Õmble ise lumesäärised

Tundub et torpad on endiselt teemaks ;) Aa, et mis need on? Kallil nõuka ajal kutsuti neid ka bahhillideks (kirjapildis pole päris kindel) aga võib ka öelda lumesäärised või säärekaitsed, ega nimi olegi oluline. Lihtsalt see talv ei tahagi vist lõppeda, lund aina tuleb ja tuleb taevast alla ja kui uskuda Postimeest siis kevadet enne maid oodata pole. No egas muud kui õmblema, neid torpasid siis. Lõige ja näpunäited pdf failis, tehtud jupp aega tagasi ajakirja Naised jaoks.
Pildil olevad torpad õmbles sõber Einar, vana matkasell. Üks väike apsakas ka nende topradega. Mõõdud võttis ta naise matkasaabaste järgi, pildil poseerib aga oma nn linnasaabastes. Neil asub viimane paelterida liiga kõrgel, siin ongi see väike apsakas. Ideaalis peaks selleks, et torpad paremini saapa seljas istuks kinnituskoht (viimane paelterida) olema võimalikult saapanina lähedal. Matkasaabastel nii väidetavalt ka on. Mul matkasaapaid pole ja vastu ei vaidle aga lumes sumpamiseks on mul head sõjardi püksid (paar numbrit suuremad), mida saab krõpsuga tihedalt saabaste ümber tõmmata. Lume hoiavad väga hästi kinni ja nende pükstega saan ma ka vööni kõrguvasse hange minna :)

Vana maja hing

Käisime nädalavahetusel Kirkega Tartus. Laupäev oli igatahes vägade kevadine seal linnas :)
Põikasime korra ka supilinnast läbi, et see remondis korter üle vaadata. Uskumatult hea tunde jättis küll. Ajas tagasi minnes, siis Tähtvere korterit esmakordselt nähes olin ikka üsna nõutu ja kerge masendus tuli peale. Tundus mõneti lootusetu, ma ei osanud seda veel valmiskujul näha. See korter aga säras ja hing oli sees ka esimesest pilgust. Kolme ilmakaarde avanevad aknad tegid ruumid valgeks ja suureks. Muidugi, palgid olid juba puhtaks kooritud, vaid valitud tükid tapeeti säilitamiseks jäetud. No kas pole kaunis see vana tapeeditükk :) Võibolla jäi hea mulje aga hoopis sellest, et maja oli väljastpoolt juba korda tehtud ja nägi välja nagu uus. Nii oli lihtne ka neis tühjades nurkades sauna, kööki või kaminat kujutleda.
Mina olen aga lihtsalt veidrik, juba uudist kuuldes hakkasid mu näpud sügelema. Seda kõike nähes aga hoidsin end tagasi, et mitte haarata mõnes masinast kinni ja see tööle panna. Kujutlesin enda käes juba lihvimismasinat ja lubjapintslit ja. Täitsa segane või mis ;)
Aga remondimehele ikka jõudu ja jaksu, kogemusi tal ju kuhjaga.

Kuidas keeta seepi?

Panen siia ühe seebitegemise õpetuse, mille ma Naiste jaoks kirjutasin. Uskumatult lihtne ja põnev on see seebi keetmise kunst. Kuigi keetmisest ei saa tegelikult rääkida, otseselt keema ei hakka siin midagi. Pildil: kollane on apelsini lõhnaline seep, ülemisele lisasin saialille õielehti ja alumisele rooibost (ainult küljele). See väike lisand teepuru annab mõnusa kooriva efekti. Sama olen teinud kookoshelvestega. Roosad seebid on tegelikult seebi valmismassist tehtud ja maasikalõhnased, mmmmm.... Muideks, isekeedetud seep vahutab oluliselt paremini kui see, mis valmismassist sulatatud. Kes on kord ise rasvasdest ja õlidest seepi teinud, see teisi enam ei tahagi :)

Ja paar linki veel:
Hobipunkt, seebikalklulaator

Veestiihia

Nii hea on kodus olla, õigel ajal :)
Tulen köögist toa poole ja kuulen veidrat häält. Ise imestan, ega ometi Lele pole tolmuimejat välja võtnud. Aga ei vedeleb teine mu diivanil. Mine vaata mis su toas toimub, ajan ta püsti. Lele tormab tagasi - ei see tuleb hoopis vetsust. Mida paganat! See veel puudus. Teen ukse lahti ja sealt purskab mulle külma vett vastu. Õnneks oli puhas vesi, ainult krdi külm teine. Peenike punutud toru oli lõhkenud ja käitus nagu katkine aiavoolik. Mässisin vannilina selle ümber, keerasin vee kinni ja hakkasin koristama. Ma parem ei mõtlegi, mis oleks juhtunud, kui mind poleks kodus olnud... Aga see polnud veel kõik. Sel ajal, kui käisin peos tarvilike jubinaid ostmas toimus juba uus avarii. Pesumasin otsustas vee endast otse põrandale pressida. Selleks ajaks oli ema kodus tagasi ja sai nüüd ka veega mängida, sooja ja seebisega. Küll on ikka hea, et esimene korrus ja betoonpõrandad. Naabrid ei pea meie jamade pärast kannatama. Niiske keldrilagi ei morjenda kedagi, tühjalt seisev kelder ju. See väike ehmatus oli mulle, kes ma suure sula üle ülbelt naeran - mind see ei puuduta, kummikud jalga ja ongi kõik hästi, väikseks ninanipsuks. Veestiihia aga alles hakkab oma väge ilmutama, nii jõgede kallastel kui linnatänavatel...

Pidupäev

Selline pidusöök siis, täna Olevistes. Kodutud käitusid väga erinevalt, kes toppis kahe käega kooke kotti, kes sõi kohapeal. See vana aga imetles oma saaki, enne kui asja kallale asus. Imelik üritus oli, ise küll ei suudaks. Üks asi on jagada toitu ja riideid neile, kes seda tõesti vajavad ja selle tänuga vastu võtavad. Teine asi aga anda neile varastele ja joodikutele, kes riided kavalalt pudeli vastu vahetavad. No toidu ehk söövad ise. See vahetamise äri aga läks käima sealsamas kiriku ukse taga...

Lumest ja puhkusest

Sain enne suuremat tuisku puuriida lume alt välja kaevatud, lauad saetud ja pliidi alla toppimiseks parajaks lõhutud. Suvemaja katuselt ajasin ka veel lume maha ja laiemad rajad lükkasin sisse, et käruga manööverdama mahuks. Päris hea tunne jäi tehtud tööst. No veidi sai vist üle pingutatud, sest käed valutasid päris korralikult aga ei hullu. Saunas sain kondid pehmeks, korralik leil tegi oma töö, no titevarbaid sai ju ka kastetud. Istusime saunas koos Andrase ja Emesega, ausalt pole ammu nii vaikselt olnud, lihtsalt olnud... Müstika. Öösel sai Emes isegi ufo pildile, ic. (ehk paneb kalasse)

Täna oli selline mõnusalt laisk päev, lihtsalt lebotasin, vahtisin aina Tciku tütart Sonjat - jäägi või passima, iga sekund uus ilme. See isapuhkusel olev Andras paistab ikka mõnusalt rahulolev või mis ;)

Kaamera laenasin Emes´elt, muidu vinge aga see 50-ne toru veidi segas, laiskus mis muu - zoomiga harjunud.

Tuisu sisse

Lähen homme Türile, lumetormi ja tuisu sisse, et veidi teid lahti lükata. Tundub üsna lootusetu üritus aga kui üldse ei tee, siis on veel hullem. Puid on vaja ka juurde lõhkuda ja saagida. Eks ma siis rassin seal veidi, kurb lugu küll aga paps enam ise ei jõua. Need vähihaigused on ikka tobedad ja vastikud. Mis te kiusate inimesi, lollakad sellised, tahaks kurjalt karjuda!!!!!! Loodan, et see op mida ta nii kaua ootab (alles märtsi lõpus) ka midagi muudab ja ikka paremuse poole. Kevad lihtsalt peab ilusam olema, alati on olnud.
Õhtul lubas Andras sauna teha, et siis saab kondid taas pehmeks ja sõpradega koos selle ilmaelu jälle ilusaks mõelda :)

Munast koorus tiigripoju

Tiigriaasta alguse puhul sobib hästi meenutada üht ammunähtud unenägu, mille tähendust või tähtsusetust pole ma enda jaoks veel lahti seletanud.

Kõnnin hõredas metsas, puud on siin veidralt peened nagu käsivarred aga nii pikad, et lõppu ei paista. Päike paistab madalalt ja pikad varjud muudavad selle metsa triibuliseks. Mingit muru ega sammalt siin pole, vaid pehme ja soe liiv. Päike paistab silma ja kohe ei märkagi ma mulle vastu jalutavat jaanalindu. Ta jalad on ka ülipikad ja mul on raskusi tema vaatamisega, pea kuklas, vastu päikest polegi see nii lihtne. Järsku virutab jaanalind minu poole muna, nagu tahaks palli mängida. Jään hetkeks kõhklema - kas peaksin selle kinni püüdma või tagasi söötma. Virutan siiski jalaga nagu mängiks me jalkat. Jaanalind aga läheb minema ja pall, sorry muna ikka, lendab vastu puud. Käib raksatus ja muna puruneb. Oigan ehmatusest, mis ma nüüd tegin. Ma isegi tunnen kuidas ma punastan, veri valgub pähe. Astun muna juurde ja märkan, et seal sees liigutab keegi. Kummardun selle kohale ja leian sealt imearmsa tiigripoja, on teine ennast nii mõnusasti rulli keeranud, armas kohe :) Võtan loomakese sülle ja miskipärast tõstan ta oma rinnale. Ma sisendan endale, et mul ju piima on. Tiiger hakkab imema ja korraga hakkab mul hirm aga kui ta hammustab? Krrrr...

Ärkan enne, kui kiskja midagi üritab ja juurdlen, kas jaanalind tahtiski, et ma selle defektiga muna endale võtaks, miks ta ikkagi muna minu poole lõi, miks ära läks ja veel sada küsimust. Sellest unest on vist juba 7-8 aastat aga näe, meelest ei lähe.

Pusas

Olengi omadega üleni pusas ja ise olen pununud sellise. No ajapikku murran sest võsast ehk välja, ega ma jonni jäta. Vähemalt on ilus teine ;)

Näe, ajan siin segast mõistujuttu aga no pusa on ju...

Lotte tegi pai :)

Ma ei suutnud tükk aega otsustada, kas peale matuseid on ikka hea mõte Lottet vaatama minna. Piletid olid kahele ja Kirkega oleks võinud kaasa minna ka Lele, ta oli igatahes sellest tükist huvitatud. Samas tahtsin ka ise seda näha aga kartsin, et olen sellises madalaseisus, et rikun oma halva tujuga ka lapse rõõmu. No jah, keeruline. Peielauas rääkisime Joonisfilmi kambaga neist toredatest aegadest, sekka oma lastest ja naersime, pisarad silmanurgas. Midagi küll kriipis aga oli ju Maigi see, kes lausa pakatas elulustist ning talle mõeldes tulid vaid toredad hetked meelde. Korraga tundus kõik nii õige olevat. Muidugi lähen ma ise ka teatrisse. Ostsin juurde ühe sülepileti ja saime kõik kolmekesi koos teatrisse ja meil oli vahva. Vaheajal sain kokku ka Lotte autorite, Heiki ja Jannoga. Meenutasime veel veidi Maigit ja kõik loksus nagu paika. Oligi selline joonisfilmi päev, midagi lõppeb, midagi algab ja midagi jääb.
Aga Lotte on ikka tõeliselt hea leiutis :) Ja täiesti meie eesti oma kangelane. Kirke igatahes on tõeline fänn ja tuleb tunnistada, et üle hulga aja olen ma rahul, et on olemas kõikvõimalik nänn, mida selle rõõmu pikendamiseks osta saab. Täna ostsin veel Lotte pannkoogijahu ja Kirke kleebib aina uusi mutukaid-putukaid oma kleepsuvihikusse. See tuli koos kavaga, kleepsud ja värvi ise pildid. No mis sa hing veel oskad tahta :)