Isa on nüüd seal, kus valusid enam ei ole. Eile hommikul läks. Minus on aga mingi seletamatu rahu. Ma ei imesta enam enda üle - ju see siis peab nii olema, et pisarad tulevad kunagi hiljem... Ma olin ju selleks minekuks valmis, lähenev lõpp andis ennast iga päevaga aina enam märku. Reedel hoidsin ta kätt, tegin pai ja ütlesin homme näeme, ise teades, et mina näen aga kas ka tema... Hommikul kui mulle helistati ja uudist teatati läksingi kohe isa juurde. Pai tehes tundus nagu ta magaks, laup veel soe ja silmad veidi pilukil. Isegi Kirke tegi mitu paid, natuke nuttis aga pärast isa asjade kokku pakkimist tahtis tagasi vanaisa juurde, et veel paar paid teha. Tegigi ja sai oma rahu kui arvas, et vanaisa saab nüüd Jumalale kõiki neid toredaid meremehelugusid jutustada. Õhtul vaatasime Tartus jõeparaadi, mõjus kuidagi sümboolselt. Kõrvus kummitas Tätte laul - iga vesi jõuab ükskord jõkke. Kirke ohkas küll vahepeal, et kahju vanaisa ei näegi... Täna hommikul käisime aga Valga Jaanis. Naat pidas seal teenistust ja valis mälestuslauluks ühe lihtsa sõnumi ja ilusa viisiga laulu. Olgu see siis isa mälestuseks ka siin:
Tähtede taga
kord koidab sul taevas,
ootus ja lootus
seal täide sul läeb!
Mis sa siin kandnud
ja kannatand vaevas,
kõik seal sust igavest
maha siis jääb...
(KLPR 261)
2 kommentaari:
Tunnen kaasa. Hüvastijätt aitab isegi kui pikalt veel on kurb.
Tunnen kaasa!
Postita kommentaar