Tänuks nähtud vaeva eest (aeg-ajalt üks pilt ja luuletus Eesti Kirikule), sain kingituseks lehe aastatellimuse. Tore on, nüüd ei pea ma oma pildi ja tekstiga numbreid enam kioskist ostmas käima (oh seda edevust ikka küll).
Aga eelmine nädal ootasin oma lehte asjata, see ei tulnudki. Kirikulehte nüüd vaevalt keegi varastama kipub aga äkki tuleb hiljem... Mitu päeva hiljem helistasin siiski Eesti Posti, no nad lubasid viisakalt uurida aga sinnapaika see jäigi, tagasisidet ei tulnud. Kolmapäeval nägin aknast postiljoni ja läksin ruttu alla ukse juurde, et kas ikka mulle ka toob midagi või mis. Ta küsis kuidagi kohkunult, et kas korter ühest - no jaa, rõõmustasin ja saingi oma lehe kätte. Uurisin siis eelmise numbri kohta, et kas see ka pandi kaasa, kui naine võttis kotist ümbriku, kahe kümnekroonisega. Ise seletas, et vabandust aga ma panin kogemata valesse kasti ja kaks numbrit ja siin on raha. Loomulikult ma ei võtnud ta raha, tükk aega pidin talle seletama, et ma ei võta seda. Vaene naine, ta ei saanud minust vist hästi aru ja kui viimaks taipas ohkas kergendatult ja tänas mitu korda. Kummaline, et üks postiljon sedamoodi käitub, et pakub toomata jäänud lehe eest raha. Tea, kas postkontoris tehti talle peapesu ja kästi raha anda või tuli ise sellise mõtte peale, veider...
Trepist ülesse minnes arutasin, et miks ta mulle kahe numbri eest raha pakub, kui teise sain ma kätte. Ja siis hakkas koitma, eelmine kord sain lehe alles reedel, mitte kolmapäeval, arvasin veel, et nii peabki. Aga ilmselt tubli naabrimees, kelle postkastis võõras ajaleht vedeles, poetas selle viimaks minu kasti.
Aga see väike seik suutis mu igavasse argipäeva pisut elevust tuua, ehh kui vähe on vaja :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar