Kangekaelsed kangelased

Olen viimastel päevadel saanud päris mitme toreda elamuse osaliseks. Aga kuidagi on läinud nii, et pole olnud aega, et neid emotsioone põhjalikumalt jagada. Facebookis mõne avalduse olen siiski teinud. Mõned hetked on tulnud seoses uudistega, mõnda olen kogenud palju vahetumalt. Võtan siis mõned eredamad hetked korraga kokku. Ka need, mis tänaseks tunduvad nagu eilne lumi. Ahh, las ma lihtsalt kiidan veidi neid meie aja kangelasi! Ajalises järjekorras.

***
Ma arvan, et vist esimest korda elus tahtsin teha aplausi meie poliitikutele. Uudis, mille peale see tunne tekkis, oli minu jaoks eelkõige üllatav:  "Kuue erakonna otsus mitte osaleda Kanal 2 valimisdebatis" Aga sedalaadi jahmatus oli äärmiselt kosutav. Ma ei hakka analüüsima Katrin Lusti ega Kanal 2-e saateformaati. Lihtsalt olen nõus poliitikute mõttega ja see tõdemus üllatab mind ning samas ka rõõmustab. Millegagi olen ma nendega ühel nõul. Tublid, et kokku hoidsite! Tänapäeva kangelased, kes ei lase end tühjalt tuustida.

***
Samal päeval jõudis minuni teine uudis, pealtnäha pisike aga vägagi inimlik. Ringvaate toimetuse osalemine Tartu Maratonil ja eriti just Jüri Muttika uskumatu visadus. Kui Muttika oma (khm, minuvanuseid!) puusuuski saates näitas, siis... Need sõna otseses mõttes ära hööveldatud suusad tõid mulle midagi pisara sarnast silma. Ausalt! Ma vaatasin suu ammuli. Kuigi ta on teada tuntud kui kannatav kangelane, kuid siiski. Selliste suuskadega sõitis maratoni! Hull mees! Ja lisaks veel fakt, et ta oli kõige selle juures maratoni viimane lõpetaja, see kõige, kõige viimane. No peab ikka tahtmist olema, et üldse lõpetada. Väga kangekaelne kangelane!

***

Foto: Rene Altrov/Allfilm

Laupäev tõi minuni juba pikalt kiidetud filmi "Tõde ja õigus". Filmi vaatama minnes olin veidi kõhklev. Et tuleb tõsine ettevõtmine. Sest kui ikka targemad ütlevad, et eestluse tüvitekst tuleb kinolinale, siis on juba ette veidi kõhe tunne. Ja et kole pikk ka teine, ikkagi  2 tundi ja 45 minutit, kas ikka jaksan. Aga kui vaadata, siis just nüüd, päev enne Vabariigi sünnipäeva. Natuke võttis pinget maha ETV-s näidatud filmi saamise lugu. Teisalt jälle mõjutas mind, nähtud intervjuu Tanel Toomiga. Vaatasin teda kerge kahtlusega, et nii noor (tuleb välja, et ta näeb oluliselt noorem välja kui tegelikult on), kas tõesti suudab. Suudab! Seda tean nüüd kindlalt. Film oli suurepärane. Sügav ja võimas, ilus ja valus, hirmus ja tundlik. Kordagi ei hakanud igav, film ei tundunud pikk ja kõik oli nauditav. Muusika, pildikeel, vaated, võttenurgad, näitlejad! Heli! Iga sõna oli selgelt välja öeldud, kohati ma isegi imestasin, et nii selgelt räägivad. Ühesõnaga kõik lihtsalt super!
 Mis mind aga üllatas, olin mina ise. See, kuidas ma filmi läbi enda lastes, järsku taipasin - ma tunnen teda, ma tunnen seda tõsist ja sügava silmavaatega Andrest. Eks hakati ju kohe meedias otsima neid meie aja Andreseid ja Pearusid, Krõõtasid ja Marisid. Ma ise ei olnud veel sellele mõelnud. Mitte enne, kui ühes stseenis Andrese pilk mulle korraga nii tuttav tundus. Nii jahmatavalt tuttav... Ma polnud enda jaoks kunagi mõelnud, et selline karm mees võiks ka päriselt olemas olla.Veel vähem, et minu tuttavate seas, ammugi, et mulle nii lähedal. See tõdemus oligi vast kõige suurem üllatus. Ning kui filmis Andres aina julmemaks läks, siis mina vajusin üha sügavamale toolipõhja. Nii elus, nii valus, nii hirmus oli see kõik. Pagan, on alles andekas näitleja see Priit Loog! Uskumatu, kuidas ta oma pilguga seda kõike suutis! Ja see lõpustseeni Andrese pilk, maha suunatud aga ikka nii põletav, nii valus, nii kange!
Endiselt pean ma aga Andrest kangelaseks, hoolimata tema isiklikust traagikast. Kangekaelseks kangekaseks. Ja tõelisteks kangelasteks ka kõiki neid näitlejaid ja filmitegijaid, kes selle teosega hakkama said. Isegi koera panid nad näitlema. Siiamaani on mul silme ees see nurka aetud koera pilk, ma lausa värisesin koos õnnetu koeraga. Kuidas nad seda küll tegid? Filmimüsteerium...
Ma väga loodan, et filmitegijad saavad veel palju tunnustust ja et veel paljud vaatajad lasevad end sel filmil läbi raputada. Et veel paljud vaatajad saavad elamuse, mis paneb neid asju uutmoodi vaatama. Ja minge vaatama, vaadake suurelt ekraanilt, võtke aega ja lihtsalt vaadake! Need emotsioonid teevad lõpuks vaid head.
Ja veelkord - au kõigile kangelastele! Ka kangekaelsetele!