Vanamees

Aru ma ei saa, mis imelik asi see minuga täna juhtus - segane. Nägin öösel und - seisan mina oma vana maja ukse ees ja ootan bussi. Poe uksest väljub vana mees, tuleb trepist alla, astub paar sammu ja hakkab ettepoole vajudes tuikuma ning siis kukub kokku. Lähen tema juurde ja aitan ta pingile pikali, ta tõstab kuulekalt jalad pingile ja jääb mulle kohkunult otsa vaatama. Buss tuleb. Hõikan emale - kutsu kiirabi, teen lastele - dadaaa ja astun sisse. Buss hakkab liikuma, raadiost tulevad uudised, teadaanne - Manfred seejasee, talle mitte kiirabi kutsuda, simulant! Ja siis hakkab peale, oli see sama mees, no ei - arvan, keegi teine? Ja mul süda valutab selle mehe pärast, et kas ema ikka kutsus abi ja kas kiirabi tuli ja kas vanamees sai haiglasse ja kas ta paraneb ja... Uni on läinud, tahaks emale helistada ja küsida, mis edasi sai. Kell on pool kaheksa, laps magab aga mina ei saa enam und - muretsen võõra vanamehe pärast oma unenäos.
Meenub vanaisa - ta suri, kui ma olin alles väike laps - ma ei saanudki teda kunagi tundma õppida, viimane pilt temast on haigla trepil, kuhu ta salaja suitsetama tuli, seal ta surigi - kopsud.
Ka see mees võis olla kellegi vanaisa. Kui tihti me aga tegelikult märkame, et keegi vajab abi ja kui tihti kirtsutame nina, et ahh - joodik, kodutu, muidu imelik. Mul on hirm, enda pärast, oma laste pärast, võõraste vanameeste pärast...