Kus sa oled Karel?

Kareli kadumisest on nüüd juba nädal, lootus kord kaob, siis tuleb jälle. Ma ei teagi, mis on parem - kas haarata kinni neist õrnadest vihjetest ja selle ajel tegutseda ehk siis otsida ja edasi otsida või käega lüüa, pisaraid valada ja tuimalt oodata, millal see asi kord lõppeb. Ma ju ei usu igat ennustajat ja kaardimoori aga praegu nii tahaks. Olen tüüdanud erinevaid inimesi, kel sedasorti teadmisi ja loodan, et need niidiotsad viivad kuhugi. Milline ilus päev see oli, kui üks selgetnägija andis lootust, kust otsida, kirjeldas maja ümbrust ja kinnitas, et poiss on elus. Millise õhinaga me tuhnisime, neis võimalikes paikades. Tänased vihjed on mustad ja koledad. Neid ei taha vastu võtta. Pea lõhub otsas nagu hull, hea et on puhkus - tööd küll ei suudaks teha. Nüüd siis palvetan vaid ja loodan leida vastust unedest. Hull lugu küll, nii tahaks midagi teha, aidata aga kõik tundub liiva jooksvat. Kus sa oled Karel? Ära anna alla, me leiame su, lihtsalt peame leidma!