Ta lendab siiski

Kirke joonistas hobuse - helesinise nagu unenäod, nagu unistused. Kiitsin last, et on ilusasti joonistanud ja tahtsin pilti endale. Saingi :)
"Emme, joonista mu hobusele tiivad, ma ei oska," nurus ta. "Ei joonista, tal juba on tiivad, ainult nähtamatud," vastasin. Jah tõesti, hobune tühjal valgel paberil tahtnuks nagu lendu tõusta. Võib olla seetõttu, et paigutus ühe serva peale, vasakule ülanurka. Tundus nagu oleks ta end paberi alumisest servast lahti tõuganud ja sealt edasi hõljunud. Ma tajusin seda liikumist ja hõljumist nii selgelt nagu näinuks seda päriselt. Tänane päev tõi aga mu omamoodi pilvedelt alla ja kadus osake mu usku ning unistusi. Mu hobune ei lennanud enam. Nüüd pidingi selleks, et pilt lendavast hobusest säiliks ikkagi need tiivad joonistama. Vajasin midagi märgilisemat ja selgemat, kui tühja paberi kõiksus, mis veel eile töötas suurepäraselt. Hobune sai taustaks pilved ja lendab edasi ning mina kinnitan endale visalt - mu unistused saavad tõeks, ma saan hakkama, ma suudan edasi minna, sest keegi ei saa mult võtta mu usku ja lootust.