Vein mulksub nurgas

Seda sügist ma lausa ootasin, no vähemalt varasügist ja veel natuke kaugemat aega. Ikka selle pärast, et valmivad õunad ja õuntest saab mahla ja mahlast, teadagi mida :) Veini, mis muud. Jah, olen minagi nakatunud koduveini pisikuga. Muidugi ma olen varemgi armastanud õunaveini limpsida. Aga just limpsida, sest need, mida proovisin, olid kõik magusad dessertveinid.
Hiljuti käisin aga koduveini klubi asutamispeol ja seal sain maitsta sootuks teistmoodi koduveine. Kergeid ja kuivi, muidugi ka magusaid. Ma olin enne vaid lugenud rabarberiveinist aga nüüd sain seda ka juua. Super! Seekord proovisin kerget ja kuiva, veidi hiljem ka magusat rabarberiveini. Tahaks ise mõlemat varianti teha ja tikriveini ja võilille ja pihlakat ja...
Küllap ma lihtsalt olen selline katsetaja tüüp, et kui midagi põnevat kuulen, siis pean ise järele proovima. Nüüd ootan ja ootan, millal see mulksumine lõpeb, et saaks maitsta ja uue laari käima panna.

Valges 25 liitrises plastmasstünnis mulksub uut moodi õunavein. Uutmoodi vähemalt paljude vanakooli tegijate jaoks. Vein käärib spetsiaalse veinipärmi abil umbes poolteist kuud, siis jääb veidi aega selginemisele ja ongi paras hetk seda imetegu mekkida. Targemad teavad, et seistes (pudelisse villitud) läheb vein aina paremaks. Näis, näis :) Olen veidi mures, sest mahla tegin üleküpsenud valgest klaarist, sain sellise paksu mehu. Panin tibake astelpaju mahla juurde ja kohe läks kogu tünnitäis sogaseks. Kurnasin küll aga ikka soga, õnneks on olemas müstiline pakike selitajat, sellest peaks abi olema. Räägivad, et isegi banaanilögast saab veini teha.
Mõnus ootusärevus sees, elan ma koos mulksuva tünniga. Nojah, tünn asub minu multifunktsionaalses toas (elutuba, magamistuba, töötuba ja lapse tuba). Esimesed nädalad, kui mulksumine oli eriti intensiivne, olin lausa unetu. See veider heli oma monotoonsuses oli häiriv. Mõtlesin isegi erinevate summutite peale aga mõtteks see jäigi. Pidev mulksumine mõjus mulle millegipärast erootiliselt, sain kaks nädalat rahutuid unesid. Sobiv rütm pigem viljakuse riitusele, kui unelauluks ;) See viimane tuli mulle pähe, kui nägin üht filmijuppi. Seal olid mingid haruldased konnad loobunud sigimast ja nende armuelu turgutamiseks istusid mehed pillidega tiigi kaldal ja mängisid konnadele "sobivat" muusikat. Igatahes hakkan ma selle veinipütiga vaikselt harjuma ja mulksumine on ka harvem. Saab näha, kuidas selle veini sisse joomine mõjub...

Ajalooline mälu on üks veider nähtus

Ma vaatasin hommikul telefilmi teletorni kaitsmisest ja murdsin pead, et miks mina seda hoopis teisiti mäletan. Miks mul pole ühtki ülevat emotsiooni õhtul AK-d vaadates, pisara pühkimist või klaaside kõlistamist? Jah, ma mäletan mingit segadust tankidega, isegi kübekest hirmu mäletan. Aga kaunimad ja emotsionaalsemad hetked Eesti vabadusega on seotud ikka hoopis varasema ajaga.
Kõige võimsam mälestus on sini-must-valge Pika Hermani tornis. Mäletan, et iga kord, kui koolist koju tulin, viskasin pilgu tornile - on nüüd ikka meie lipp või on punalipp tagasi. Minu jaoks oli Eesti vabadus just selles lipus seal tornis. Ja see juhtus juba aastal 1988.
Ma mäletan, et olime klassiekskursioonil Leedus. Helistasin Klaipedast koju, sest linn oli mulle erakordselt kauneid emotsioone pakkunud ja tahtsin neid kodustega jagada. Eriti isaga, kes mulle enne sõitu sellest sadamalinnast vaimustusega rääkis. Kodused aga rääkisid mulle rahvamassidest lauluväljakul ja sellest, kui uskumatult julge tegu see oli ja kui ilus see ühine laulmine. Ema kurtis, et ta ei julgenud sinna palavuse tõttu minna. Tal oli tervis veidi kehva ja kartis kokku kukkuda. See oli uskumatult kaunis hetk, ärev ja ilus korraga.
Ma mäletan hirmu Hirvepargi miitingust. Ma mäletan, kui Savisaar rahvast Toompeale kutsus ja kuidas ma sinna jooksin, ema sai mul sabast kinni ja keelas minemast. Mäletan, kuidas ma seisin koos koeraga kodutänava (toona oli see Lauristini tänav nüüdseks Roosikrantsi) lõpus ja vaatasin igatsusega Toompea poole. Hirm hoidis tagasi, uudishimu tõukas edasi.
Ma mäletan Balti ketti, kus ma koos emaga seisin ja seda, et mu alalhoidlik ema tahtis minna kindlasti Toomepeale, et seal on ohutum kui kusagil maanteel.
Ja palju varasemast ajast mäletan üht kummalist tunnet. Ma olin kooli garderoobis (praegune Reaalkool) roninud nagide taha aknalauale. Puust talad, millest need nagid tehtud, olid tagantpoolt usinalt täis kraabitud. Kui vanad need puusse uuristatud kirjad olid, seda ma ei tea. Aga üks neist on mul siiani meeles. “Peipsi Eesti sisejärveks,” seisis seal. Neljanda klassi lapsena ja üliagara pioneerina ei osanud ma sellest aru saada. Aga mingi veider ärevus sellest sõnumist jäi mu sisse. Ainus millest ma aru sain, et see oli keelatud. Palju rohkem keelatud, kui “Õps on loll” või midagi muud taolist. Ma ei julgenud sellest isegi emale rääkida, niivõrd vapustav tundus see kiri mulle. Aga aeg tuli ning need sõnad said uue tähenduse ja mõtte ka minu väikese pea jaoks.
Ma ei mäleta 20 augustit 20 aastat tagasi, kui murrangulist päeva Eesti jaoks. Kõik suured teod ja emotsioonid olid minu jaoks juba ära olnud ja see hetk seal Toompeal mõjus ilmselt vaid kui formaalsus. Võimalik, et ma isegi vaatasin AK-d ja noogutasin noh, seda oligi arvata. Muud moodi ma seda seletada ei oska. Aga juubeldamist ma ei mäleta. Jah, see mälu on üks veider asi...

Folgist

Folgist rääkides ei saa kunagi üle ega ümber eelmistest pidudest. Vähemalt mina olen juba enne minekut teatavas meeleolus, selles müstilises folgirütmis. Kuigi iga aasta on erinev, ootan ma alati midagi sarnast ja seda ma ka saan.
Sel aastal toimus mingi murdumine. See totter õnnesegane tunne, mida ma ikka ja jälle sealt otsima lähen, on muidugi seotud minu esimese käiguga folgile, aastat kümme tagasi. Nii, nagu ma tunnen õnnejoovastust õitsvat jasmiinipõõsast nuusutades, nii mõjub mulle ka folgimelu. Mõlemad toovad meelde armumise magusad hetked. Aga kui jasmiinipõõsa taga ei olegi kallimat, kellele kaela langeda, siis võib jääda suhu kibe mekk... Viimased aastad olen endale sisendanud, et ta on seal kusagil, kindlasti on ja kui ei, siis kohtume hiljem. See enesepett on päris hästi läbi läinud ja olengi saanud oma mõnusa äraolemise ja naudingu kätte. Olgem ausad, koos paraja koguse alkoholi, sõprade ja muidugi muusika kaasabil.
Mis oli sel aastal teisiti? Esmalt tabas mind enne folki totter paanikahoog. Ma ei tahtnud järsku sinna minna?! Ei tahtnud kellegagi suhelda. Tundsin, et seekord ainult muusikast ei piisa. Otsisin endale vabandusi, et koju jääda. Mu jalg hakkas paar päeva varem järsku valutama, kiskus krampi ja liikuda oli valus. Kusjuures, mingit otsest põhjust ei olnud. Öömajast, kus olin kohad broneerinud, ei tulnud pikka aega positiivset vastust. Laps, kelle pidin kaasa võtma, virises iga väiksemagi asja peale. Bussipiletit tagasisõiduks ei saanud alla seitsmesele broneerida. Raha ka eriti ei olnud ja ilmajaam ennustas vihma ja vihma ja vihma. Ühesõnaga sada põhjust, et mitte minna. Ja Fernandot ma ka kavast ei leidnud :( Praadisin ennast ikka korralikult. Ja siis, üsna viimasel hetkel, käis mingi klõps ja ma pakkisin kiiruga asjad. Nii umbes tund enne rongi väljumist see juhtus ja me läksime siiski. Lõunase rongiga.
Lapsele lugesin sõnad peale, õhtu on emme tahtmist mööda ja järgmine hommik on sinu moodi. Ta küll noogutas aga ma ei uskunud, et see õnnestub. Tema esimene teadlik folk ikkagi. Uus põlvkond, ära hellitatud ja mis kõik veel. Mugavuse pikendamiseks sõitsime Türini esimeses klassis. Teadagi, mis peagi ees ootab - vihm ja märg mätas ja kõva põrand magamiseks ja virisev laps ja korisev kõht, krrbrrr...
Viljandis oli aga ilm ilus, inimesed rõõmsad ja muusika, see kostis kõikjalt. Sel aastal oli tänavamuusikuid kuidagi eriti rohkelt ja ikka selliseid, kes ka mängida mõistavad. Super!
Ma tundsin kuidas see müstiline miski mulle nuiaga pähe lõi ja ma olin hetkega roosa ja rahulik. Lausa õnnelik. Ainus, mis mind veidi kurvaks tegi oli mu enda lohakus. Olin selle kiirustamisega unustanud kõige olulisema - fotoka. Akud ja mälukaardid olid käekotis aga aparaat ise jäi koju. No jah, niuks ja kurb ja jube piinlik ka. Aga teha ei miskit. Mõnes mõttes andis see esimese tõuke enese vabaks laskmiseks ja melu nautimiseks. Kui tööd ei saa teha, tuleb lihtsalt olla. Ja nii ma tegingi. Ma nautisin igat hetke, ei mingit nostalgiat, ei mingeid ootusi - ma lihtsalt olin. Laps kuulas sõna, ei jonninud, ilm püsis selge ja soe ja muusika haaras mind endasse.
Jalutasime koos Kirkega meie ööbimispaika (Päikesekillu perekeskus) ja vaatasime taevas tähti. Millal ma seda viimati tegin, jalutada linna kõige pimedamasse ossa, et tähti vaadata? Ma olen selle korra igatahes ära unustanud, nii ammu oli see. Jätsin Kirke magama ja sulasin teiste folgisõpradega ühte.
Vägilased olid korraga kahel laval, see oli omaette kogemus. Ja üks uskumatut vahva mõte. Kiidan igati ja palun, tehke seda veel! Ööklubis, külg-külje kõrval, ruumi nappis, õhku ka aga sa nägid neid. Kirsimäel samal ajal suurelt ekraanilt otseülekanne. Rahvas tantsis ja ruumi oli laialt. Iga laulu lõpus aplaus ja päris kahju, et Vägilased seda ei kuulnud. Nii suuri tantsuringe pole ka ammu näinud, kui siis ehk tantsupeol. Kõrval Kaevumäel oli lätlaste kontsert ja üks ei seganud teist. Ma liikusin siia ja sinna ning tundsin rõõmu teiste rõõmust. Ja mis kõige toredam, ei grammigi alkot. Olin nõuks võtnud, et koos lapsega ma ei tarbi ja hiljem, kui laps juba magas polnud enam tarvidust. Vahepeal läksin aita selga puhkama ja kuulasin pehmes tugitoolis, kuidas noored väsimatult pilli mängivad. Nii ülemiselt korrusel, kui alumises kohvikus. Ma olin üksi, ei ainsatki tuttavat ja mul oli hea olla. Lihtsalt hea ja tore. Ära minnes põrkasin Fernandoga kokku, no mis võiks veel toredam olla :)
Hommik nagu lubatud lapse rütmis, mänguplatsid ja muinasjutud ja hea käitumise eest preemiaks suhkruvatt. Ning juba oligi aeg rongi peale minna. Sel aastal oli see eriti mugavaks tehtud, asendusbuss võttis meid peale keskväljakult, ei mingit rongijaama lonkimist.
Folk oli minu sees oma töö teinud ja ajas sealt välja kõik haledad ja nukrad mõtted. Ma lausa tundsin seda muutust, mis mind oli tabanud, totter hirm üksinduse ees kadus kuhugi kaugete tähtede peale. Ja olin ülimalt rahul, et selle sõidu siiski ette võtsin. Järgmisel aasta kindlasti jälle ja seekord juba veidi pikemalt :)

Välk ja pauk

Puhkuse ajal peaks närvid ju korras olema aga miskipärast pole see nii :( Eile õhtul kuuldes uudiseid Norrast ei osanud ma veel mõista selle veretöö suurust. Ilmsel keegi ei osanud, vähemalt tolle hetke (õhtune AK) info põhjal. Muidugi pole asi ju ainult numbrites aga see vähene info lubas mul siiski üsna rahulikult uinuda. Meil elab ka üks tuttav Oslos ja teadmine, et temaga on kõik korras ja tal on hetkel kiire, kiire ja palju tööd mõjus kuidagi rahustavalt. Hommikul sain aga shoki, asi ületas kõik piirid, eriti seetõttu, et tegu on ühe mehe kätetööga.

Enne hommikuste uudiste lugemist tahtsin ma rääkida ainult välgust aga mis teha, emotsioonid on laes ja tuli natuke muud juttu ka :P
Igatahes, eilne öö oli pikk ja rahutu. Lele oli kusagil sõbranna juures, kass õues ja ma passisin alateadlikult neid mõlemat. Noh, et millal üks või teine koju suvatseb tulla. Kass näugus tuppa pool viis ja Lele saabus millalgi hommikul. Hea küll, kassi pärast ma suurt ei muretsenud, olin kuidagi ebatavaliselt rahutu oma teismelisele tütrele mõeldes. Muretsesin ja kujutasin igasugu asju ette ja lootsin, et tal on niipalju mõistust peas, et öösel seiklema ei hakka. Ma ei saa aru, miks ma üldse arvasin, et ta jalgsi peaks koju tulema. Mis teha, aga see ema süda ajab ka pea igasugu tobedaid mõtteid täis. Liiati, kui kõiksugu hulle siin ilmas ringi luusib.
Mure lapse pärast segunes mingil hetkel hirmuga äikese ees. Tavaliselt ma äikest ei karda. Müristab, no ja siis. Nüüd aga värisesin nagu titt. Lapsepõlvest on mul äikesega seoses selline rahustav teadmine, et kui vihma sajab, siis pole tarvis karta. Karta mida, noh et maja põlema läheb või midagi sellist, ega ma täpselt ei tea. Lihtsalt, vihmaga on parem. Igatahes täna öösel müristas jubedalt, väga lähedal tundus see mürin, vihma ei piiskagi ja mina tundsin kuidas süda lööb liiga kiirelt ja hingata on raske. Hirm oli. See oli vist eelmisel nädalal, kui samuti müristas ja välku lõi, vihma sadas ja mina kartsin, et maja kukub kokku. No ma ei tea, täiesti segane mutt. Ma tundsin lausa reaalselt kuidas mu voodi rappus. Te ei usu, ma ise ka hästi ei usu aga no vot, nii oli. Ei meeldi mulle see paanitsemine aga ma ei oska ennast kuidagi teisiti aidata, kui enda üle avalikult naerdes :)


Ahjaa, mõni aeg tagasi lugesin ühe oma tuttava Facebooki lehelt
-- Müstika. Öösel müristas ja lõi välku. Aknad olid kinni, vool välja lülitatud. Majal pole kuskil mingeid kahjustusi aga kella 5 paiku hommikul läks lapse voodi toas põlema. --
Õnneks ronis see 3-aastane laps, ilmselt hirmust äikese eest, enne voodipõlengut ema kaissu.

Ma olen keravälku ka ise näinud, ja kuigi ma toona seda ilmekalt oma vanematele kirjeldasin ei uskunud mind keegi. Ilmselt peab ikka midagi reaalselt põlema ka minema, et uskuma hakataks. Niipalju siis välgust, mille tee on ettearvamatu ja hirm selle ees ilmselt igaühes olemas. Hullumeelse tulistaja teelt ei oska aga kuidagi eemale hoida, ei ennast ega oma lapsi. Neil puuduvad enne tule avamist igasugused hoiatavad märgid ja siis, kui lasud juba kõlavad võib olla lootusetult hilja.

Weissbier

Olgugi, et mu puhkus algas juba jupp aega tagasi, pole olnud mahti muljetada. Tujud on ka nii muutlikud. No peas ketrab üks pikk jutt aga kirja paneku ajaks on juba muud mõtted peas.
Juuli alguses tulin tagasi imetoredalt reisilt Baierimaalt. Ehh, need mäed ja aasad ja õnnelikud lehmad :) Järgmisel hommikul aga kihutasin kohe Tartusse, Kirke´le järele. No tema jaoks oli ilmselt just Tartu reis selle suve kõrghetk, sai ju veidike issiga koos oldud. Mina aga istusin Tartu raekojaplatsil ja ootasin kannatamatult, millal nad maalt linna jõuavad. Ja kogu aeg oli tunne, et pean tellima ja arvet maksma võõraid keeli kasutades. Ma olin ju Baierimaal mõned olulised väljendid selgeks saanud - Weissbier, Prost! Dankeschön! Tschüss! - aga nüüd polnudki neid järsku enam vaja. Inglise keelega sai muidugi seal ka suurepäraselt hakkama ja vene keelega ka :) Aga ikka on tore võõral maal midagi ka nende endi keeles öelda. Igatahes suurest igavusest või igatsusest tellisin ma taaralinnas weissbier´i ja tütarlaps ei saanud muidugi mitte kui midagi aru. Pidin talle näpuga menüüst näitama, vot seda ma tahan. Tuttav tunne, kui võõral maal oled :)
Ma olin endale koju ka ostnud ühe kinkepaki seda nisuõlut. Seal oli kolme sorti seda õlut - hele ja sademega (meil tehti kunagi ka sellist), siis selge nagu laagerõlu aga ikkagi nisuõlu ja siis veel tume nisuõlu. Minu lemmik on selge ja klaar. Eriti tore oli selle pakendi pealt vaadata õpetust, kuidas nisuõlut jooma peab. Esmalt valad pool klaasi õlut täis, siis hoiad näppu pudelisuul ja loksutad korralikult ja valad klaasi vahtu täis. Ehh, ma olen vist sõltuvuses.
Ainus mille pärast mul natuke kahju on, et kohe esimesel päeval seda hääd kraami ei proovinud. Kogenud reisikaaslased õpetasid, et ära sa seda weissbieri telli, see võtab põhja korralikult alt ära. No ja kes see reisil ikka tahab vetsu vahet joosta. Nii jäigi see proovimine reisi lõppu. Aga nüüd on mul kapis mitu purki ja pudelit, sest kodupoes oli vahepeal soodukas. See nisuõlu on muidu päris krõbeda hinnaga. Peaks vist ühe valgeõlle õhtu tegema. Minu meelest üks mõnus naistekas, kuigi kangem kui need õlled, mida tavaliselt tarbin.

Valik reisipilte

Ja nii nad lähevad...

...kasvavad suureks ja lähevad, ikka edasi - et minna ja kes teab, kuhu ja kui kaugele jõuda. Ma olin väga vapper, pisaraid aktusel ei pühkinud. Kuigi klomp tuli paaril korral kurku. Aga kuna olin ühendanud lapsevanema rolli fotograafi omaga, polnud mul aega pisarateks. Põhikooli lõpuaktus. Ilmselt kõige erilisem ja pidulikum hetk üldse. Hiljem keskkooli, vabandust gümnaasiumi lõppedes on peas juba muud mõtted ja see hetk pole ehk enam nii oluline. Kuigi kes seda Lelet teab, vaatan ju oma mätta otsast. Minu mälus oli põhikooli lõpetamine kordades ilusam, pidulikum ja tähtsam.
Igatahes on see hetk nüüd möödas, Lele lõpetamine oli eile. Täna hommikul tulid pisarad, hommikulauda kattes. Miks ja kuidas, ei tea - no lihtsalt lahvas järsku.
Lele teatas mulle paar tundi enne aktust, nii muu jutu sees, et peab aktusel laulma. No mul on soolo proov. Mis soolot sa siis laulad, küsin imestunult. Ahh tead see Getter Jaani ja Koit Toome "Valged ööd". Asoo. Töökaaslased küsisid, et kumba partiid. Ma ei teadnud vastata. Aga kuna Lele laulab kooris kolmandat häält, siis ütleme nii, mul oli teatavaid kahtlusi. Aktusel vajus mul suu lahti, otseses mõttes. Hetkeks unustasin, et võiks pildistada ja see läks mul sootuks meelest, et saan selle kaameraga ka videot teha. Ma polnud kunagi kuulnud teda niimoodi laulmas. Nii madal ja sügav hääl. Ilus, imeline. Ja ainus asi mis mu kurvaks tegi, et see partii oli nii lühike. Ma tahan veel seda kuulata, veel palun! Ühesõnaga üllatus missugune :)
Mind üllatati veel, taaskord meeldivalt, õnneks olin seekord valmis. Lele hoiatas päevakese ette. Nimelt anti mulle kiitusekiri hea tütre kasvatamise eest. Nii armas :) Põnev oli jälgida kiitusekirja saanud vanemaid. Tegin väikest statistikat. Umbes viiskümmend lõpetajat, kakskümmend tunnustust vanematele, neist pooled läksid tublile emale-isale, teised ainult emadele. Kas tõesti nii palju üksikemasid ja veel tublisid üksikemasid? Märkasin seda ilmselt eelkõige seetõttu, et olen ju üks neist üksikemadest. Tegelikult on tunnustuse ära teeninud ka minu ema. Sest tema on ju see, kes mind on aidanud kõik need aastat Lelet kasvatada ja nüüd ka Kirket. Aga nojah, vanaema lisamine sellesse nimekirja oleks koolis ilmselt liigset segadust tekitanud. Tegime pildi, kus ta katab selle eesnime osa lihtsalt käega ja ongi nagu kõik korras :) Ehh, näis mis edasi saab. Tuult tiibadesse kallis tütar!

Reeglid kasvavad üle pea

Absurdne lugu juhtus täna. Mu laps on käinud lasteaias, eee juba väga kaua. Järgmine aasta on viimane, siis läheb kooli, kuigi oleks võinud juba sel aastal, kuueselt panna. Aga see selleks. Igatahes täna kuulsin ma kasvatajalt minu jaoks uskumatut uudist. Riidlesin lapsega tema kappi vaadates, et kuule sul pidžaama ikka kapis, miks see sul padja all pole ja kuidas sa magad ilma ja...
Kasvataja segab vahele, et palav on. Ok ma usun, tõesti on palav, kuigi lühikesed püksid ja särk sel pidžaamal. Naeran, et ahh siis alukate väel magadki (noo, et ikkagi tütarlaps, võiks ju viisakam olla.) Lisan veel nii möödaminnes, et homme siis võtame teised väiksed püksid magamiseks kaasa, siis ei pea laps higistama. Ja selle peale teatab kasvataja, vabandust õpetaja, et - aluspükse ei tohi tegelikult lasteaias üldse ära võtta. Mul vajus suu lahti ja küsimärgid hakkasid silme ees lendama.
Jah, et laps istub oma palja pepuga tooli peale ja kes teab mis haigused tal seal on ja siis teised lapsed istuvad sama tooli peale ja üldiselt pole see eetiline ka, et lapsed ei tohi rühmas aluspükse vahetada.
Ma oigasin, uskumatu! Siis tähendab, et kõik need aastad, kui mu laps on lasteaias lõunauinakut teinud on ta pidanud pidžaama aluspükste peale tõmbama.
Just, teatab õpetaja naeratus näol.
Ma tõesti ei imesta, et neil palav on. Ma tõesti ei imesta, et neil pepud hauduma lähevad. Ma lihtsalt ei saa aru, kus riigis me elame ja mis kurjad haigused need lapsi küll vaevavad. Küsisin irooniliselt, et WC-s nad ikka tohivad püksid ära võtta ja pepu potile toetada. Tõesti ma ei imestaks, kui varsti peavad emmed lasteaeda ostma need paberist prilllaua katted, sest "igasugu haiguseid liigub ringi..."

Jube Juss :)

Mulle on öeldud, et mul pole üldse naljasoont, et ma ei saa naljast aru jms. Lapsed vahel itsitavad et emme, sa oled nii naljakas ja mina ei saa aru, mida ma jälle tegin või ütlesin. Kunagi kui töötasin Joonisfilmis märkas keegi kolleegidest, et ma loen "Pikrit" nagu mingit surmtõsist väljaannet, vaid ühe lehe juures peatun ja muigan korraks. No olgu selle huumorimeelega kuidas on aga ma saan üle päeva suu muigele, naerda või lausa pisarad silma, kui loen Jube Jussi kommentaare Facebookis. Täna jälle, naersin omaette kõva häälega ja silmad märjaks.

Panen lihtsalt selle lõigu siia pildina, mis mind naerutas. Tekst käib uue Kalamajaka lehenumbri kohta.

Aga kes veel Jube Jussi ei tunne, siis tasub silmad lahti hoida.
No nüüd tegin vist küll natuke reklaami, Juss sa võid siit varastada :)

Kumba uskuda

Ostsin Kirke pealekäimisel paki Jussi lastevorsti. Jee-jee Jussi vorstis pole ee-d... laulis ta reklaamist kuuldud viisil. Kodus tegime paki lahti ja laps hakkas endale võileiba tegema. Laob kaks vorsti saiale ja küsib imestunult: "Miks nad räägivad, et siin pole e-d? Vaata, kui roosa see vorst on! "
Olen vait, uurin pakki. Viimaks küsin lapselt, et miks ta arvab, et see roosa värv midagi tähendab.
"No Jussi multikas räägiti, et e-ained teevad vorsti roosaks"
"Ohhoo, imestan ma. Jussi multikas, Jussi vorst. Kumba sa siis usud, kas reklaami või roosat värvi?"
"Ahh, emme! Reklaamid ainult valetavad, kas sa siis ei teadnud seda või?" Vastab ta ja hakkab rahulikult oma vorstisaia mugima. Vahet pole mis värvi, maitsev ju :)

Lõpukleit

Ilusaid asju saab nii harva osta, noh võimu pole ja siis teen näo, et pole ka vajadust :P Nüüd, kui Lele hakkab põhikooli lõpetama, tekkis vajadus. Mulle see igatahes meeldis, mõte minna koos oma tütrega talle lõpukleiti ostma. On ju armas, et käid mööda poode ja tema proovib ilusaid ja veel ilusamaid kleite selga. Mina siis vaatan ja kiidan või siis raputan pead ja tema muidugi kuulab mu head nõu. "Unista edasi emme!" hüüaks ta selle peale, "Ma tean täpselt mida tahan."
Ega ma arvanudki, et saan teda ümber veenda, lihtsalt see koos poes käimine on tore. Ma muidugi lootsin, et kleidi leidmine võtab kaua-kaua aega. Tavaliselt on ikka nii, et kui väga selge pilt olemas sellest mida tahad, siis just seda on võimatu leida. Lele tahtis väikest musta kleiti, õla-paeltega ja alt lendlevat. Kahju oli poodides vaadata neid värve ja mustreid, ükski ei püüdnud Lele pilku. Aga musta kleidi otsimine võinuks ometigi kauem kesta kui kaks poe külastust. Esimene vaatamine kuu aega tagasi ja teine sel pühapäeval. Läksime koos Kristiine keskusesse, et noh täna vaatame siin ringi, siis järgmine nädal Roccas ja siis veel ja veel ja veel kuniks see õige leitud. Aga võta näpust, juba teises poes, oli see kleit peidus. Nii kurb, nii kurb :( No oli tõesti ilus ta seljas ja millegi üle ei saanud viriseda ja hind sobis. Ainus asi millest ma emana ilma jäin, oligi see ärev shoppamine, paar tundi koos tütrega imekaunite kleitide seltsis. Peab ootama kuni Kirke kasvab nii suureks, tema tahab kindlasti lilledega ja värvilist ja selle otsimine võtab palju rohkem aega :)