Müstilised mesilinnud

Igatahes õnnestus mul oma kodus, paneelmajas, plastakende taga saada mesilaselt nõelata. Et sumistavad siin, ümber maja - kõik õitseb ju? Aga oh ei, ma sõin vaid mett - otse purgist. Hea paks mesi oli, jäi lusika külge kinni. Seda limpsides avastasin ühtäkki, et mu huul on hullusti paistes, nagu oleks nõelata saanud. Imelik, imelik - aga oma nõela oli üks turtsakas mesilind maha jätnud küll. Õnneks läks paistetus tunni aja möödudes üle, uut lusikatäit niipea noolima minna ei tihka :(

Paus

Pildid kogunevad kuhjas aga ei ole nende jaoks aega. Viimased kaks tööd on küll tellijale üle antud aga mina pole neid veel oma arvutisse tõmmanud. Neil kiire, mul ka... Ma paningi arvuti veidikeseks kõrvale ja müttan hoopis krohvi ja pahtli ja värvi ja tapeediga. Oi, see meeldib mulle. Eriti vahva oli krohvimine, mätserdad ja silud ja segad ja saabki valmis. See tunne, et teed ja teed ja on ka silmaga nähtav tulemus on ikka tõeliselt kosutav. Mõnus vaheldus sellele igapäevaste toimingute (lapse järgi koristamine, pesemine, köök jms) kammitsale. Ei mulle meeldib remontida :)
Ja kui pilt tundubki teemaväline olevat, siis no ma puhkan praegu ju ka omamoodi, jee vabadus - Kirke on ju vanaema kantseldada ja kaugel kaugel Türi linnas. No väike igatsus on ikka ka sees...

Sadul

Vana ratta väsinud sadul, kes teab mitut peremeest ta oma turjal sõidutanud on. Kui pikki vahemaid läbinud, kord siledal asfaldil, kord tolmusel kruusal või kitsal metsavaheteel. Vana ja väsinud aga ikka veel ühes tükis, ikka veel valmis rassima ja tassima.
Selle sadula koos rattaga leidsin taaskasutuskeskusest, ootamas remondimehe terast silma ja osavaid käsi. Ehk seisab ta seal veelgi aga võib-olla on juba uue omaniku leidnud -kevad ju :)

Emadepäevaks

Naatan tegi mulle seda au ja kutsus kirjutama Eesti Kirikule - see tekst ja pilt valmis emadepäevaks. Järgmised tulevad juunis aga neid ma ilmselt siia ei pane. Jäägu kirikulehele vaid.

Läbi valu ja vaeva
sünnib Ema,
murega südames,
hinges piiritu lootus.
Tal unub piin
ja silmis läigib õnnepisar
kui kostub väeti
esimene kisa,
kes nõnda otsib sülesoojust.

Nüüd selle ime eest
ta tahaks Loojat kiita,
kuid ükski sõna
ega palve tundu piisav…
Vaid Ema naeratus,
nii malbe, siiras -
on taeva tõusev tänulaul.

Poiss vaatab...

aga mitte seda tüdrukut...

Tegelikult olen ma tänasest päevast surmväsinud ometi hea tujuga ja päikesest põlenud. Gigane mälukaart on pilte tuubil täis ja mõned neist on isegi päris söödavad. Nojaaa, tasu sai küll rohkem sümboolne - kaltsuka kinkekaart 100 krooni eest ja kaks päeva klõpsimist, ma selle hilisema töötluse peale parem praegu ei mõtle...
Õnneks soosis ilm tänast üritust. Ja Kirke järgi pidi küll pidevalt jooksma aga no tundus, et tal oli vahva. Isegi Lele sai kaasa haaratud. Ja oo-oo, homme saab torti ka - loodame, et ilma vihmata :)

Ja siit ülejäänud pildid ka

Maitsvad ribid...

No eks seda oligi arvata, et kass nende kardinatega mängima hakkab. Üldiselt peidab ta end sinna taha ja arvab, et keegi ei näe ega märka. Käpp käib siuhti vahekohast välja, ikka siis, kui ma neid sättimas käin - kass ähvardab ´leebelt, et ära puutu mu varjavat seina. Aga see kardinate närimine, krrrrr - see tuleks ikka ära lõpetada. Muidu pole varsti neist midagi järel. Aga vaja neid on, et saaks rahulikult arvutis tegutseda, hommikul kaua-kaua (no oma poole üheksani!) magada. Ilus on ka :)

Remondiks valmis

Järgmisest nädalast siis hakkab pihta, võtan oma toa käsile, Mammal puhkus - vaatab põnni, ega muidu saaks midagi teha. Mul on mingi (tobe) ideefix - teha otsasein lubikrohviga. Eile avastasin, et ei olegi igas poes seda võtta. Aga küll ma selle puru ka kätte saan.
'Teiste seinte jaoks on ilus sinine tapeet olemas, kappide tarvis värv ka - ikka sinine :) Eks näis kuidas see sini-valges tuba välja kukub, kui liiga külmaks kipub, eks siis peab värve juurde tooma aga minu kirjus elamises leidub seda küllaga.
Pildil aga möllavad Kristjan ja Uku Änni korteris, see ei taha ka kuidagi valmis saada.

Nupp

Märkasin eelmine nädal seda põnevat nupurida. Sel päeval ma tegelikult kiirustasin, oli mingi kella peale minek - Lele kooli, üht õpetajat pildistama. Peatusesse jõudsin liiga vara ning ei viitsinud ühe koha peal passida ja bussi oodata, läksin ühe peatusevahe jalgsi. Ja siis äkki need vahvad postid. Tegin kohe kiired arvutused, et tegelikult jõuab ikka järgmise bussiga ka, võtsin kaamera ja korjasin nupud kokku.

Ja eks ta oligi üsna viimane aeg neid märgata, sest siis, kui hekk on juba lehtes, kaob kogu see ilu võsa sisse ära ja sina jalutad nohisedes mööda, ei näe miskit. Igatahes nüüd olen ma neid näinud - ja loodan, et postid ikka püsivad, saab ehk mõnel muul ajal ka klõpsida kui sellise amatööri ilmaga :)

Raske iga

Lapsed kavavad niiii kiiresti - üle pea!
Ja pole vahet, kas kimbutab varajane puberteet või esimesed sammud `mina` maailmas. Igatahes näitavad mõlemad plikad oma kanget iseloomu :)
Lele eneseotsimise katsed pole õnneks nii kaugele läinud nagu pildist võiks arvata - tegu oli karneval - sünnaga, tema soovis olla punkar, ise disainis, mind eriti ligi ei lastud.


Vana foto peal on ta aga umbes kahe aastane, (või oli juba kolmene? ) seljas ühe`tõelise` punkari (Olla oli ta nimi vist?) tagi ja oh seda lolli emmet, kes lapse kätte (parema pildi huvides) pussnoa andis! Need, toonased punkarid on nüüd kõik korralikeks pereisadeks hakanud ja Lele ei saanud, ei suutnud uskuda seda juttu, et ka onu Andrus (õemees) oli kunagi üks mässav punkar, täsivarustuses alates soengust ja tagist ning lõpetades musta lipuga. Peaks Liinalt pilte nuiama, äkki on midagi alles.

Näe, kus lõõmab!

Ehk kevadised vaatemängud.

Politsei oli enamuse ümberkaudsetest teedest kinni pannud, oleks ehk rohkem ringi piilunud. Samas ma imestan, selle maja juures oli kuumus päris suur, tuul oli ju meeletu - väike suunamuutus ja kõik see kamp, kes seal passisid oleks mõnusalt ära kärsanud. Ju siis päästeamet lootis stabiilsele tuulesuunale.

Post 12

Nii ilusat väravat pole ma ammu näinud :) Äripäeva maja taga, ehh -nii armas! Tahaks koju kaasa võtta, tükikesteks lahti, suurendada - detaile uurida - luubi all või shopis zoomides.
Selle kassi (väikse pildi peal on täiskaader) lõikasin aga ikkagi välja, istus küll seal ilusasti ja poseeris ja puha aga vot, hakkas domineerima selle postkasti luugiga -niisiis crop ja kadunud ta ongi :)