No jälle lasin end ära hirmutada, ebausul... mu õeke ja mamma teavad nimelt, et reede ei ole op´i tegemiseks just parim päev ja `vanasti` sel päeval lausa op´e ei tehtudki, krrrrrr. Aga see päev (11 nov) läheneb mürinal. Täna käisin vereimejate juures, südamest tehti ka sinka-vonka pilti, et kõik sujuks. Aga see tobe hirm, mis mind viimastel päevadel saadab, aina süveneb, no miks ometi? Esmane on muidugi üldine hirm narkoosi ees, üldnarkoosi kardan jubedalt - see abituse tunne, koos imala lõhna ja jõuetusega on kohutav. Arst õnneks arvab sama ja loodan spinaali peale, siin on jälle omad ohud ja riskid - infolehel seisab 1 : 150 000 esineb jalgade halvatus. Matemaatika siin abiks ei ole, hirm jääb ikka.
Kui suured hirmud kõrvale jätta, siis jääb veel kahtlus, et kas jalg ikka saab parem, (ei valuta, saab kükke teha, põlvele toetada) kui see metallikolakas välja sikutatakse. Ja mure Kirke pärast jääb nii või teisti, et kuidas ta need kolm päeva ilma emmeta ja tissipiimata hakkama saab.
Muide, ma nägin seda piisoni vana paar päeva tagasi telekast, näitas oma sigu ja kitsi ja muid lojuseid aga piisont mitte, khm on ta nad siis praeks teinud?
2 kommentaari:
Ehh, pole sel reedel äda midagi! Veenuse päev ja saadki veetlevamaks:) Üldnarkoos pole ka midagi hullu, natuke on pohmakas ainult pärast. Spinaalil lähed äkki hoopis paanikasse kui näed end saagitavat.
Ma olen seda saagimist juba kaks korda näinud ja julgem tunne on, nagu kontrolliks olukorda. Kord sai isegi öeldud, et paha on ja siis tehti mingi süst ja hakkas parem. Narkoosis on hullem, vajud ära ja miskit ei saa kaevata. See hirm, et enam kunagi ei ärka on lihtsalt nii painav... Aga noh, küllap ma saan oma hirmudest ikka jagu :)
Postita kommentaar