitse. Miski üllatav enesekindlus on minu sees maad võtnud. No natu-natu-ke ärev olen ka. Rohkem küll selle pärast, et see rahu tundub ebaloomulik. Huvitav, kas ma olen tundetuks muutunud, ajud on pehmeks keenud või olen lihtsalt pime ja naiiv? Mulle meeldib praegu mõelda, et olen kusagilt saanud eriti kvaliteetsed ja lahedad roosad prillid ja need on mulle pähe liimunud. Ei suuda ära kiskuda ja ei taha ka :)

Puhas reklaam

Ma teen nüüd reklaami, mitte raha eest aga ma lihtsalt tahan seda jagada :)
Ühseõnaga, pool aastat tagasi läksime minu kalli ema soovil Starmanist üle Elioni. Ma olin väga pikalt selle vastu puigelnud aga lõpuks andsin alla. Esmapilgul ei näinud mingit vahet, pilt nagu ikka, mingi kast oli laua peal juures ja ma põrnitsesin seda tigedalt. Vastik kast, enne oli ainult juhe, seal kusagil kapi taga, nüüd kast, mis ruumi võtab. Teine kast oli veel, aknalaua peal, see virvendas mu silme ees, kui arvutis istusin. Jube tüütu tegelane :( Pidin musta paberi tulukeste ette kleepima.
Ajapikku harjusin. Ja wifi oli ju ka nüüd. Igaüks toimetas oma toas, minu arvuti jäeti rahule. Varem oli meil küll kaks arvutit aga interneedust luges ainult minu lauaarvuti. Noja kui tuli wifi, siis sai Lele ka oma läpaka. Kõik olid rahul. Mina ka, vist...
Uus elu algas aga siis, kui avastasin võimaluse saateid salvestada.
No me kasutasime küll kordusTV teenust aga seal olid siiski enamasti kanalite omasaated. Meeldetuletus oli tore ja veel nipet näpet. Mugav aga ega ei midagi enamat. Ühel hallil päeval otsustasime aga tellida ka salvestuse teenuse. Noh, et proovime kuu aega ja siis näeb, mis saama hakkab. Kallis ta ju on aga katsetame. Peale esimset kuud oli selge, tellime edasi. Minu jaoks oli muutunud palju, ma sain oma lemmikuid, nagu House ja Revange vaadata just siis, kui ma pärast koduseid toimetusi, lõpuks teleka ette sain. Kui laps ei seganud ja toas oli mõnus vaikus. Ja tihti olin veel tööl või lihtsalt väsinud, kui minu lemmikud telekast jooksid. Midsomeri mõrvade lõpu magasin ma varem lihtsalt maha,ei jaksanud lõpuni vaadata. Ja see oli ka ainus film, kus ma lausa vajasin reklaamipause, et vahepeal saaks kasvõi tassi teed tuua.

Nüüd, paar kuud hiljem on kord majas, igal oma saatekava, oma aeg. Reklaamivabad filmid. Tagasikerimine,  kui midagi segaseks jäi. Telekas pausile, kui keegi helistab või laps tahab midagi küsida. Ma olen täiesti sõltvuses. Telekavast vabana ei huvita mind enam, mis päeval, mis saade tuleb, mis kell. Mu telekavaatamine on oluliselt vähenenud, sest nüüd vaatan ma seda täpselt niipalju, kui ma seda vajan. Isegi House´i vaatan vähem, sest alustan veidi hiljem, reklaamid kerin edasi ja lõpetan samal ajal, kui telekas film läbi saab. Heameel on tõdeda, et ma ei vajagi telekat nii palju, kui varem. Ma ei kiirusta muid asju tehes ja elu on palju rahulikum. Ühseõnaga, ma olen vaimustuses :)
Vot selline reklaam siis :)

Kinnisideed

Kinnisideed on kurjast, ka väikestes asjades löövad nätaki vastu näppe. Ma plaanisin sel nädalavahetusel testida erinevaid munade värvimise mooduseid. Olin juba varakult mõned toredad näiteid leidnud. Nüüd oligi soov seda ka ise katsetada. Esmalt tahtsin testida loodusliku sinise värvi saamist. Seda peaks saama küll punase kapsa, küll mustikamahlaga, ise tahtsin proovida veel hibiskusega. Teine katse oli vähe keerulisem ja natuke tehniline, tahtsin, khm "leiutada" Ukrainas kasutusel olevat kuumavaha pliiatsit. Nad teevad imesid sellega! Selliselt värvitud mune kutsutakse pysanka.
Vahapliiatsi tegemiseks jooksin mööda erinevaid hobipoode. Oomipoest ostsin ühe vajaliku jubina, mis algselt käib jootekolbi otsa aga edasiarenduse osas jooksis mõte kinni. Selle vajaliku "millegi" otsimine väsitas mind kohutavalt, olin viimaks nii tüdinud, et toiduosakonda jõudes unustasin punase kapsa korvi tõsta. Tagasi minnes selgus, et polegi. Ok, teeme siis hibiskusega. Aga munaletti nähes vajusid mu käed lihtsalt rippu. Terves Selveris ei olnud mitte ühtegi muna! Või mis ma valetan, olid munad - vutimunad ja üks jaanalinnumuna :) Ehhee! Mul käru muud kaupa juba täis laotud, lihaleti hiigelsaba seistud. Selge see, et enam kuhugi kaugele otsima ei lähe. Kodupoes olid mõned pruunid munad. Valgetest aga võid vaid und näha. Nojah, kogu mu ind rauges. Ei teinudki midagi, ei hakanud vahapliiatsit leiutama. Rohkem ei uurinud ega vaevanud oma pead. Täna õhtul panin näguderaamatusse oma nukra tõdemuse juurde ühe lingi ja lugesin teema lõpetatuks. Paar minutit hiljem taipasin, et see link on just pruunide munade teema. Pole üldse oluline, mis värvi on muna koor, sest värvitakse ju koo-ri-mata mune! Oh, mind blondit küll. Tõesti tobe! Vahetasin lingi välja, et mitte häbisse surra. Panen selle nüüd siia. Teistele, kes kinnisidee juures valgeid mune linna mööda taga ajavad, et need siis pruuniks värvida :) Tõesti, kui ei saa valgeid mune, proovige sel aastal pruunidega ja veidi teistmoodi!

Veiniklubis uudistamas

Tagasivaatena veel - Käisin Tiina julgustaval kutsel lõpuks koduveini klubis. Millegipärast pelgasin ma veidi oma veiniga sinna minna. Et tuleb üks njuubi ja kukub kohe oma veiniga vehkima. Ja eks ma kartsin karmi kriitikat ka ikka. Võtsin kaasa kaks veini, ühe sügisese ja juba veidi seisnud veini. Selle puhul häiris mind ainult lõhn. Aga peale talvist külmumist oli seegi haihtunud. No mulle sobis :) Maitsesime seda peale ülikuiva siidrit ja nojah, tundus kohe üllatavalt magus. Esimene emotsioon oligi - oi kuidas see nii magus on? Kas sa panid suhkurt juurde. No eks ta oligi veidi magus aga siiski selgelt kuiv mitte poolkuiv vein. Ja kokkuvõttes sain teada, et hape on tasakaalus, midagi oli veel aga enam ei mäleta. Seda küll imestati, et nii kange (15°vol), mõõtsime üle. Kõik õige. Hiljem, kui veel teiste veinide kangust mõõtma asuti, siis oli seal ka kangemaid.
Mu teine kaasa võetud vein oli aga veel toores, see mille tegin kuivatatud õuntest, kuldsest rosinast ja ebaküdoonia siirupist. Isegi selgeks polnud ma seda veel saanud. Nüüd saan aru ka miks. Ma olin nimelt süsihappegaasi välja raputamisel väga-väga laisk olnud. Ja tulemus oli näha. Ootasin poolteist nädalat, ei miskit. Vein selgines alles siis, kui olin teist korralikult loksutanud ja ühest tünnist teise valanud. Hoolimata hägusest välimusest ja toorest maitsest, kiideti selle veini lõhna :) Ma olin ise ka rahul, ebaküdoonia lõhn oli tuntav, mitte liiga tugev ja mulle see meeldib. Selline värske, meenutab veidi sidrunit. Tsitruseline aroom, peaks vist peenelt ütlema :)
Nüüd on seegi vein selge ja ootab suve, siis peaks paras juua olema. Panin mõned pudelid ka "peitu", et seisaks vähemalt aasta või kaks.
Ma sain sealt päris palju uusi mõtteid ja ideid. Ja ühe väga ehmatava veinikogemuse ka. Nimelt pakuti meile peediveini. Uskumatu! Ausalt selle lõhn oli juba nii ebameeldiv, et maitseni jõudmiseks pidin nina kinni pigistama. Ja maitse oli ka vastik, no nagu keedupeedi vesi, kerge happega :) Ei, ei, ei seda ma ei julgeks isegi värvi parandamiseks teise veini sisse lisada. Aga maitse on erinevad, kuulsin kuidas üks proua peediveini juurde küsis.
Ootan huviga järgmist kogunemist.

Nagu kevadised ilmad

See talv on kuidagi eriliselt vaikselt ja aeglaselt kulgenud. Ongi selline talveune tunne sees olnud, väikeste eranditega :) Mida päev edasi kevade poole, seda enam hakkab toimuma. Lumi sulab, veed voolavad ja asju juhtub. Pisitasa on väheke kogunenud erinevaid mõtteid, toimunud sündmusi, asju millest tahaks rääkida. Ja ilmselt polegi vahet, kus otsast alustada, mis järjekorras ja kui palju korraga :)

Lähen tagurpidi. Täna, kevade alguse päeval sõitsin hommikuse rongiga Türile, kevadpealinna. Seal oli sama külm ja tuuline, sompus ja talvine, kui kodulinnas. Kevad näitas end ka, küll veidi hiljem, kui olime juba Paidesse jõudnud. Päike paistis kiriku akendest sisse ja ma proovisin mõnda hetke kaadrisse püüda. Arvasin, et oma vanaonu (täpsemalt küll vanatädi mehe) matustel ma ei nuta. Ta oli siiski väga eakas, aprillis oleks 90 saanud. Aga ma eksisin. Õpetaja rääkis ilusa loo, kuidas Oskar (kadunuke) oli mures oma kaasa pärast - et mis saab siis, kui ta naine lahkub siit ilmast varem. Tal on siis kindlasti mobiiltelefoni vaja, sellist mis kõvasti heliseks, et ta vanad kõrvad seda ka kuuleks. Et saaks võtta toru ja öelda, minuga on kõik korras! Sest alati võtab telefoni ju tema kallis kaasa, laua pealt, seina küljest. Aga üksi jäädes ei pruugi ta seda esikust kuulda. Kindlasti on vaja mobiili.
Läks aga teisiti, Leida jäi aga Oskar läks. Nad olid ikka väga armas paar. No vot, seda juttu kuulates, tulid pisarad ikkagi. Ja kui see kraan korra lahti sai, siis iga uus meenutus tõi uue pisara.
Vanatädi on nüüd üksi, ta õde, minu vanaema on samuti üksi. Üks ühes, teine teises linnas. Rääkisime veidi, üksindusest ja kuidas sellega toime tulla. Ja jõudsime koos mõtteni, et nüüd pole muud, kui oodata kevadet, lume sulamist, tärkamist. Sellised me naised juba oleme, armastame oodata. Kui mitte kellegi koju tulekut, siis vähemalt kevadet :)
Mina ootan veel mõndagi muud aga kevadet alati...

Tagasi blogima

Kui kaob võimalus kiireks mõtete vahetuseks tuleb tagasi pöörduda veidi aeglasema juurde ;) Ehk kui Facebook ei tööta blogime jälle! Olingi siin juba laisaks muutumas. Paar fraasi näguderaamtusse kirjutada tundub ju lihtsam, kui siin veidi pikemalt pajatada.
Streigist olen küll juba rääkinud ja mõistnud ka, et jään oma arvamusega vähemusse. Paraku olen ma väga kehv väitelja ega suuda oma mõtet piisavalt selgelt edasi anda. Õnneks suudab mu tütar mu segasest ja kokutavast jutust aru saada. Asi seegi :)
Eile, kui olin vaielnud ja seletanud teemal, miks ma ei toeta ühistranspordi streiki ja leidmata toetajaid, olin närvis ja natuke nördinud. Kurb oli see, et need toetajad leidsin ma mõnede poliitikute seast, kui vaatasin õhtul telekast väitlusaadet teemal õpetajate streik. Oli muidugi ka seebimullipuhujaid, mis on sellises olukorras lubamatu mu meelest. Aga olgu kuidas on, närvid olid püsti. Olin lisaks mures Lele pärast, kes jäi eile ootamatult haigeks ega jaksanud kooli minna. Neljapäeval taaskord ei saa ta kooli, sest bussid ei sõida. Ootasime kooli poolset avaldust, et mida ja kuidas peaks tegutsema. Õnneks see tuli ja oli mõistev. Üks mure vähem.

Siis avasin aga meili, mis tuli lasteaiast ja tundsin kuidas vererõhk tõuseb ja pea ähvardab plahvatada. Mida!!!!! Nimelt teatab lasteaed, et neljapäeval, 8-ndal märtsil, ei anta lapsi oma vanematele õdedele-vendadele, et need saaks nooremad koju viia. Päeval, kui paljud lapsevanemad ilmselgelt sõltuvad kellegi teise transpordist või ootavad ülipikkades taksojärjekordades või istuvad lihtsalt ummikus. Keegi ei tea täpselt, mis sel päeval juhtuma hakkab. Ja siis leiab lasteaed, et peab selle niigi keerulise olukorra veelgi segasemaks ajama oma uute reeglitega. Lapsed on aga need kes kannatavad. Vanem õde-vend, kes saaks ta varakult koju viia, peab käed taskus kodus passima. Igal teisel päeval on ta sobilik lapsehoidja, neljapäeval saab temast aga kes? Streigimurdja?

Sain lasteaiast ka vastuse - otsus võeti vastu, kuna sel päeval on liiklus tihedam kui tavaliselt ja laste kodutee võib olla ohtlik. Me teeme teile erandi, sest elate lasteaia lähedal. No nuta või naera! Taaskord, ma ei kirjutanud seda kirja sellepärast, et vajaks erandeid vaid soovin, et selliseid otsuseid ilma lapsevanemaga arutamata vastu ei võetaks. Väljaspool lasteaeda vastutab siiski vanem oma lapse eest ja on pädev otsustama, kelle ta oma nooremale võsuksele järele saadab. Pensionärist vanaema võib sel juhul olla hoopis ohtlikum, kes libedal tänaval pikali kukub ja lapselapse endaga kaasa tõmbab. Jõud lõpeb, ei jaksa enam.

Lähen täna hoopis ikebana kursustele, eile juba alustasin. Mõnusalt närve rahustav tegevus :)

Õpetajate streik

Ma saan aru, et üks streik peabki ebamugavust tekitama. Lapsi ei saa lasteaeda viia, tõesti suur segadus. Kes võtab tööle kaasa, kes leiab hoidja. Minu plika õnneks juba nii suur, et võib ka üksi kodus olla. Varsti läheb nagunii kooli. Hea küll, elame üle. Koolilapsed enamasti rõõmustavad vaba päeva üle.

Palju raskem on aga mõista toetusstreiki, seda mida Transpordi Ametiühing korraldab. Koolid streigivad kolmapäeval, asi lihtne - lapsed ja õpetajad on kodus sooja teki all. Kes õpib, kes puhkab niisama. Nüüd aga otsustati, et Tallinna ühistransport ei sõida terve neljapäevase päeva - nii avaldatakse toetust õpetajatele. Minul, kui äärelinnas elaval ja kesklinnas töötaval on paras jama majas. Ja minusuguseid on ilmselt palju. Tööle ma saan, õnneks on tööandja lubanud taksosõidu kinni maksta. Taksode ooteaeg on iseküsimus, täna ei saa enam masinaid ette tellida, tuleb lihtsalt oodata ja oodata ja oodata. Meil on neljapäeval ajakirja viies sünnipäev, pidulik üritus ja kokaraamatu esitlus. Selge see, et tahan linna saada. Kui ainult peaks, siis streigiks ehk isegi. Kojusõidu pärast ma ei muretse, sõidame toimetusega hoopis Laulasmaale, autodega.

Küsimus on hoopis selles, mis toetusest õpetajatele me räägime, kui neljapäevane Transpordi Ametiühingu streik lööb õpetajatele lihtsalt noa selga. Ühepäevase (7.03) streigi asemel tuleb õpetajatel nüüd sunniviisiliselt veel üks päev lisaks streikida. 8-ndal ei saa ju kooli need õpetajad ja õpilased, kes elavad koolist kaugel. Autosid madalapalgalised õpetajad endale lubada ei saa. Kas kooli juhtkond või ametiühing maksab nende taksoraha kinni? Kui nad tööle ei jõua, kas nad siis streigivad või loetakse see tööluusiks? Ja kui plaanis oli teha ühepäevane streik, siis kuidas teist streigipäeva õigustada. Kas laps, kelle vanematel ei ole võimalik last autoga kooli viia, või taksoraha anda, märgitakse põhjusteta puudujaks või tegeleb ta toetusstreigiga? Aga kui ta idee poolest ei toetaks streiki, on ta siis sunniviisiliselt solidaarne? No viimast ma ei usu, õpilased tahavad ka paremaid õpetajaid, puhanuid ja arukaid. Aga idee poolest on selline vastuolu ju võimalik.

Ma pean streiki üldiselt barbaarseks. Kui töölised streigivad, siis saan ma sellest isegi aru. Nad lihtsalt ei oska teisiti. Nüüd on minu jaoks kõik pea peale keeratud. Ma kannatan selle ära, mis teha. Aga lõpuni mõista ma sellist käitumist ei suuda. Mind on kasvatatud, et asju saab lahendada ka teisiti, kui ähvardades.

Lisaks - Delfi korraldas eksperimendi jalgsi tööle. Algus minu kodu juurest ja lõpp-punkt ka meie toimetusele väga lähedal. Sain igatahes targemaks. Lugege siit.

Veinil on kuhugi kiire

Niih, eile vaatasin mis mu veinivaadis toimub. Hüdromeeter on peaaegu nullis. Mõõtsin ka alkot, juba 14 näitab. Uskumatu! Tahaks ikka, et veel käiks, seega panin vett juurde. Ja need õunad ja rosinad lasin blenderiga sodiks ning panin kurnamiskotiga virdesse tagasi. Maitsest ei saa veel suurt aru. Aga kui tsiteerida üht kodumaist sketšisaadet, siis jah tuntav veini maitse on sel, võiks lausa öelda, et tegemist on valge veiniga ja kihiseb ka :)
Aga üks märgatav vahe on esimestega küll olemas. Puudub pärmi maitse. Kohe üldse ei tunne teist. Värvilt on oluliselt tumedam, kui mahlast tehtud.

Täpsustuseks: 14 vol % sai virdesse kõigest nädalaga :)

Kuidas veest veini teha

Mu õunavein hakkab otsa saama. Imelik lugu... Ja et mitte janusse jääda, panin täna uue laari käima.

Katsetan, milline vein tuleb, kui mahla ei olegi. Võtsin peoga rosinaid ja enda kuivatatud õunu, lisaks veel ebaküdooniatest tehtud siirupit, kaks laimi ja natuke ingverit. Näis, näis... Kuivatatud õunu ja rosinaid sai kokku umbes 600 grammi, siirupit veidi alla kahe liitri ja suhkurt viis kilo. Ülejäänud on vesi. Täna vett tassides mõtlesin tahtmatult, et üks püüab siin Jeesust mängida ja veest veini teha. Nali naljaks aga minu veinivirdes on ju põhiliselt vesi, muud kraami ainult tibakene. 25 liitrine nõu on mul. Ootan huviga, mis saama hakkab. Mulksub juba hoolega :)

Ahjaa, pilt on telefoniga klõpsatud.

Tutvumisportaalid - ainult julgetele!

Sõbrapäeval on tore meenutada üht eksperimenti milles osalesin. Nimelt proovisime toimetuses, kuidas ja kas on võimalik leida meest läbi tutvusportaali.
 Nojah, tuleb tunnistada, et kuna tegu oli eksperimendiga, siis minu käitumine oli mulle endalegi harjumatu. Seda vähemalt alguses. Saatsin laiali masspostituse, mis läks laiali mulle tundmatutele meestele. Ise ei valinud kedagi, minu eest otsustas portaal. Ja siis läks lahti, kirjade uputus. Iga päev sain paarkümmend kirja. Ma olin täitsa pahviks löödud. Vastasin valikuliselt, inimesed kippusid segi minema. Silme ees virvendas ja juba nädala pärast olin läbi.
Ma pean siiski tänama neid mehi, kes alustasid sisukat vestlust. Neid, kes esitasid küsimusi, stiilis - Kas üks mees ikka mahub su ellu? Oijah, väga kiiresti muutus see eksperiment liigagi eluliseks. Ma mõtlesin ja kaalusin ega suutnud otsusele jõuda, mida ma siis täpselt tahan. Keda ja miks? Teen siin eksperimenti, oli juba ammu vale vastus.
Teise nädala lõpuks olin tõelises segaduses. Suure hulga "kosilasi" lihtsalt minema peletanud, hakkasin teistmoodi mõtlema. Äkki siiski lubada endale üks pisike romanss või midagi muud...
Mingi hetk oli kaartide sadu, lilled ja liblikad, sinised ja punased :) Hea küll, nad olid jälile saanud, et mul on sünnipäev. Üks kaart osutus eriti uhkeks, ei olnudki virtuaalsed roosid, päris lilled hoopis. Käisin roosidel järel, imekaunis kimp (11 õit) ja särasin. Imeline tunne :) Saatja jäi paraku salapäraseks, rohkem ma temast ei kuulnud, kirju igatahes samanimeliselt mehelt ei järgnenud. Nojah, salapäral on omad võlud.
Ja just siis, kui olin otsustanud, aitab küll - tuli kutse kohtingule. No neid oli enne ka olnud aga see oli kuidagi eriline, mis kõige tähtsam, me olime selleks ajaks oma aliastest lahti lasknud. Olime vahetanud kodukate aadresse, seega kõik tundus nagu päris. Väga ilus kohting oli, tuleb tunnistada. Aga paraku sinnapaika see jäigi. Ei mingeid kirju hiljem. Alles siis jõudis mulle lõpuks kohale, et tegelikult on seal portaalis kõik masstarbijad. Saavad portsu kirju, vastavad osadele, flirdivad paljudega ja kohtuvad võibolla igal õhtul uute kanditaatidega ja unustavad eelmised. Ja õigesti teevad, muidu ei saakski. Tunnistan, et mina polnud selleks valmis. See virtuaalmaailm on ohtlikult petlik. Paar kirja suudavad jätta mulje, nagu oleks tegu vana sõbraga. Hiljem selgub, et vanal sõbral on kümme tibi liinil ja kõik ootavad sama.  Teadmine on üks aga kui asja sees oled, on nii lihtne kaotada pea. Või mis veel hullem, kaotada süda.
Kõigile üksikutele aga julgen siiski soovitada, minge ja proovige. Ärge hakake kohe saja mehega (naisega) korraga suhtlema. Tasa ja targu, vaikselt ja süvitsi, siis on ka edu loota. Ja julgemalt välja visata need, kes kohe selgelt ei meeldi. Ajaraisk, mis edasi ei vii. Ning kuklas olgu kogu aeg see teadmine, kõik siin portaalis sordivad ja valivad, korraga "käiakse" mitmega ja kunagi ei või teada, kes on tegelikult pildiga (või mis veel hullem pildita) konto taga.