Üksi

Nädalavahetuse plaanid muutusid ootamatult. Pikalt planeeritud kontserdi, koori väljasõidu ja advendiküünla süütamise asemel sõidan homme Türile, vanaema juurde. Paneme ehk küünlagi põlema aga mitte jõuludele vaid Atkole mõeldes. Tema aeg sai otsa...
Meil on vanaemaga hea klapp ja ta ootab mind alati külla - minuga pidavat ikka rääkida ka saama, teised räägivad ainult endast... Nii ta ütleb.
Kui ma mõtlen oma vanaemale, siis tahaks kunagi isegi selline olla. Siiani tunduski tema elu lausa ideaalne. Elada vaikselt, ilma kiirustamata, mõelda oma kirevale elule ja vaadata kuidas tihane akna taga pekki toksib. Aga nüüd on ta oma väikses majas üksi. Pole enam keda koju oodata, kellele süüa teha, kellega vaielda, kellega koos vaikida.

Mu ema võttis lapsed kaasa ja sõitis Viimsi spaasse. Kodus on harjumatult vaikne. Juba sellele mõeldes tundsin ennast veidralt. Otsisin tegevust. Koristasin, käisin kinos, tegin süüa (vürtse täpselt enda maitse järgi, teistele mõtlemata), otsisin veini välja, nautisin seda kõike ja nutsin. Vahel on hea üksi kodus olla ja ennast tühjaks nutta. Seda juhtub väga harva, et ma saan omaette olla.
Tahtmatult jõudsin mõtteni - mida ma peale hakkaksin, kui see üksi olek kauem kestaks? Mida ma teeksin, kui võtta mult lapsed, töö ja veel mõned kohustused? Praegu on kohustused ainus, mis mind püsti hoiavad. Mõned hobid, mida enne tegin vaid oma lõbuks on muutunud kohustusteks. Olen ennast sidunud kooriga ja ei saa enam naljalt loobuda. Ma küll naudin laulmist, kuid mõtlen pidevalt eelseivatele esinemistele ja vajadusele olla kohal. Üritasin vahepeal isegi koorist ära tulla, sest see õigeks ajaks kohale jõudmine tekitas mus liigset stressi. Luuletusi kirjutan tiksuvale tähtajale mõeldes. Teemad on ette antud. Panen küll neisse oma hinge aga pean ennast selleks kõvasti tagant piitsutama. Ja nii hommikust õhtuni - töö, lapsed ja hobid ehk vabatahtlikud kohustused. Kui tekib ootamatu paus, miski muutub, ei oska ma sellega midagi peale hakata. Pausi polnud ette nähtud, pidev tõmblemine on nii harjumuseks saanud, et kui õhtul väsimusest voodisse ei kuku, väsitan ennast teadlikult. Teen seda arvutis, tuimalt telekat vahtides, klaasikese veiniga uinutades.
Mul on lapsed, see on suur vastutus ja ma ei saa endale logelemist ega niisama unistamist lubada. Kui tööd ei tee, siis raha ei saa ja lapsed on need, kes kannatavad. Jooksen sellel rattal edasi kuniks ühel päeval enam ei jaksa, jõud lõpeb. Või, kui enam ei lasta, jään näiteks tööst ilma. Või kui enam ei ole vaja nii palju pingutada, lapsed kasvavad suureks ja saavad ise hakkama. Kuid kas ma oskan siis enam ilma rabelemata olla? Et vabaneda halvast harjumustest on mugav asendada see sarnasega. Sellisega, mis just meeldivam tundub. Reisimine on vast kõige vanem ravim selliste kriiside raviks. Oleks ma mees valiksin ümbermaailma reisi - uuuu tormine meri ja tühi silmapiir, karm ja üllas. Aga naisena tundub lihtsam rännata raamatuid lugedes ja filme vaadates, muidugi koos maiustuste ja alkoholiga.