Kui fotokas kiusab

Pole olemas suuremat nööki, kui see, mis eile juhtus. No sätin ma ennast pulma, mereröövli stiilis, kalasärk selga ja fotokas kaasa. Aga vot, panen patakad sisse ja mis toimub, aru ma ei saa? Näitab, et tühi on see patarei, pole võimalik, otse pakist ju! Katsetasin nagu loll tuimalt ühte ja teistpidi, lülitan kaamerat sisse ja välja, no ei miskit. Ok, las olla, kiire ka. Teen siis digiseebiga, mõtlen. Jõuan kohale, võtan Lele käest oma seebika ja krrrrrr, uus jama - sel on ka aku tühi! Pole võimalik, karjumisest pole abi ja tunne on sant. Paar klõpsu (ilupildid) sai ikka teha aga no kuulge, selline materjal jäi seal minust maha vedelema, et lihtsalt masendav...

Traktorist

Oli üks traktorist, korralik töörügaja mees. Igal hommikul, vahel ka peale lõunatundi, kiusas tüütu ülemus teda. Et puhu ja puhu ja nagunii oled tilga võtnud. Aga tühjagi, näit oli nullis. Nii puhub see tubli mees tänaseni. Eile nägin teda jälle...

Selline ufo-rebase-koer oligi

Tegelikult on aiad ja väravad ja aiapostid mu suur nõrkus. Mulle meeldib neid vaadata, ennast nende taha kujutada, meenutada lapsepõlve ja aiaväraval kiikumist, ehh... Aga täna nägin üht vägagi omapärast silti teemal - kuri koer. .

Palju õnne, paps!

Käisin papsi laeval, et pensionärist töörügajast pilti teha. Tegin siis ühe ilupildi ka. Olgu see tagantjärgi sünnipäevakingiks siis. PLJUOENNESUENNIPEAVAKS!!!
Kui laps olin sain alati selliseid imeliku tekstiga sünnipäevakaarte oma papsilt. Saadetud kusagilt kaugelt maalt, telegrammid, kus puudusid täpitähed. Oli vist nii, et iga täht (või sõna) maksis, olid ajad... Igatahes peaks need uuesti ülesse kaevama, alles hiljuti jäid need mulle silma.

Üks vana lugu

See vana lugu (kirjutasin selle juba paar head aastat tagasi) tuli mulle meelde eile öösel, kui Paldiskist, Koluka sünnalt koju jõudsin.

Kell pool üksteist õhtul,
vihm, tihe ja raske,
valgete plastakende taga.
Välgusähvatus,
veel üks
ja teleka pilt virvendab kaasa.

Kõrgete majade vahele pargitud auto sireen
sulab ühte vene plikade kiljumisega.
Nad on märjad ja veidi vintis,
joostes paljajalu mööda katkist asfalti,
lombist, lompi
pritsib porine vesi nende seelikutele täppe.
Aga lift on katki ja trepp saab nende jälgi täis.

Vesi kannus hakkab keema,
ma kuulen kuidas ülakorruse köögis lauldakse,
seal on prjasnik,
see algas juba ammu ja
kestab veelgi
Võtan telefoni ja kaon pooleks tunniks Tartu linna...

Polegi vaja muud kui...

Nende vihmaste ilmadega olen taas avastanud, maasikamoosi keetmise vahele, raamatu lugemise m6nu. Hea paks raamat sattus ette (jätkub kauemaks) nimelt Krossi "Kallid kaasteelised". Juba teist korda üllatab vanameister mind, seekord on ta suutnud nii ilusasti naha alla pugeda, et tema biograafiat luges on tunne nagu loeks oma kadunud vanaisa pajatusi. Oi ma naudin seda tunnet...
Igatahes on mul ees taldrik moosisaiadega, titt magab (oleks see uni vaid pikem) ja mina sukeldun raamatusse...

Tagasi kodus

Noniii, sain sealt unisest külast tulema või peaks ütlema linn, (khm Türi) pigem mitte. Väikeses annuses on ju selline aedlinn täiesti kosutav aga liialdada ei tasu. Eriti selle palavusega.Täna nägin järve ääres nii kolepruuniks põlenud naist, et oleks tahtnud ta kohe nahaarstile saata. No pole ka ime, kui elada lagedate (ja ogaralt korralikult niidetud) muruplatsidega linnas. Isegi puud (hekkidest saan ma veel aru) on nudiks aetud ja ei paku mingit varju. Eriti karm on ujuma minna. Igatahes soovisin ma ruttu ära, päris metsa või mere äärde või kasvõi linnamüüride varju aga ära.

Vaatasin vaid

Ja jälle kord nägin ma täiusliku kaadrit aga pilti ei ole. Moment oli ja tüübid olid, kõik peale minu, kes ma oma seebikat kotist välja tirida ei tihanud. Aga pilt ise selline. Hommikul järve ääres tütarlaps (verinoor), suure kõhuga (umbes kaheksas kuu) ja noormees, ilus ja treenitud kehaga. Tütarlaps ronib rolleli selga (peas must ja hirmsuur kiiver). Poisil on vabas käes ruupor (vetelpäästja?). Hoiavad veel enne tüdruku minekut käest kinni, suudlevad, armas ju... No ja mida teeb elukutseline fotograaf, vahib ja naudib ja hoiab oma titel käest kinni, et see minema ei roomaks, ehhh...

Dalmaatsia kook

Homset oodates...

See sebimine hakkab vist ühele poole saama. Nii, vankri ostsin (sellise, mis vihmavarjuks kokku käib), pildialbum Naadile sai ka lõpuks valmis (piltide valimine ja ümber tagemine võttis ikka meeleletult aega. Hea oli, et nädal aega varem pihta hakkasin.) Koogid on valmis küpsetatud, tegin kolm erinevat, mmmm... Nüüd on veel vaja kleidid triikida ja asjad pakkida ja ongi kõik, uhhhhh. Ootan juba homset, täna öösel ma vist magada ei saa...