Kurrrnjäu :)

Täna hommikul oli lasteaias terve toatäis valgeid ja vähem valgeid jänesed ja kiisusid. Vägade vahva vaatepilt oli see :)
Kuigi ma ei taipa, miks see loomaaasta karneval just täna toimus. Lasteaias võiks ju õigel päeval ka pidu pidada, ei ole ju vaba päev. Aga noh, ma ei saa nagunii paljudest asjadest aru, nagu näiteks sellest andmekaitse seadusest. Pildistasin lasteaia ruume nende koduka tarbeks. Kiiresti, kiiresti! Enne, kui lapsukesed õuest tuppa tulevad. Peaasi, et nad pildile ei jääks, seadus ei luba. Aru ma ei saa, mis lasteaed see on ilma lasteta. Tühjad ja kõledad ruumid vaid. Aga mis parata, kui nii peab, siis olgu seal kodukal tühi lasteaed ja vahva kambapildi asemel ainult üks edev kassiplika.

Kati

Ma reeglina siia tööpilte ei pane. Noh, et nagunii on ajakirjas ka. Seekord lihtsalt kripeldas, kuna minu lemmikkaader jäi valikust välja. On miski, mis mulle Kati juures väga meeldib. See on tema julgus ja otsekohesus, julgus võtta riske ja olla selline nagu ta olla tahab. Me kõik kukume ja saame haiget aga tema näib sellesse suhtuvat nagu väike poisiklutt. Kukub, tõuseb püsti, pühib põlved verest ja tolmust puhtaks ning tormab edasi. Anna minna!

Palavik mängib lapsega

Kirke on pühapäevast saati palavikus, muid haiguse tunnuseid ei paista. No kui öist norskamist haiguseks saaks lugeda... Et mis haigus see selline on, kusagilt ei valuta ja isegi nohu ei ole. Esimesed päevad oli palavik stabiilselt kõrge vaatamata ajale. Aga juba kolm päeva pole päevasel ajal palavikust mingit märku. Hoian teda siiski voodis paigal. Kraadin iga paari tunni tagant ja kusagil kella viieks on see 38 jälle platsis. Öösel läheb veidi suuremaks, siis saab rohtu ka, higistab ja norskab. Hommikul on jälle vaikus. No näis kaua see segane tõbi teda piinab.

Kingid

Millegipärast on mul juba mõnda aega soov üksi olla. Kui mitte päris omaette, siis vähemalt kodus olla. Aastalõpu möllust sain sujuvalt üle, kodus oli hea. Sünnipäevast püüdsin vaikselt mööda hiilida. Päris vaikselt enam ei saa, Facebook ja Skype teavad ja ütlevad teistele ka ja tore on :) Ega ma ei salgagi, lihtsalt ei taha mingit pidu sel aastal. Võimu pole. Kui uuel aastal konto seis eurodeks ümber arvestati oli mul isegi kuidagi kergem tunne. Sest võla-numbrid paistsid täitsa talutavad.Ma pole kordagi veel sünnipäevapidustusi ära jätnud, kunagi peab ju esimene kord olema. Järgmine aasta ongi nulliga number, eks siis pidutseme topelt :) Sel aastal siis pidu virtuaalnapsudega, klõmm! Ja tänud kõigi heade soovide eest!
Täna olen aga haige lapsega kodus, isegi töökaaslastega ei löö klaase kokku. Eks siis homme, takkajärgi. Kirke oli hommikul väga õnnetu, et rikkus emme sünnipäeva ära aga lohutasin teda sellega, et saame ju päeva koos veeta. Tema kallid ja musid on alati see kõige suurem kink olnud, seekord siis vähe kuumemad kui tavaliselt :)
Mu ema ja vanaema tahtsid kangesti mulle kingitust teha ja andsid raha, et mine osta midagi. Ma puiklesin küll algul vastu, et mul pole midagi vaja aga lõpuks tulin heale mõttele, mida selle eest osta. Nii ma siis valisingi endale kingituse, praktilise ja sentimentaalse. Seisin eelmine nädal tund aega sabas aga ära tõin :) Imekauni hõbedast kodarraha, eesti viimase mündi. Praktilise selles mõttes, et saan seda kaelas kanda. Meene ja ehe korraga. Maksin kroonides aga selle ümardamise tulemusena (kroonid eurodeks - eurod kroonideks) käisin välja üsna kummalise summa viissada krooni ja kümme senti.
Aga käes hoides näeb see veel kaunim välja kui selle pildi pealt paistab. Peab vist oma pildi ka tegema, millalgi :)

Juubilaride õnnesoov

Millegipärast meenus mulle eakate õnnesoovisaade. Et kallis Maali, õnnitleme sind 85-ndal sünnipäeval jne. Muusikaks kõlab siis üks halekaunis looke. Teate küll neid vikerraadio lugusid. Ma hakkasin mõtlema, et huvitav, mida minu lapselapsed valivad minu 80-ndaks juubeliks. No, kui selline saade peaks siis veel olema. Nad ise muidugi on kole õnnelikud - et näe Koit Toome, laulab nii ilusasti, vot see peaks vanaemale kindlasti meeldima, meenutab tema noorpõlve. Ma tõesti loodan, et nad leiavad midagi muud :)
Ahjaa, vaatasin just Toome klippi Tujurikkujast

Ajaks aja segamini

Mõnus jõulusagin on selleks korraks läbi saamas. Ees ootab paar vabamat päeva, töö on ette ära tehtud, isegi aasta esimene kaanekas on juba pildistatud. Kummaline, et just nüüd, kus pea kõik need isetehtud seebid, vannipommid ja prõksuga mandlid on kingiks laiali jagatud on mul korraga aega. Just nüüd tundub sobiv hakata kingitusi nikerdama, meisterdama, küpsetama, sest linn on paksu lume all ja tööle ruttama ei peagi.
Tõesõna, ma vahetaks selle aastavahetuse ja jõulu omavahel ära. Mulle sobiks igatahes küll, et see suur sebimine ja jooksmine, tööde ette tegemine jms päädiks ilutulestiku ja aastalõpu mölluga. Ja siis alles saabuks vaikne jõuluaeg. Just praegu on aega, et kingitusi meisterdad, harjutada jõululaule, käia kirikus, lähedastel külas ja muidugi küpsetada. Aga eks ma seda teengi, midagi toredat endale, mitte kingiks. Sellest jõulueelsest möllust olen ma aga niivõrd väsinud, et aastavahetuse tahaks kuidagi vaikselt üle elada. Vaatab, mis saama hakkab aga ilmselt olen kodus ja vahin telekat. Või kui laiskusest jagu saan, siis vean end linna, et oma silmaga näha kuidas kultuuripealinn ellu ärkab. Bussid pidavat sel aastal lausa öösel liikuma :)

Külm on

Tulin linnast lumesadu, teed ei leidnud kusagilt... Hommikul rongi peale minnes sadas sellist padulund, et nähtavus oli pea olematu. See imekaunis lumesadu mässis mind nagu sooja teki sisse, küll veidi märjavõitu aga siiski. Rongi oodates igatahes ma külma ei tundnud. Türil aga brrr... võttis mind vastu pakane, mis lausa lõikas säärtesse. Uskumatu temperatuuride vahe igatahes. No, just - see soe lumevaip, mis enne mu ümber heljus oli ju kadunud. Ainult tuul ja miinuskraadid. Tallinaga võrreldes oli seal lausa olematu lumekate ja taevast ei tulnud midagi. Rongis oli tegelikult ka päris külm, istusin kindaid käest võtmata terve tee ja lõdisesin. Enamuse teest kõndisin kiirkõnnil ja unistasin soojast toast. Vanaema juures oli mul endiselt külm, köögis pliidi ees oli küll mõnus soe aga selle seina ääres, kus mina istusin jahedavõitu. Palusin vanaemalt villaseid sokke. Sain korraks sooja sisse aga tagasiteel külmusid mu jalad taaskord. Seekord siis juba paksude sokkide sees. Neetud jalad, need külmetavad siiani. Istun juba üle tunni oma soojas toas aga see külm pole mu varvastest veel välja läinud. Peaks vist kuuma jalavanni tegema.
Vanaema juures istusime pärast pirukate söömist toas, no seal oli minu jaoks nii külm, et palusin ka tekki endale ümber. Vanaemal oli aga seljas lühikeste varukatega pluus, küll villane aga siiski - käsivarred puha paljad. Ma ei saa aru, miks ma niimoodi külmetan. Mis siis veel edasi saab, kui päris talv tuleb. Ja ärge rääkige mulle, et söö rohkem ja kasvata endale pekikiht ümber. Varvastele ju pekki ei kasva. Või kasvab? Külm on...

Üksi

Nädalavahetuse plaanid muutusid ootamatult. Pikalt planeeritud kontserdi, koori väljasõidu ja advendiküünla süütamise asemel sõidan homme Türile, vanaema juurde. Paneme ehk küünlagi põlema aga mitte jõuludele vaid Atkole mõeldes. Tema aeg sai otsa...
Meil on vanaemaga hea klapp ja ta ootab mind alati külla - minuga pidavat ikka rääkida ka saama, teised räägivad ainult endast... Nii ta ütleb.
Kui ma mõtlen oma vanaemale, siis tahaks kunagi isegi selline olla. Siiani tunduski tema elu lausa ideaalne. Elada vaikselt, ilma kiirustamata, mõelda oma kirevale elule ja vaadata kuidas tihane akna taga pekki toksib. Aga nüüd on ta oma väikses majas üksi. Pole enam keda koju oodata, kellele süüa teha, kellega vaielda, kellega koos vaikida.

Mu ema võttis lapsed kaasa ja sõitis Viimsi spaasse. Kodus on harjumatult vaikne. Juba sellele mõeldes tundsin ennast veidralt. Otsisin tegevust. Koristasin, käisin kinos, tegin süüa (vürtse täpselt enda maitse järgi, teistele mõtlemata), otsisin veini välja, nautisin seda kõike ja nutsin. Vahel on hea üksi kodus olla ja ennast tühjaks nutta. Seda juhtub väga harva, et ma saan omaette olla.
Tahtmatult jõudsin mõtteni - mida ma peale hakkaksin, kui see üksi olek kauem kestaks? Mida ma teeksin, kui võtta mult lapsed, töö ja veel mõned kohustused? Praegu on kohustused ainus, mis mind püsti hoiavad. Mõned hobid, mida enne tegin vaid oma lõbuks on muutunud kohustusteks. Olen ennast sidunud kooriga ja ei saa enam naljalt loobuda. Ma küll naudin laulmist, kuid mõtlen pidevalt eelseivatele esinemistele ja vajadusele olla kohal. Üritasin vahepeal isegi koorist ära tulla, sest see õigeks ajaks kohale jõudmine tekitas mus liigset stressi. Luuletusi kirjutan tiksuvale tähtajale mõeldes. Teemad on ette antud. Panen küll neisse oma hinge aga pean ennast selleks kõvasti tagant piitsutama. Ja nii hommikust õhtuni - töö, lapsed ja hobid ehk vabatahtlikud kohustused. Kui tekib ootamatu paus, miski muutub, ei oska ma sellega midagi peale hakata. Pausi polnud ette nähtud, pidev tõmblemine on nii harjumuseks saanud, et kui õhtul väsimusest voodisse ei kuku, väsitan ennast teadlikult. Teen seda arvutis, tuimalt telekat vahtides, klaasikese veiniga uinutades.
Mul on lapsed, see on suur vastutus ja ma ei saa endale logelemist ega niisama unistamist lubada. Kui tööd ei tee, siis raha ei saa ja lapsed on need, kes kannatavad. Jooksen sellel rattal edasi kuniks ühel päeval enam ei jaksa, jõud lõpeb. Või, kui enam ei lasta, jään näiteks tööst ilma. Või kui enam ei ole vaja nii palju pingutada, lapsed kasvavad suureks ja saavad ise hakkama. Kuid kas ma oskan siis enam ilma rabelemata olla? Et vabaneda halvast harjumustest on mugav asendada see sarnasega. Sellisega, mis just meeldivam tundub. Reisimine on vast kõige vanem ravim selliste kriiside raviks. Oleks ma mees valiksin ümbermaailma reisi - uuuu tormine meri ja tühi silmapiir, karm ja üllas. Aga naisena tundub lihtsam rännata raamatuid lugedes ja filme vaadates, muidugi koos maiustuste ja alkoholiga.

Nõiaplika

Üks tore pidu on otsa saanud. Kirke 6-es sünnipäev. Homme on muidugi õige päev aga täna oli selline sõbrannade trall. Laps tahtis karnevali, printsesse, liblikaid ja haldjaid. Kirjutasin kutsele, mõeldes lapsevanemale, et kui omal maski pole, siis teen näomaalingud. Oi, see oli viga! Laste jaoks oli see võlusõna - ooo, näomaaling!! Pärast kuulsingi, et see tegi peo eriti ihaldusväärseks. Ja loomulikult ei võtnud keegi kaasa maski, milleks, kui ees on midagi hoopis põnevamat. No nii ma siis neid plikasid võõpasingi. Kokku vist tunnikese või nii aga neil kannatust jagus. Ja nagu selles vanuses ikka, tahtsid kõik seda, mida esimene. Nii oligi mul toatäis liblikaid. Ainus vaheldus oli värvis. Minu rõõmuks oli üks preili tulnud kassikostüümis, tema sai siis kassinäo. Kui külalised läinud, toad koristatud, nõudis Kirke uut maalingut. Õnneks mitte uut liblikat, hoopis nõianägu. Siin ta siis on veel viimast päeva viiene - minu nõiaplika :)

Usun ei usu

Täna öösel ma ei maganud, kohe üldse. Paar tundi und, siis uus äratus ja sellele järgnev unetus. Esimene kord äratas mind korralik luupainaja, siis ehmatusega ärganud Kirke, kes nuttis pool tundi järjest nagu imik (ma ei saanudki teada, mis juhtus). Siis veel midagi ebamäärast ja siis eee... äratas mind kummitus. Ma hakkan vist segi minema. Öö otsa värisesin. Mulle meeldib, kui asjadel on loogiline seletus. Aga toas kolistav "miski" ei mahu minu maailma. Päeva jooksul sain kuulda mitmeid seletusi. Korduvalt kuuldud - hingedeaeg ja väravad on lahti, korraga nii rahustab kui hirmutab. Ma võiks ju nõustuda nende teooriatega aga see tundub ikka jabur. Seletus - sa nägid seda unes või kujutasid ette, mind ka ei rahulda. Kunagi aastaid tagasi, vajasin ma piire, et teaks kust algab "ei", et oleks millest kinni hoida ja mille taha pugeda. Siis leidsin tee kirikusse ja kõik nagu töötas. Nüüd ei tööta enam. Piirid on paigast nihkunud ja ma olen jälle kusagil tühjal väljal ning mul pole aimugi, kui kaugele või kuhu poole ma minna võin. Igatahes ma ei taha neid tobedaid kummitusi enda koju aga päriselt eitada neid ka ei saa.