Läbi valu ja vaeva
sünnib Ema,
murega südames,
hinges piiritu lootus.
Tal unub piin
ja silmis läigib õnnepisar
kui kostub väeti
esimene kisa,
kes nõnda otsib sülesoojust.
Nüüd selle ime eest
ta tahaks Loojat kiita,
kuid ükski sõna
ega palve tundu piisav…
Vaid Ema naeratus,
nii malbe, siiras -
on taeva tõusev tänulaul.
2 kommentaari:
Tubli!
:)
Täna aga sain kirikulehe toimetajalt kirja jahmatava vastukajaga - üks vaimulik helilooja on mu luuletuse viisistanud ja tahab seda minuga jagada. No, mis ma oskan öelda, vahva. Ootan huviga noote.
Postita kommentaar