Tühjad sms-id

Täna helistab üks vana sõber, et mis sa selle sõnumiga tahtsid öelda? No, selge - Kirke jälle telefoni näppinud, naersin. Siis uus kõne Ännilt - ära saada mulle tühje sõnumeid! Khm... Siis veel üks imestava sisuga sms, prgt. Vaatasin siis iseteenidusest, et paljudele ma siis neid sõnumeid saatnud olen? Selgus, et 19 khm, hea seegi.
Aga kuidas sai Kirke saata nii erinevatele inimestele sõnumeid, tähestiku järgi ei lähe mitte, mingit gruppi ka pole. Aga selgus, et on - mu telefon on omal algatusel moodustanud grupi ja nimetanud selle Perekonnaks! Seal on siis paar sõpra (ka lauanumbrid), üks sugulane, Lele klassijuhataja, üks advokaat (tige naabrimees), vana kallima seaduslik naine, lapse sõbranna ja Emt info number. Piinlik ja vastik lugu. Imestama paneb see grupi tekkimine, vihaseks teeb see Siemnsi ühe nupuga klahvilukk, krrrrrrr - peab vist Nokia hankima, või telefoni peitma hakkama :(

Vaatas vihma

See tädi Lea kass vaatas mind läbi akna põlastava näoga, oli ka põhjust. Jäin Leaga tuppa lobisema, laps vankriga õues. Oli selline vihmane päev nagu tänagi, ainult soojem - kevad või sügis, enam ei mäleta. Igatahes, kui me tulime, siis ei sadanud. Minema sättides märkasin, et üks vihmahoog oli vahepeal vankrist (ja lapsest) üle käinud. Tibu oli veel kinda käest tõmmanud aga magas, nagu inglike. Kass, muidugi nägi kõike ja jättis meelde...

Meeleolu

Täna Kaarlis - oli ootamist ja oli rahvast, olid sosinad ja välgulaksud, oli president ja lipp ja lillekimbud...
Minu fotokas jäi küll kotti, talletasin mälusse. Aga ise sattusin ikkagi kaamera ette - välguga tulistasid, bööö :(
Segases meeleolus läksin Lauritsa pilte vaatama. Kui avastasin, et rahakott on kodus, tahtsin otsa ringi keerata aga valvuritädi oli lahke, lubas ilma.
Kunstisaalis segane tunne süvenes - oli unine valvur, olid lapse kilked, olid päikest täis saalid ja surm seintel...

Unest ärganud kurb kull

Selline uni ja tüdimus on juba liiga pikka aega kallal, oeh - et kole kohe... Ma ei taha kuidagi ärgata ja asi pole mitte niivõrd väsimuses. Uned on lihtsalt nii lahedad ja muretud ja erutavad (ooooo). Ärgates on kurb ja oi kuidas tahaks end kerra tõmmata, ära peita ja edasi vaadata...

Meeletu

Peeter kirjutab - Nendes teadvuse seisundites, kuhu punane kärbseseen on mind juhatanud, on väga raske vahet teha tegelikkusel ja unel ...
Aga mina tunnen end liiga sageli ka ilma igasugu meelemürgita nagu kõnniks unes ja magades näib kõik nii reaalne. Sassis on mul ööd ja päevad ja ära väsitab see jama, läheks magama, unedes on elu jälle ilus :)

Keerdus

Olen lummatud detailidest, vahel sedavõrd, et muud ei märkagi. Kuid ometi, mida enam ma neisse valitud paladesse süvenen, seda enam mõistan tervikut - ajatut ja piirideta...
- või arvan mõistvat.

Aga näitus?

Läksin Vaala Aasta Pressifoto näitusele vist ikka liiga kõrgete ootustega. Mul oli silme ees Äripäeva pressifoto näitus ja loomulikult eeldasin, et see mis nüüd väljas, tuleb veel uhkem ja võimsam. Aga vot, täielik pettumus :( Pisikesed pildid, üksteise kõrval tihedalt reas, no kuulge! Ei mingit hingamisruumi. Andrase võidupilt oli veidi suurem, õnneks - muidu oleks seegi teiste sekka kadunud. Teine pettumus oli veel, osavõtt konkursist tundus kuidagi ebaühtlane. Maakonnalehed olid korralikult esindatud. Rääkisin ühe maakonnalehe toimetajaga (ka nominent), neil oli peatoimetaja ise hoolitsenud selle eest, et kõik parimad tööd ka saadetud saaks. Suurte lehtedega see nii ilmselt ei olnud. Vähemalt mulje oli selline, et ah mingi konkurss jälle - ei näinud paljusid nimesid ja olen üsna kindel, et neid pärleid jäi ikka lauasahtlisse (serverisse) ka.
Võidutööd olid sellegipoolest kõvad, neist saab parema ülevaate Ajalehekujunduse lehel.
No igatahes tekkis mõte - osalemine sellisel üritusel nagu Aasta Pressifoto peaks kuuluma fotograafi töökohustuste hulka.

Edevus

Läksin korraks toast välja ja juba on see väike röövel arvuti taha roninud. Haaras enne esikust mütsi ja proovis seda endale pähe. Ja milleks edvistada peegli ees, kui on olemas webcam, liiati saab siis vanaemale ka näidata, et kui hästi talle ikka see õe müts sobib :)

Fotograaf kauniks

Eile öösel osalesin siis massistseenis - mängisin fotograafi (väikelinna pisikest tegelast). Ei aga lõbus oli, kuigi uni vaevab praegu ja põlved ragisevad ja silmad punased peas...
Oma grimmi oodates tegin ühe pildi ka, pärast võtete ajal sai rohkem niisama ragistatud. Aga sellest sebimisest mõni teine kord.