Juhuse tahtel

Linnud puul

2012-01-21T17:51:00.007+02:00

Tegin täna kiirvisiidi Türile, vanaemal oli mõned päevad tagasi sünnipäev, nii läksingi, lilled peos talle külla. Ega ta mingit pidu ei teinud aga sõime kooki ja ajasime niisama juttu.
Vanaema õue peal on uskumatult suur linnuparv. Õunapuu, ta maja ees on tihedalt täis pisikesi tihaseid, varblasi, leevikesi, siisikesi ja vinte. Eemalt paistavad nad nagu väikesed pruunid õunad ja kui see parv lendu tõuseb, näib puu korraga nii tühja ja üksikuna. Ubinad on kadunud.
Jõudsime vanaema maja juurde ajal, kui ta parajasti poes oli. Seega tuli oodata ja tore oli, saime aega linde uurida. Kirke üritas aimata mis lind, millist häält teeb. Väga piinlik, teadsin vaid tihase laulu. Tagantjärgi pole selleski enam kindel :(
Ma pidasin kõiki kollase kõhuga linnukesi tihasteks, pärast vanaema ütles, et need on hoopis siisikesed ja onu, et vindid. Või oli see vastupidi. Igatahes leidsin Looduskalendrist ühe Arne Aderi pildi, mis segadust juurde külvab. Pildil koos siisike ja rohevint :)
See linnuparv vanaema õuel on tõesti suur, kui nad kõik korraga maast lendu tõusid, kostus väga vahva heli. Pisikesed tiivad tegid koos toredat suminat. Mul oli suur kiusatus, vaid selle heli uuesti kuulamiseks, linde õhku ehmatada. No sain pidama ja ega neid polnudki vaja suurt ehmatada. Nad nokkisid natuke ja siis tõusid kõik korraga õhku, nagu oleks keegi öelnud - nüüd! Ometi ei paistnud kedagi, kes neid häirinud oleks. Ju oli lihtsalt aeg lendu tõusta.
Kirke sai siis ka loa linde toita, puistas vana-vanaema näpunäidete järgi siia ja teise nurka hirssi ja sihvkasid. Tuppa tulles ütles vanaema: " Ega seda kauaks jagu, tunni aja pärast on see otsas." Ja maha puistas ta poole liitrise jäätisetopsi täie sihvkasid ja paar peotäit hirssi. Näitas mulle toanurgas seisvat 25 kilost kotti sihvakadega: "Näe sain just uue koti, eelmine sai juba tühjaks."
Ilmselt saab seegi kott pea tühjaks. Huvitav, kas selleks talveks piisab või peab veel ühe ostma?
Aga enam ma ei imesta, et neid linde seal nii palju on. Kui ikka mitu korda päevas väärt toitu pakutakse, lisaks saab ka pekiga maiustada, siis milleks minna mujale. Ja nii nad kaunistavadki mu vanaema õunapuud. Eemalt näivad lihtsalt mingid pruunid mütsakad, lähemal uurimisel hakkavad värvid ja mustrid elama, et rääkida hoopis põnevamat juttu.

Narrid kodumasinat ühe korra...

2012-01-18T15:47:00.007+02:00

...teeb tema sama, mitu korda, raske ennustada :)
Aga jah, ei tahtnud ma seda masinat ja nüüd ta jonnib. Näitab iseloomu. Laupäeva öösel külalised ära saadetud hakkasin siis masinat täitma. Täitsa tore tunne oli, haigutasin ja tuikusin kergelt ning väga lohutav oli teadmine, et pane aga nõud kasti, vajuta nupule ja magama. Vajutasin ja loivasin tuppa, tassisin veel üht-teist kööki ja vaatan, masin ikka ei pese. Imelik? Hea küll, tegin ukse lahti ja mu kallis mamma, kes keset ööd ärganud oli, tuli appi. No muidugi, loll ei mõtle :( Olin paar liiga suurt taldrikut restile sättinud ja tiivik ei saanud ringi liikuda.
Võpatasin, pagan, nüüd lõhkusin masina ära! Võtsin taldrikud välja ja keerutasin tiivikut, kõik paistis terve olevat. Hea küll uus katse!
Ema muidugi rääkis, kui tark see masin on, et isegi kui soola enam ei ole, siis ei hakka pesema ja kui filter on must ei hakka tööle jne. Hea teada. Aga umbes pool tundi hiljem, ei pesnud see masin ikka veel. Kontrollisin filtrit ja soola ja sada korda tiivikut. Kõik peaks nagu korras olema. Proovisin veel lihtsat loputusreziimi aga ei midagi. Natuke nagu müristas ja ongi kõik. Peagi hakkas ärevalt piiksuma ja jäi hoopis seisma.
Kell kolm öösel lõin käega, mina lähen magama. Aitab!
Hommikul oli selgemast selge, et see masin vett sisse ei võta. Tõstsin igaks juhuks veesurvet, kükitasin veemõõtja kõrvale maha ja jälgisin seda kullipilgul. Ei midagi, ikka seisab.
Helistan remondimehele, sellele, kes masina paigaldas. Automaatvastaja. Tagasi helistas mees siis, kui olin vahepeal tööle sõitnud. Leppisime kokku, et õhtul, kui tagasi kodus, proovin uuesti. Taaskord automaatvastaja. No peab vist homseni ootama. Maandasin stressi sellega, et pesin külaliste taldrikud vanamoeliselt, vee ja lapiga puhtaks. Lõin klaasid rätikuga läikima. Ilus :)
Esmaspäeva õhtul proovisin uuesti. Nüüd võttis mees toru ja tundus üsna nõutu - "Sellist viga ma küll ei tea. Ei saa olla? Aga helistage parem garantiisse!"
Helistasin ja rääkisin oma mure ära. Härra, kes vastu võttis oli samuti segaduses, et imelik viga. Aga kuna tänaseks tööpäev juba läbi, siis teisipäeval saadab mehe vaatama.
Nii, teisipäev. Ema on kodus ja ootab remondimeest. Tulebki mees kohale, ütleb: "Sellist viga ei saa olla! Ja pealegi, see masin ei käi meie garantii alla. Helistage poodi ja nemad saadavad oma remondimehe." No, mis sa selle peale kostad. Paks garantiiraamat ütleb ju vastupidi, numbergi sealt raamatust võetud. Pood ju ise andis selle. Veider lugu aga miks peakski kõik selge olema :)
Ema helistab poodi, räägib mehhaanikuga ja see ütleb : "Sellist viga ei saa olla (ei võta vett sisse.) Ilmselt olete ikka ise midagi valesti teinud. Meie muidu ei tule, kui olete nõus maksma kohaletuleku tasu 25 eurot pluss remonditasu."
Ma olen ikka väga tige, enda peale. Pidin ma need taldrikud selle tiiviku ette panema. Samas olen veidi nõutu ka, et tark masin pidi ju olema. Kuidas sain ma masina ära lõhkuda, see ei hakanud ju töölegi, kui need taldrikud seal ees olid?!
Hää küll, kiristan hambaid, teen emale ülekande, las ta olla. Ootame, vaatame...
Uus kõne emalt pani hüppama. Ema ütleb esmalt: "Nii, kanna raha juurde!" Niuks, kui palju siis, küsin jõuetult. Ema hakkab aga naerma ja ütleb. Tead, läks küll garantii alla :) Tuleb välja, et sel masinal oli voolik vigane. Nii, kui esimese masinatäie tühjaks pumpas, sattus vesi valesse kohta. Mingi klapp tuli ette ja masin arvas, et vesi välja ei läinud ja tegu on avariiga. Uputuse vältimiseks on masin nii programmeeritud, et uut vett sisse ei võta. Vahetati voolik ära ja kõik töötab!
Uskumatu, kas pole?! Ma jõudsin juba mõelda, et mootor kärssas selle peale, et tiivik ei saanud ringi käia! Aga tuleb välja, et masin on lihtsalt üleõppinud :)
Anna andeks tubli nõudepesumasin, ma enam ei vihka sind!

Kange vein

2012-01-15T16:19:00.003+02:00

No nii, eile sai siis mõõdetud veini kangust. Esimene kord, kui seda teha üritasime, olin vist natuke liiga palju veini joonud. Loed seda õpetust ja mitte milleski ei saa aru. No pikapeale siiski õnnestus. Õigetpidi, tagurpidi, hoia sõrm ees, lase lahti, keera, kalla... Nivoo sel mõõdikul on ka nii peenike, et hämaras toas (veinine seltskond) ei näinud me seda muudmoodi, kui taskulambiga. Ja mis oli siis tulemus? Uskumatu aga 15 kraadi näitas. Ma polnud ju lisanud midagi kangestavat. Käärimise lõppemist kontrollisin hüdromeetriga. Ja kuna keegi joojatest seda ei uskunud, tegime korduskatse. Siis saime tulemuseks 12 ja kõik olid rahul. No vot, selline see olema peab :) Ma olin küll natuke nõutu, et minu mõõdetud 15 valeks tunnistati aga ei osanud vastu vaielda.
Minu sisetunne aga ütles, et see vein on kange, kangem kui 12 kraadi.
Täna hommikul seisis veinimõõtja samas asendis mu laua peal ja näitas jonnakalt 12 kraadi. Päevavalguses ja lähemalt uurides selgus, et nivoo on auklik. No nagu katkine kraadiklaas. Õhumullid sees. Tegin uue katse. Kõige keerulisem oli saada see nivoo kohe alguses mullivabaks. Mitu korda tühjaks puhumist ja loputamist ning lõpuks see õnnestus. Sain selgeks, kuidas peab valama, et mulle ei tuleks. Ja mida näitas mu uus katse? 15! Siis tegin uue katse - 15, siis veel ühe... Nagu te vist isegi aimate, oli tulemus endiselt 15.
Seega, üllatavalt kange vein on välja kukkunud. Ja igavesti salakaval teine, jätab kerge veini mulje aga tegelikult peidab endast palju enam kangust. No igatahes ma ei imesta enam, et paar korda sellest joogist ehmatava sumina sisse sain.
Ahjaa, veine ümber villides juhtus pisike äpardus ja nii umbes kolm liitrit veini (ma loodan, et ainult kolm) valgus põrandale. Peab ikka vanade veinimeistrite manitsusi meeles pidama. Ära maitse liiga palju veini villimise ajal! Ja enda poolt lisan - ära villi, kui mitu asja korraga käsil, lapsed saada kodunt ära, et poleks segajaid ja söö kõht enne täis!

Kingitud hobuse suhu ei vaadata

2012-01-08T19:11:00.008+02:00

Käisin eile oma kasutütre sünnipäeval. Nimetan teda nii lihtsuse mõttes, pole ma ju otseselt talle ema eest olnud aga südamesse on teine pisitasa trüginud küll :) No vot, eile siis pidas ta oma 30-ndat. Need numbrid on alati nii ehmatavad, eriti kui su tuttavad lapsed ootamatult (!) suureks saavad. Väga armas pidu oli, nii tore, et ta mind sinna oma sõparade ja sugulaste vahele kutsus.
Eile seal istudes sain aru, et oma ema pole ma kunagi sünnipäevale kutsunud. On jah olnud selliseid sünnipäevaõhtuid, mida vaikselt kodus perega peetud aga ilma kutsumata, lihtsalt ja vaikselt. Sellist pidu, kus sõbrad ja vanemad läbisegi ei kujuta ma küll ette. Minu jaoks on need liiga erinevad maailmad, et kokku sobitada.
Juba paari päeva pärast saan nelikümmend, oeh. Peaks nagu suur pidu tulema. Aga kas ikka peab? Kes ütleb, et just nulliga lõppev sünnipäev on pauguga tähistamist väärt. Mul ei ole sel aastal tuju ega raha, et suurt pidu korraldada. Paar sõpra ikka kutsusin, sest päris ilma ka ei taha, natuke lusti peab ju olema. Kes teab, äkki siis, kui kukub 42 on mul just see õige pidutuju. No ja kui tunne on õige, siis tuleb ka uhke ja sõpraderohke sünna.
Vaatasin eile kahetusega, kui hästi oli Änn oma kingiteema lahendanud. Väikesed asjad, mis talle rõõmu teevad, tellis ta konkreetselt sõpradelt. Emalt aga korraliku tolmuimeja ja paistis, et kõik sujus. Kinke avades ta juba teadis, mis seal sees on. Nimekirjade asi (kusagil poes on nimetus asjadest, mida sa soovid ja külalised saavad siis sealt valida) pole mulle kunagi meeldinud, see tundub nii võõras ja mõjub nagu pandi lunastamine. Hirmutav. Aga kui su sõbrad on aru saanud, et oledki selline praktiline inimene ja oskavad seda hinnata, siis see on lausa super. No ja Änn suhtles ikka inimestega otse, mitte läbi poenimekirja.
Mina oma sõpradelt üldiselt kinke ei oota. Tihti olen lausa palunud, et ärge tooge kinke, võtke parem sööki-jooki kaasa, kinkige mulle see pidu. Muud ma ei vaja ja nii tunnen end kõige paremini. Sest mulle ei meeldi asjatu kulutamine. Mul on kuidagi piinlik kui liiga uhked kingid saan, sest ise ma ei saa teistele kalleid kinke teha. Aga õnneks nad alati ei kuula mind ja toovad vahel midagi toredat, siiamaani pole ma neis kinkides pettuma pidanud :)
Kunagi, kui olin paras teismeline, tahtsin meeletult üht lauamängu saada. See oli selline jõehobude mäng, kelle pead sõid pallikesi, kui kangile vajutad. Lunisin seda mängu aga ema arvas, et olen liiga suur ja kinkis mulle kohvitassid või voodilina, ausalt ma ei mäleta enam, mis see oli. Igatahes oli see midagi, mis ema arvates vajalik ja minu jaoks tobe. Vanaema kinkis tavaliselt raha aga ikka mingi kindla asja jaoks. Seda raha suvaliselt kulutada ei saanud. Kuidagi õnnestus mul vanaema pehmeks rääkida, ta vangutas küll pead ja imestas mu lapsiku soovi üle aga selle mängu ma sain. Ja olin ülimalt rõõmus. Vanaemalt sain üks aasta ka telgi kingiks, ikka nii, et juba varakult andsin teda, mida ma soovin. Oma isa, kes soovis mulle ülikooli lõpetades kuldsõrmust kinkida, rääkisin ümber, palusin anda see raha statiivi ostuks. Mind päriselt mõistmata, ta sellega lõpuks ka nõustus.
Täna olid ootamatult ukse taga mingid mehed, kes tutvustasid end (vene aksendiga) - Kodumasinad. "Laske sisse!", nõudsid nad. Mina neid muidugi sisse ei lasknud. Pole midagi tellinud. Mõtlesin veel, et eriti ülbed pätid. Vaat, mis ettekäändel üritav võõrasse majja tungida. Olime Kirkega kahekesi kodus ja laps läks aknale vaatama. "Kuule, neil on seal pesumasin." Appikene, ongi transamehed. Ära eksinud teised, oli mul hetkeks neist kahju. Helistasin emale, et rääkida, mis veider asi meil juhtus. Ja mida ütleb mu kallis ema? "Lase need mehed sisse! See on nõudepesumasin - kingitus sulle." Mida!!! Ma olin keeletu. Jooksin meestele järele, vabandasin ja lasin masina tuppa tassida. Nad muidugi ootasid oma transaraha, sulas. Seda mul ei olnud. Läksin siis poe juurde ja nemad sõitsid mul oma bussiga sabas. Arveldasimegi nii, läbi autoukse.
Oi ma olin tige! Ema peale muidugi. Miks ta pidi raha kulutama nii kalli ja nii mõttetu asja peale. Asja peale, mis mulle üldse ei meeldi. Igatahes on nüüd sünnipäev rikutud. Mina olen kurb, sest meie pere eelarves haigutab jõletu auk ja ema on solvunud, et mulle tema kingitus ei meeldi. Mossitame, kumbki oma toas. Ja ma tahaks nii väga, et ta oleks minuga seda asja arutanud. Ma ütlesin isegi talle otse, et tahan sünnipäevaks paari ilusat veiniklaasi. Mitte väga õrna vaid pigem midagi rohmakat, paksust klaasist. Ta käis ühtesid käsitööklaase vaatamas ja palus, et ma ütleks, kas meeldivad. Kui sobib, siis ostab ära. Mulle muidugi meeldisid aga hind oli kole soolane ja palusin, et las ta jääb. Ostku parem Selverist ühed klaasid, lihtsad ja tugevad. Kümme korda odavamad. Ja tundus, et jõudsimegi kokkuleppele. Aga võta näpust!
Nüüd on siis mu esikus üks kolakas, ja ma püüan harjuda selle mõttega, et paari päeva pärast hakkab see köögis kolisema. Ema ja Lele muidugi on seda masinat ammu tahtnud, olgu siis neil see rõõm. Minul kulub veel tükk-tükk aega, enne kui saan sellega leppida. Kas ma ka selle üle rõõmustada suudan? Raske öelda. Praegu näen vaid rahanumbreid, seda masinat nähes. Sünnipäevakingituseks võlad, tore lugu küll :( Sest kaudselt on ema võlad ka minu omad, oleme ju üks leibkond nagu öeldakse. Aga enam pole midagi teha, kingitud hobuse suhu ei vaadata, võta vastu ja ole tänulik!

Verivorst ja sushi

2011-12-26T00:14:00.004+02:00

Jõululaupäev möödus traditsioone järgides. Õhtusöök nagu ikka - sealiha praad, verivorst, hapukapsas. Kirke on, nagu ma talle armastan hellitavalt ütelda, "tõeline eestlane". See tähendab seda, et ta armastab süüa verivorsti ja seda rohke pohlamoosiga. Moosi kulub palju, nagu pannkookidelegi :) Nii olimegi kõik eile söögi suhtes üsna üksmeeles. Kõigile sobis. Ja üle pika aja oli see esimene kord, kui ma jõululauast ägisedes püsti tõusin. Juba aastaid vangutan ma liigsöömisest kuuldes pead, ahh see kusagil Ameerika maal, võõras mure... Ei tea, mis kiiks see mulle pähe lõi, et niimoodi priiskama kippusin. Ju tahtsin end ka kuidagi suuremana tunda ;)
Täna rikkusime aga veel üht vana kommet - süüa ära eelmise päeva lihalõigud. Tegime hoopis sushit. Täpsemalt siis norimakit, lõhe ja kurgiga. Rullimisega tegeles Lele. Mina keetsin riisi ja marineerisin isegi ingverit, sest meie poes seda sushi ingverit ei müüda. Sõin seda veel toorelt, taldrikule läksid tükid lausa kuumalt :) Aastavahetuseks peaks see aga parajalt tõmmanud olema. Wasabipulber seisab mul ka juba pikemat aega kasutult, nüüd läks siis asja ette. Väga tore oli, vahelduseks. Tahaks veel... Ema ja Kirke pidid aga võileibadega leppima, mis parata see toit neile ei kõlvanud. Kirke vaeseke hoidis lausa nina kinni, kui ma värske sushiga tuppa astusin. Nii jube-vastik tundus talle see.
Kõht läks kohe tühjaks, kui seda siin kirja panen. Peaks vist külmkapi kallale minema, natuke riisi on veel alles. Sojakastet peale ja ongi söök!

Vihma trotsides

2011-12-21T19:39:00.005+02:00

Ma pole siia mõnda aega kirjutanud. No, kiire on olnud. Lisaks viib see pidev mure vanema tütre pärast, mõtted enda tühistelt teemadelt eemale.
Aga hea küll. Sai hiljuti töö asjus Lätimaal käidud. Uskumatult veider reis oli, vihma sadas ja teeaukudest läbi rallimine pani kõik sees keerama. Lisaks veel need lätikeelsed sildid, kus ühtki sõna pole võimalik lugeda, ilma, et keel sõlme läheks. Mul tekib veider eksimise ja kaose tunne, kui ma ei suuda vajalike silte isegi kokku veerida, arusaamisest rääkimata. Nagu halvas unenäos. Tõesti, ma ei imesta enam, miks enamus eestlasi ainult saldejumsi teab.
Kõige nukramal hetkel tuli aga meeletu koduigatsus peale. See juhtus ühe väga koleda taluõue peal, sadas paduvihma ja me olime tulnud, üllatus, üllatus - külla Jõuluvanale. See sinise hommikumantliga tüüp, kes lakkamatus vihmasajus lõkke ümber tantsis, ei suutnud näotut porimülgast kuidagi helgemaks muuta. Ainus soe siseruum oli ka mingi veider ehitussoojak. Miks meid sinna kutsuti, jääb arusaamatuks. Ma ei virise, sest võrdluseks on mul samasuguse vihmase ilmaga nähtud Mia Jõulumaa, kus oli vahva ja igati meeldiv, isegi kriitilisele lapsevanemale :)
See reis, oli nagu ta oli... Õnneks leidus ka üks pärl :) Minu lemmikpaigaks sai hoobilt Karosta. Sõjaväe poolt maha jäetud linnak Liepaja külje all. Meenutas mitmes mõttes Paldiskit ja natuke Maardut ja Tondit ja... Ilmselt on kõigis neis vene sõjaväelinnakutes midagi sarnast. Tulime bussist välja, tuul oli meeletult tugev, endiselt sadas vihma, korraks paistis taevas vikerkaar, siis sadu jätkus. Ja seal see oligi - see kirjeldamatu miski, mida reisidelt alati otsin. Mu meele tegid rõõmsalt ärevaks surfarid, kes nautisid seda detsembrikuist merd ja tuult. Neid vaadates sain minagi mingi omamoodi adrenaliinilaksu. Eriti tore oli vaadata üht tüüpi, kel lihtsalt vedeles seal laine peal. Lasi end (krrbrr...) külmal mereveel loksutada, nagu vanaproua mõnes spa-s mullivannis. Einoh, lihtsalt super! Klõpsisin pilte teha niikaua, kuni kärsitu giid seda lubas. Vihma sadas ja tuul oli jube, telet ka ei olnud kaasas, seega mingit head fotosaaki mul pole. Mälus on pildid õnneks olemas, juba seda kõike näha oli võimas!!!
Ma pean veel ühele pildile viitama, see on Karosta kirik omas keskkonnas. Eksootika, kas pole! Paraku ei saanud ma ise seda pilti teha, buss ei oodanud ometigi ühe segase fotograafi järel. Hetkel, kui kirku juurde saime, palusin peatust ja mind kallati korraliku paduvihmaga üle. Tee siis sedasi turistikaid. Ühesõnaga linkisin pildi linna kodukalt.
Ja külastage Karosta vangla kodulehte.
See muide oli koht, kuhu meid ei viidud ja mul on sellest ääretult kahju. Piimamuuseumi asemel, kus väljas lehmakoogi mulaazid, uudistanuks ma parema meelega seda veidrat vanglahotelli.

Jõud otsas

2011-11-28T21:06:00.004+02:00

Ehitasime koos Kirkega tekkidest koopa ja mängisime nõida. Tema oli tark nõid ja mina läksin tema juurde abi saama. Palusin võlurohtu oma vanemale tütrele, et ta mõistaks rohkem puhata ja korralikult süüa. Tark nõid sai aru, et sellist tõbe peab hoolega ravima ja hakkas innuga tööle. Segas rohu valmis, enne veel, kui rohu kätte andis, käskis kirjutada seitse korda "nõiaudu mõjus" ja siis see rohi trennijoogi sisse kallata. Küll siis mõistus pähe tuleb :)
Läks mõni aeg mööda ja Kirke jonnib söögiga, et talle ei maitse ja ei mahu ja ainult kommi tahaks. Tegin omast arust kavala lükke, kratsisin kukalt ja ütlesin haigutades: "Peaks vist jälle selle targa nõia juurde minema, äkki tema saab aidata?!"
Kirke läks õnge, lippas ruttu koopasse ja hüüdis: "Nõid juba ootab!" Mina muigasin võidurõõmsalt ja läksin mänguga kaasa. Rääkisin siis nõiale oma mure ära ja palusin tal rohtu keeta. Nõid kuulas ja arvas, et sellega läheb veidi aega, nii kolm päeva umbes. Jätsin ta oma koopasse rohtu valmistama. Mõne aja pärast sain nõialt aga kirja:

KIRI NÕIALT
KAHIUKS MA EI SAA SU MURE AITATA
MUL EI OLE NENTE VÕLU IÕUTU
SESTMA KASUTASIN KÕIK TEISE TÜTRE PEALE

No mis sa kostad?!

Selline kiisu siis :)

2011-11-21T19:12:00.007+02:00

Peolt peole

2011-11-20T21:51:00.006+02:00

Äärmiselt mõnus laupäev oli :) Päeval pidasime Kirke sünnipäevapidu. Hommikul olin täiesti endast väljas, kui ei leidnud ülesse peokaunistusi. Terve tund läks raisku aga need lahtivolditavad vanikud jäidki leidmata. Vaatasin kella ja peas vasardas, see ja teine ja kolmas, kõik on tegemata aga mina tuhnin ikka veel kappides ja kapitagustes. Lõpuks kaunistasin toad õhupallide, paari paberiribaga ja sädelevate kangastega (viimaseid olen kaalukaupa ostnud lapse karnevalide jaoks, kunagi ei tea millal ta printsess või haldjas olema peab.) Õnneks polnud kuhugi kadunud lastele ostetud peopasunad ja näomaalingute värv ei saanudki otsa, kuigi enne pidu pabistasin seda poolikut pakki vaadates. Hiljem panin nad mängima üht lärmakat mängu - kõik peavad korraga mingi looma häält tegema ja üks laps, kel silmad kinni, peab ära arvama, kes millist looma mängib. Oh seda lusti ja elevust, mida see neis tekitas. Seda möllu oli uskumatult vahva vaadata. Ja polnudki vaja mingeid batuute ega ronimisredeleid. Ruumiga polnud ka kitsas ja sööki oli parasjagu. Vanaema voodisse mahtus puntrasse kogu seltskond istuma ja porgandid hapukoorega kadusid nagu nihuti. Vannitoa esisesse kitsukesse esikusse panin maha tantsumati ja see oli pidevalt töös. Lele toast (musta tapeedi, mustade kardinate ja musta laua ja musta diivaniga) sai saladuste kamber. Seal oli just paras tordivulkaanid põlema südata ja üks saladuslik auhindade jagamine läbi viia. Torti sõime põrandal istudes ja küllap oli seegi omaette elamus nende põnnide jaoks.
Pärast pidu koristasin kiiresti toad, jätsin sünnipäevalapse üksi koju ja läksin ise peole. Kõik oli nii mõnusalt tasakaalus. Nautisin imemaitsvaid hõrgutisi, head veini ja muidugi sõprade seltskonda. Mida sa hinge veel tahta oskad :)
Ahjaa, ootamatult on koduveinid peole trüginud. Minu õunavein ja Julia rabarberiveinid said küll hämmastvalt kiirelt otsa. See kodune kuiv õunaveini (või raberberivein) sobib imehästi kerge lauaveini asemel. Mõnus seltskonnajook. Punast veini tahaks aga endiselt viinamarjadest, selle osas olen vist veidi nõudlikum ka, päris igasugust millegipärast juua ei taha. Seega ei üritagi ma ise punasele viinamarjaveinile alternatiivi tegema hakata. No vähemalt esialgu mitte. Aga täna maitseb õunamahl väga hea, vein las ootab veidi.

Tühjus polegi nii paha

2011-11-15T19:34:00.006+02:00

Peas on nii palju mõtteid, et ma tunnen lausa füüsiliselt, et rohkem ei mahu. Ometi pole ma kippunud neid jagama. Liiga isiklikud, natuke valusad ka aga ei midagi nii jubedat, mis aja möödudes ei laheneks.
Öösiti maadlen ma nendega, vastu hommikut läheb uni ära ja siis käib peas üks hull lärm. Unise peaga tundub see kõik nii oluline ja õige. Iga sõna, mille nähtamatule paberile kirja panen, on välja ütlemist väärt. Hommikul teadagi on kole kiire ja kõik need mõtted tunduvad lausa tobedad. Päeva jooksul tulevad vahel jälle meelde. Sähvaki! Vahel on piinlik, vahel naljakas, vahel teeb uuesti haiget. Tahad sa siis seda või mitte. Pikapeale harjud ära, ei märkagi, et keegi su peas midagi podiseb.
Eile käis üks kallis külaline, rohkem küll Kirke külaline. Oma teada olin tema tulekuks valmis ja naersin iseenda valu üle. Mõtlesin kelmikaid lauseid välja, mida saaks naerdes õhku loopida. Aga ikkagi oli raske, pea hakkas juba lõuna paiku valutama, õhtuks olin kohutavas pinges ja tundsin end nii vana ja väsinuna. Õnneks oli veini, see tegi paremaks, pani põsed õhetama ja silma särama. Öö oli aga ikkagi tüütu ja täis hiigelpikki monolooge. Millal ma küll ometi sellest jamast lahti saan!
Täna käisin töö pärast Vihula mõisas, otsest kohustust ei olnud, lihtsalt tuli selline tahtmine kaasa minna. Sinna ja tagasi sõites, lasin mõtetel lihtsalt olla. Selline tühine tunne oli, miski ei karjunud peas. Vahtisin päikest läbi autoakna ja keskendusin kulgemisele. Ma ei olnud roolis, haigutasin kõrvalistmel. Sellest tüütust sõidust sai aga omamoodi teraapia. Väga veider teraapia, sest sisuliselt tegelesin ma ju enesepiinamisega. Vabatahtlikult sättisin end istuma kinnisesse ruumi, teades juba ette, et mingit lõbusat jutuajamist ei teki ning aknast paistab vaid igav maantee. Ainus, mida sel sõidul teha saab, on lihtsalt oodata, et millal see ükskord lõppeb.
Peaks ikka spa-sse minema ja seal aega surnuks lööma, vähemalt lastel on lõbus :)

Serviti, õeke, ikka serviti!

2011-11-02T17:39:00.006+02:00

Tänu häälekesele nurgas võin nüüd rõõmu tunda koduveini villimisest, täpsemalt korkimisest. Esimesed korgid, mida peale suruda proovisin tunnistasin kõlbmatuks. Ostsin uued, veidi peenema otsaga ja surusin need peale toore jõuga, mida mul paraku nappis... Et lihtsam oleks suruda, võtsin ühe tavalise plastmassist purgikaane abiks, vajutasin kahe käega laiemale pinnale, siis keerasin jalad ümber pudeli ja tõusin ettevaatlikult nagu akrobaat pudeli kohale. Jajaa, ma sain mõne korgi isegi sel moel sisse surutud. Hullumeelne!!! No aga mis teha, kui mõistust ja raha (korkimisseadeldise ostmiseks) napib. Mõtle, mõtle, mõtle - kordasin ma iseendale ja no saingi targemaks :) Ok, veidi lugemist oli siiski ka abiks. Nüüd võisin ma korke suruda peale vaid pöidlaga ja kasutusse läksid ka need paksud (esmapilgul sobimatud) korgid. Milles siis nipp? Ahhhaa, see oli lihtne. Tuli vaid neid korke nii umbes pool tundi soojas vees leotada. No ma pidin neid muidugi vägisi vee all hoidma aga see oli lihtne. Igatahes muutusid need leotades pehmeks nagu plastiliin ja pudelisuule pressimine oli lapsemäng.

Eestlane ei jäta jonni

2011-11-01T17:45:00.009+02:00

Nagu ikka, ei valmi ükski suur projekt vaidluseta. Kisma EKA uue maja ümber on lihtsalt inetu. Ma tõesti ei tahaks elada selles majas, mille kõrvale (või peaks ütlema külge) uus maja on plaanitud. Suur kolakas, väga suur. Muidugi on tore, kui tekib väljak maja ette aga veel toredam oleks, kui see kolakas oleks elumajadest na-atuke kaugemal.
Linnaarhitekt loodab naiivselt, et kui selline väljak juba olemas, viiakse autod maa alla ja jalakäijad saavad taas (enne Viru keskust) üle tänava jalutada. Kas tõesti? Või on see ainult õigustuseks järjekordsele pilvelõhkujale?
Olen isegi EKA lõpetanud ja saan täiesti aru, et uut maja on vaja. Küsimus on minu jaoks hoopis selles kuhu, millist ja mis hinnaga? Kas tõesti need inimesed, kes mõistavad, mida tähendab elamine pilvelõhkuja külje all, on lihtsalt tobe takistus kellest võib vabalt üle sõita. Ausalt öeldes, ma väga loodan, et nad oma kodu eest edasi võitlevad. Jõudu neile selles! Sundvõõrandamine kõlab minu jaoks nagu küüditamine. Et taaskord tugevama õigusega võtame selle, mis soovime. Mul on häbi, et elan sellises linnas. Kas tõesti pole Tallinnas enam vaba maad? Muidugi, kesklinnas on toredam. Inimesed, võtke mõistus pähe! Ohutegur on olemas ja mitte ainult see, et lähedal olevad majad võivad muutuda ehituse käigus varisemisohtlikuks. Suurem oht on minu jaoks hoopis järjekordses pretsetendis - korra tülikad naabrid sundvõõrandamise abil paika pandud, korratakse seda veel ja veel...

Päikesevalgust nende majade elanikud suurt enam ei näe, see-eest peavad nad endile hankima eriti tihedad rulood, et uue klaasmaja valgus neid ei pimestaks.

Pärmimaitse

2011-10-24T17:35:00.003+03:00

Teine laar veini saab kohe-kohe valmis. Paar päeva lasen veel selgineda, mitte rohkem, siis hakkan ümber villima. Aga juba praegu on tunda vahe kahe erineva veini vahel. Suurim erinevus pole niivõrd maitses, see peabki erinev olema. Õunavein piisakese astelpajuga on magusam ja õuna-ebaküdoonia vein happelisem. Asi on hoopis kõrvalmaitses ja see mulle ei meeldi.
Kääritasin need kaks veini erinevate veinipärmidega (esimene kord kasutasin Varleki veini valmistamise retseptpakki ja teine kord Veinivilla õunaveini eripärmi komplekti. Osaliselt oli ka tehnoloogia erinev. Valreki pärmi kasutades tuli suhkurt panna kahes jaos, Veinivilla omal läks kõik korraga. Lisaks oli Veinivilla pakis bentoniit (selitaja), mis tuli sisse panna kohe alguses ja see savilöga värvis kogu laari nii koledaks, et ma lausa ehmatasin. Mõlemad on selged ja klaarid aga Valreki pärmiga tehtud veinil on endiselt tuntav pärmi maitse. Kui ma kääritamise ajal seda tundsin, uskusin, et see käib protsessi juurde ja lasin veinil õpetusest veidi kauem mulksuda, et sellest lahti saaks. Seistes läks asi veidi paremaks aga paraku tunnen ma endiselt seda maitset. Veinivilla pärmi kasutades ei tundnud ma pärmimaitset ka käärimise käigus, ei tunne seda ka nüüd. Minu, kui algaja veinitegija lihtne järeldus on see, et järgmine kord eelistan Veinivilla spets õunaveini pärmi.
Ära juuakse ilmselt mõlemad veinid. Mõned julged, kes proovinud on, pärmimaitset ei tunne. Võibolla olengi liiga pirts või ülitundlik. Kui poole aasta pärast midagi alles on, siis teen uue võrdlustesti.

Unes või ilmsi

2011-10-22T23:25:00.003+03:00

Kui sa kohtad sarnase mõttemaailmaga inimest on see suur õnn. Kui veab saavad teist sõbrad. Aga kohata oma unenägude maailma mõnes filmis, no see võtab keeletuks. Ühelt poolt uni, mille tajud ja meeleolud on nii haprad, et pelga kirjeldusega seda edasi ei anna. Ja siis film, olgu see kui tahes kunstiline, on siiski väga konkreetne, valminud mitmete erinevate inimeste ühistööna. Seega ei saa filmis oma unesid kohates ka kellegi peale otseselt näpuga näidata, et küsida: "Kas sina mõtled (näed samu unesid) nagu mina? Ma armastan seda seletamatut tunnet, mil nõutult noogutan: ma olen siin olnud, olen seda näinud, olen seda kogenud. Uus kodumaine film "Idioot" jahmatas mind selle tuttava ebareaalsusega. Miski seal oli nii oma, et tundus nagu sulaks ma sellesse. Stseen pargipingil. Ilus ja ehmatav tunne. Kardan vaid, et uuesti vaatama minnes ei saa ma sama sähvatust.
Üks teinegi film on mind painama jäänud. Küll mitte seetõttu, et seal nähtu oleks tuttav olnud. Pigem sellepärast, et ma tahaks seda stseeni oma unedesse. Hetkel piisaks ka sellest, kui saaks kusagilt selle jupi filmist endale arvutisse. Aga ainult selle osa. Nimelt vaimustusin ma lastefilmi "Lotte ja kuukivi saladus" ühest müstilisest maailmast. Vihmalabürint. See, kuidas see tehtud oli - no lihtsalt super. Ülejäänud film võiks minu jaoks olemata olla, andke mulle see vihma episood. Ma tahan sellesse vihmalabürinti pugeda ja see võiks kusagil lähedal reaalselt olemas olla, et kui tuju tuleb, siis jalutaks seal ringi. Kes näinud ei ole, siis vabandust aga ma ei suuda seda kirjeldada. Aga lihtsutatult öeldes - paduvihmas, mis on nii tihe, et vihmavari laguneb ribadeks, nagu sajaks pussnuge, selles vihmas on rajad, mida mööda minnes märjaks ei saa. Ja see on nii ilus, müstiline ja võimas. Ülejäänud film on tavaline multikas.
Rohkem selliseid hetki palun, rohkem ilusat äratundmist :)

Teeme meele rõõmsaks

2011-10-13T19:39:00.004+03:00

Lilled iseendale. Koos klaasikese veiniga. Lihtsalt niisama, ilma erilist põhjust omamata. Tuli selline tahtmine elu ilusaks mõelda. Ja kui ma siis toas ringi vaatasin ja veidi lähemalt uurisin, oligi kõik lihtsalt imekaunis.

Ikka isemoodi

2011-10-09T11:05:00.010+03:00

Sain eile lõpuks niikaugele, et villisin osa veini pudelitesse. Enamus kraamist seisab mul ühes suures klaasist tünnis, korralikult korgi all. Natuke on bag-in-box´idesse mahutatud. Plastist kaljatünnis aga ootas umbes viie liitri jagu veini, et saaks juba pudelisse. Ma polnud lihtsalt leidnud aega, et neil vähestel pudelitel, mis kodus alles olid, vanad sildid maha leotada.
Selle järjekordse villimise käigus tegin ühe ratsi ka. Mõtlesin ja mõtlesin, mis pagana moodi saaks selle selge osa niimoodi kätte, et soga kaasa ei tuleks. Voolik vajus ikka põhja ja luristas sette kaasa. Igasugu veidrad mõtted olid peas ja vahepeal oli soov ikkagi see spets sifoon osta. Kallis ta ju on aga vajalik. Lõpuks siiski sähvatas. Lõikasin oma silikoonvoolikul lihtsalt otsad lahti. Nüüd sain selle rahulikult põhja lükata, sest veini hakkas see imema alles sealt, kust voolik terve. Imelihtne ja odav nipp :) Leidsin mingi tugevama toru ja panin voolikule ümber. Aitab seda õiges asendis hoida, muud suurt tolku tast ei ole.

Korkimisega sai ka nalja. Ma pidasin ennast niipalju kõvaks, et mingit korkijat ostma ei hakanud. Sest targad teavad: "Tugevam mees surub korgi ka palja käega pudelile peale." Ja mina muidugi pidasin ennast piisavalt tugevaks ja ilmselt ka meheks ;) Esimene partii korkisid, mille soetasin, pidin kohe maha kandma. Mitte mingi valemiga ei saanud ma neid pudelisuust kaugemale. Peagi ostsin uued, need olid otstest oluliselt peenemad, kergelt koonuse kujulised. Ja oh imet, saingi enamus korke toore jõuga peale surutud. Mõned nii hästi ei läinud ja nüüd on kaks pudelit selliste kõrgemate servadega :P Korkijat endiselt ostma ei kipu, las olla.
Mu kallis noorem tütar hakkas kohe kibekiiresti veinipudelitele silte tegema. Ikka "kotu vein" ja "kotu vein". Parandasin teda, et ei ole õige öelda kotu ikka kodu. "Kuula! Pehme D on ja kirjuta need sõnad kokku mitte lahku!". Siis tulid sildid "gotuvein" :) Lõpuks saime selle õige kirjapildi ka kätte. Vähemalt üks pudel on hetkel siis sildiga "Emme koduvein" ja armas pilt tantsivatest naistest ka :) Teised sildid tahaks ise teha. Kunagi, kui sobiv hetk tekib.

Räägin ära ehk hakkab kergem

2011-10-07T14:31:00.004+03:00

Veinijutu vahele pisut masuvalu ka. Ma olen lihtsalt sellest pidevast muretsemisest (kuidas rahadega välja tulla) täiesti haigeks jäänud. Ma ei arvanud varem, et see rahajama mulle nii hullusti mõjub. Lihtsalt, viimased ööd oma raskete unedega ja päevad pideva sooviga, kas karjuda või nutta, on kindel märk stressist. Ma ei suuda sellest jubedast miinuste august kuidagi välja rabeleda. Praegu olen juba kuupalga jagu maas ja lootus see neetud 600 euri tagasi saada on lausa olematu. Ma koonderdan kus vähegi suudan, söögiga kõige rohkem. Lapsed need muudkui kasvavad oma riietest välja, lõhuvad asju, alates sukapükstest kuni mobiiltelefonini välja, lisaks jooksvad kulutused.
Läksin täiesti endast välja ja sees keeras, kui Lele teatas, et kooris laulmise eest peab iga kuu 10 euri maksma, lisaks tuleb koorivorm rentida ja noodid ise kodus (loe: emme tööl) välja printida. Nagu Lele ikka ütelda armastab: "Lapsed järelmaksuga." Jah, tõesti. Iga päev kogen seda.
Kirke aina kasvab ja ikka nii, et riided ei mahu enam selga. Lisaks on ta vist kõigi lasteaia ja eelmise aasta lasteaialaste sünnipäevadele kutsutud. Laps on rõõmus, pole ju paha sõpru omada aga emme teeb niuks. Kingitused röövivad kotist kena kopika. Ma tahaks väga, et Kirke saaks ka oma sünna kusagil mängutoas pidada aga vot ei ole seda võimu. Koju mahub max viis last ja need keda ei kutsuta on pahased Kirke, mitte minu peale. Kirke on kohutavalt mõistev, vahel liigagi. Soovisin talle uusi sukapükse osta. Ta lausa tiris mu poest välja. "Emme, pole vaja raha raisata, me võime vanadel otsad ära lõigata. Ära raiska!" Emme muidugi raiskas, üks teine päev, sest vaja oli ka uusi pükse ja pluuse...
Kui vahel harva sööklas endale prae ostan, siis tuleb mingi tobe klomp kurku. Näe, topin siin endale liha sisse. Lapsed söögu õhtul kodus hapukapsasuppi või tatraputru piimaga.
Ma olen optimist ja usun, et kõik muutub paremaks. Kunagi kindlasti. Uuest aastast peaks ka palgad tagasi tulema. Peab, lihtsalt peab! Kui veelkord seda lepingut pikendatatakse, siis ma hakkan vist küll karjuma ja asju loopima. Nii, et kui uuel aastal hullaris olen, siis on teada miks nii läks. Praegu veel suudan kuidagi. Teen targa näo pähe ja elan arvelduskrediiti kasutades edasi, nagu oleks kohe hiigelsummad arvele kukkumas. Ma ei oska ka päris põdemata, sest alateadvus on pidevas pinges ja muretseb minu eest.
Õnneks on mul nüüd veini. Ja seda on palju :) Seistes kaob see algne mõrkjas maitse iga päevaga. Võimalik, et hakkan selle maitsega lihtsalt harjuma. Uus vein mulksub, potil on summuti peale konstruitud. Päike paistab ja homme on peaaegu vaba päev. Hommikul saan kaua magada, õhtul on töö aga noh, saab ka veidi meelelahutust klõpsimise kõrvalt.
Klõmm! Koduse õuna-astelpaju veiniga.

Raputame, loksutame

2011-09-25T20:03:00.003+03:00

See imevein hakkab valmis saama. Nädal tagasi oli esimene dilemma - ehk keda uskuda või usaldada. Stardipaki õpetuse järgi oleks pidanud käärimise juba peatama aga veinil oli tugev pärmimaitse ja mind see häiris. Veidi asjatundjate õpetusi lugenud, otsustasin stardipaki õpetust eirata ja lasin veinil edasi käia. Kui saabki liiga happeline, võin hiljem suhkurt juurde panna. Ootamisest oli abi, pärmimekk kaduski. Reedel kallasin kogu selle veini ümber, umbes kolm-neli liitrit valasin aga lihtsalt minema. See oli püti põhi, üks pärmisegune soga. Muidugi oleks saanud ehk liitrikese päästa aga noh, algaja värk. Ei saanud seekord hästi hakkama. Ma muidugi koonerdasin ka, ei ostnud spetsiaalset sifooni, püüdsin asja ära ajada tavalise voolikuga. Igatahes on see suur töö nüüd tehtud. Nädalavahetusel käisin iga paari tunni tagant tünni raputamas. See võib kõrvalt vaadates päris naljakas tunduda. - Põlvitab nurgas üks väike naine ja raputab täie jõuga suurt tünni, siis rahuneb maha, ohkab kergendatult ja paneb kõrva hellalt vastu tünni kaant. Rahu on aga petlik, sest peagi hakkab ta jälle otsast peale, raputama ja kuulatama :)
Nojah, see va loksutamine ajavat välja paha süsihappegaasi ja mina tahan ju ikka head veini saada. Paari päeva pärast kallan tühjaks kotikese J ja kotikese K, taas saan tünni raputada ja siis ja siis on aeg villimiseks. Mõned pudelid mul õnneks on, millele silte kleepida ja korke peale toppida. Enamus veinist läheb siiski kraaniga plastpakkidesse.
Praegu on vein maitselt natuke liiga mõrkjas. Ma kartsin, et jääb lame vein (mahl oli üsna vesise maitsega) ja tanniini suurendamiseks lisasin teed, ikka nii nagu targemad soovitavad. Nüüd tundub, et see tee oli liiast. Ühes targas raamatus aga lohutatakse, et seistes kõik maitsed ümarduvad ja vein muutub pehmemaks. Ühesõnaga, lase veinil laagerduda. Näis, näis...

Vein mulksub nurgas

2011-09-12T21:10:00.008+03:00

Seda sügist ma lausa ootasin, no vähemalt varasügist ja veel natuke kaugemat aega. Ikka selle pärast, et valmivad õunad ja õuntest saab mahla ja mahlast, teadagi mida :) Veini, mis muud. Jah, olen minagi nakatunud koduveini pisikuga. Muidugi ma olen varemgi armastanud õunaveini limpsida. Aga just limpsida, sest need, mida proovisin, olid kõik magusad dessertveinid.
Hiljuti käisin aga koduveini klubi asutamispeol ja seal sain maitsta sootuks teistmoodi koduveine. Kergeid ja kuivi, muidugi ka magusaid. Ma olin enne vaid lugenud rabarberiveinist aga nüüd sain seda ka juua. Super! Seekord proovisin kerget ja kuiva, veidi hiljem ka magusat rabarberiveini. Tahaks ise mõlemat varianti teha ja tikriveini ja võilille ja pihlakat ja...
Küllap ma lihtsalt olen selline katsetaja tüüp, et kui midagi põnevat kuulen, siis pean ise järele proovima. Nüüd ootan ja ootan, millal see mulksumine lõpeb, et saaks maitsta ja uue laari käima panna.

Valges 25 liitrises plastmasstünnis mulksub uut moodi õunavein. Uutmoodi vähemalt paljude vanakooli tegijate jaoks. Vein käärib spetsiaalse veinipärmi abil umbes poolteist kuud, siis jääb veidi aega selginemisele ja ongi paras hetk seda imetegu mekkida. Targemad teavad, et seistes (pudelisse villitud) läheb vein aina paremaks. Näis, näis :) Olen veidi mures, sest mahla tegin üleküpsenud valgest klaarist, sain sellise paksu mehu. Panin tibake astelpaju mahla juurde ja kohe läks kogu tünnitäis sogaseks. Kurnasin küll aga ikka soga, õnneks on olemas müstiline pakike selitajat, sellest peaks abi olema. Räägivad, et isegi banaanilögast saab veini teha.
Mõnus ootusärevus sees, elan ma koos mulksuva tünniga. Nojah, tünn asub minu multifunktsionaalses toas (elutuba, magamistuba, töötuba ja lapse tuba). Esimesed nädalad, kui mulksumine oli eriti intensiivne, olin lausa unetu. See veider heli oma monotoonsuses oli häiriv. Mõtlesin isegi erinevate summutite peale aga mõtteks see jäigi. Pidev mulksumine mõjus mulle millegipärast erootiliselt, sain kaks nädalat rahutuid unesid. Sobiv rütm pigem viljakuse riitusele, kui unelauluks ;) See viimane tuli mulle pähe, kui nägin üht filmijuppi. Seal olid mingid haruldased konnad loobunud sigimast ja nende armuelu turgutamiseks istusid mehed pillidega tiigi kaldal ja mängisid konnadele "sobivat" muusikat. Igatahes hakkan ma selle veinipütiga vaikselt harjuma ja mulksumine on ka harvem. Saab näha, kuidas selle veini sisse joomine mõjub...

Ajalooline mälu on üks veider nähtus

2011-08-20T13:28:00.009+03:00

Ma vaatasin hommikul telefilmi teletorni kaitsmisest ja murdsin pead, et miks mina seda hoopis teisiti mäletan. Miks mul pole ühtki ülevat emotsiooni õhtul AK-d vaadates, pisara pühkimist või klaaside kõlistamist? Jah, ma mäletan mingit segadust tankidega, isegi kübekest hirmu mäletan. Aga kaunimad ja emotsionaalsemad hetked Eesti vabadusega on seotud ikka hoopis varasema ajaga.
Kõige võimsam mälestus on sini-must-valge Pika Hermani tornis. Mäletan, et iga kord, kui koolist koju tulin, viskasin pilgu tornile - on nüüd ikka meie lipp või on punalipp tagasi. Minu jaoks oli Eesti vabadus just selles lipus seal tornis. Ja see juhtus juba aastal 1988.
Ma mäletan, et olime klassiekskursioonil Leedus. Helistasin Klaipedast koju, sest linn oli mulle erakordselt kauneid emotsioone pakkunud ja tahtsin neid kodustega jagada. Eriti isaga, kes mulle enne sõitu sellest sadamalinnast vaimustusega rääkis. Kodused aga rääkisid mulle rahvamassidest lauluväljakul ja sellest, kui uskumatult julge tegu see oli ja kui ilus see ühine laulmine. Ema kurtis, et ta ei julgenud sinna palavuse tõttu minna. Tal oli tervis veidi kehva ja kartis kokku kukkuda. See oli uskumatult kaunis hetk, ärev ja ilus korraga.
Ma mäletan hirmu Hirvepargi miitingust. Ma mäletan, kui Savisaar rahvast Toompeale kutsus ja kuidas ma sinna jooksin, ema sai mul sabast kinni ja keelas minemast. Mäletan, kuidas ma seisin koos koeraga kodutänava (toona oli see Lauristini tänav nüüdseks Roosikrantsi) lõpus ja vaatasin igatsusega Toompea poole. Hirm hoidis tagasi, uudishimu tõukas edasi.
Ma mäletan Balti ketti, kus ma koos emaga seisin ja seda, et mu alalhoidlik ema tahtis minna kindlasti Toomepeale, et seal on ohutum kui kusagil maanteel.
Ja palju varasemast ajast mäletan üht kummalist tunnet. Ma olin kooli garderoobis (praegune Reaalkool) roninud nagide taha aknalauale. Puust talad, millest need nagid tehtud, olid tagantpoolt usinalt täis kraabitud. Kui vanad need puusse uuristatud kirjad olid, seda ma ei tea. Aga üks neist on mul siiani meeles. “Peipsi Eesti sisejärveks,” seisis seal. Neljanda klassi lapsena ja üliagara pioneerina ei osanud ma sellest aru saada. Aga mingi veider ärevus sellest sõnumist jäi mu sisse. Ainus millest ma aru sain, et see oli keelatud. Palju rohkem keelatud, kui “Õps on loll” või midagi muud taolist. Ma ei julgenud sellest isegi emale rääkida, niivõrd vapustav tundus see kiri mulle. Aga aeg tuli ning need sõnad said uue tähenduse ja mõtte ka minu väikese pea jaoks.
Ma ei mäleta 20 augustit 20 aastat tagasi, kui murrangulist päeva Eesti jaoks. Kõik suured teod ja emotsioonid olid minu jaoks juba ära olnud ja see hetk seal Toompeal mõjus ilmselt vaid kui formaalsus. Võimalik, et ma isegi vaatasin AK-d ja noogutasin noh, seda oligi arvata. Muud moodi ma seda seletada ei oska. Aga juubeldamist ma ei mäleta. Jah, see mälu on üks veider asi...

Folgist

2011-08-06T13:27:00.006+03:00

Folgist rääkides ei saa kunagi üle ega ümber eelmistest pidudest. Vähemalt mina olen juba enne minekut teatavas meeleolus, selles müstilises folgirütmis. Kuigi iga aasta on erinev, ootan ma alati midagi sarnast ja seda ma ka saan.
Sel aastal toimus mingi murdumine. See totter õnnesegane tunne, mida ma ikka ja jälle sealt otsima lähen, on muidugi seotud minu esimese käiguga folgile, aastat kümme tagasi. Nii, nagu ma tunnen õnnejoovastust õitsvat jasmiinipõõsast nuusutades, nii mõjub mulle ka folgimelu. Mõlemad toovad meelde armumise magusad hetked. Aga kui jasmiinipõõsa taga ei olegi kallimat, kellele kaela langeda, siis võib jääda suhu kibe mekk... Viimased aastad olen endale sisendanud, et ta on seal kusagil, kindlasti on ja kui ei, siis kohtume hiljem. See enesepett on päris hästi läbi läinud ja olengi saanud oma mõnusa äraolemise ja naudingu kätte. Olgem ausad, koos paraja koguse alkoholi, sõprade ja muidugi muusika kaasabil.
Mis oli sel aastal teisiti? Esmalt tabas mind enne folki totter paanikahoog. Ma ei tahtnud järsku sinna minna?! Ei tahtnud kellegagi suhelda. Tundsin, et seekord ainult muusikast ei piisa. Otsisin endale vabandusi, et koju jääda. Mu jalg hakkas paar päeva varem järsku valutama, kiskus krampi ja liikuda oli valus. Kusjuures, mingit otsest põhjust ei olnud. Öömajast, kus olin kohad broneerinud, ei tulnud pikka aega positiivset vastust. Laps, kelle pidin kaasa võtma, virises iga väiksemagi asja peale. Bussipiletit tagasisõiduks ei saanud alla seitsmesele broneerida. Raha ka eriti ei olnud ja ilmajaam ennustas vihma ja vihma ja vihma. Ühesõnaga sada põhjust, et mitte minna. Ja Fernandot ma ka kavast ei leidnud :( Praadisin ennast ikka korralikult. Ja siis, üsna viimasel hetkel, käis mingi klõps ja ma pakkisin kiiruga asjad. Nii umbes tund enne rongi väljumist see juhtus ja me läksime siiski. Lõunase rongiga.
Lapsele lugesin sõnad peale, õhtu on emme tahtmist mööda ja järgmine hommik on sinu moodi. Ta küll noogutas aga ma ei uskunud, et see õnnestub. Tema esimene teadlik folk ikkagi. Uus põlvkond, ära hellitatud ja mis kõik veel. Mugavuse pikendamiseks sõitsime Türini esimeses klassis. Teadagi, mis peagi ees ootab - vihm ja märg mätas ja kõva põrand magamiseks ja virisev laps ja korisev kõht, krrbrrr...
Viljandis oli aga ilm ilus, inimesed rõõmsad ja muusika, see kostis kõikjalt. Sel aastal oli tänavamuusikuid kuidagi eriti rohkelt ja ikka selliseid, kes ka mängida mõistavad. Super!
Ma tundsin kuidas see müstiline miski mulle nuiaga pähe lõi ja ma olin hetkega roosa ja rahulik. Lausa õnnelik. Ainus, mis mind veidi kurvaks tegi oli mu enda lohakus. Olin selle kiirustamisega unustanud kõige olulisema - fotoka. Akud ja mälukaardid olid käekotis aga aparaat ise jäi koju. No jah, niuks ja kurb ja jube piinlik ka. Aga teha ei miskit. Mõnes mõttes andis see esimese tõuke enese vabaks laskmiseks ja melu nautimiseks. Kui tööd ei saa teha, tuleb lihtsalt olla. Ja nii ma tegingi. Ma nautisin igat hetke, ei mingit nostalgiat, ei mingeid ootusi - ma lihtsalt olin. Laps kuulas sõna, ei jonninud, ilm püsis selge ja soe ja muusika haaras mind endasse.
Jalutasime koos Kirkega meie ööbimispaika (Päikesekillu perekeskus) ja vaatasime taevas tähti. Millal ma seda viimati tegin, jalutada linna kõige pimedamasse ossa, et tähti vaadata? Ma olen selle korra igatahes ära unustanud, nii ammu oli see. Jätsin Kirke magama ja sulasin teiste folgisõpradega ühte.
Vägilased olid korraga kahel laval, see oli omaette kogemus. Ja üks uskumatut vahva mõte. Kiidan igati ja palun, tehke seda veel! Ööklubis, külg-külje kõrval, ruumi nappis, õhku ka aga sa nägid neid. Kirsimäel samal ajal suurelt ekraanilt otseülekanne. Rahvas tantsis ja ruumi oli laialt. Iga laulu lõpus aplaus ja päris kahju, et Vägilased seda ei kuulnud. Nii suuri tantsuringe pole ka ammu näinud, kui siis ehk tantsupeol. Kõrval Kaevumäel oli lätlaste kontsert ja üks ei seganud teist. Ma liikusin siia ja sinna ning tundsin rõõmu teiste rõõmust. Ja mis kõige toredam, ei grammigi alkot. Olin nõuks võtnud, et koos lapsega ma ei tarbi ja hiljem, kui laps juba magas polnud enam tarvidust. Vahepeal läksin aita selga puhkama ja kuulasin pehmes tugitoolis, kuidas noored väsimatult pilli mängivad. Nii ülemiselt korrusel, kui alumises kohvikus. Ma olin üksi, ei ainsatki tuttavat ja mul oli hea olla. Lihtsalt hea ja tore. Ära minnes põrkasin Fernandoga kokku, no mis võiks veel toredam olla :)
Hommik nagu lubatud lapse rütmis, mänguplatsid ja muinasjutud ja hea käitumise eest preemiaks suhkruvatt. Ning juba oligi aeg rongi peale minna. Sel aastal oli see eriti mugavaks tehtud, asendusbuss võttis meid peale keskväljakult, ei mingit rongijaama lonkimist.
Folk oli minu sees oma töö teinud ja ajas sealt välja kõik haledad ja nukrad mõtted. Ma lausa tundsin seda muutust, mis mind oli tabanud, totter hirm üksinduse ees kadus kuhugi kaugete tähtede peale. Ja olin ülimalt rahul, et selle sõidu siiski ette võtsin. Järgmisel aasta kindlasti jälle ja seekord juba veidi pikemalt :)

Pilt on eelmise aasta folgilt, sel aastal nojah :(

Välk ja pauk

2011-07-23T13:17:00.013+03:00

Puhkuse ajal peaks närvid ju korras olema aga miskipärast pole see nii :( Eile õhtul kuuldes uudiseid Norrast ei osanud ma veel mõista selle veretöö suurust. Ilmsel keegi ei osanud, vähemalt tolle hetke (õhtune AK) info põhjal. Muidugi pole asi ju ainult numbrites aga see vähene info lubas mul siiski üsna rahulikult uinuda. Meil elab ka üks tuttav Oslos ja teadmine, et temaga on kõik korras ja tal on hetkel kiire, kiire ja palju tööd mõjus kuidagi rahustavalt. Hommikul sain aga shoki, asi ületas kõik piirid, eriti seetõttu, et tegu on ühe mehe kätetööga.

Enne hommikuste uudiste lugemist tahtsin ma rääkida ainult välgust aga mis teha, emotsioonid on laes ja tuli natuke muud juttu ka :P
Igatahes, eilne öö oli pikk ja rahutu. Lele oli kusagil sõbranna juures, kass õues ja ma passisin alateadlikult neid mõlemat. Noh, et millal üks või teine koju suvatseb tulla. Kass näugus tuppa pool viis ja Lele saabus millalgi hommikul. Hea küll, kassi pärast ma suurt ei muretsenud, olin kuidagi ebatavaliselt rahutu oma teismelisele tütrele mõeldes. Muretsesin ja kujutasin igasugu asju ette ja lootsin, et tal on niipalju mõistust peas, et öösel seiklema ei hakka. Ma ei saa aru, miks ma üldse arvasin, et ta jalgsi peaks koju tulema. Mis teha, aga see ema süda ajab ka pea igasugu tobedaid mõtteid täis. Liiati, kui kõiksugu hulle siin ilmas ringi luusib.
Mure lapse pärast segunes mingil hetkel hirmuga äikese ees. Tavaliselt ma äikest ei karda. Müristab, no ja siis. Nüüd aga värisesin nagu titt. Lapsepõlvest on mul äikesega seoses selline rahustav teadmine, et kui vihma sajab, siis pole tarvis karta. Karta mida, noh et maja põlema läheb või midagi sellist, ega ma täpselt ei tea. Lihtsalt, vihmaga on parem. Igatahes täna öösel müristas jubedalt, väga lähedal tundus see mürin, vihma ei piiskagi ja mina tundsin kuidas süda lööb liiga kiirelt ja hingata on raske. Hirm oli. See oli vist eelmisel nädalal, kui samuti müristas ja välku lõi, vihma sadas ja mina kartsin, et maja kukub kokku. No ma ei tea, täiesti segane mutt. Ma tundsin lausa reaalselt kuidas mu voodi rappus. Te ei usu, ma ise ka hästi ei usu aga no vot, nii oli. Ei meeldi mulle see paanitsemine aga ma ei oska ennast kuidagi teisiti aidata, kui enda üle avalikult naerdes :)

Ahjaa, mõni aeg tagasi lugesin ühe oma tuttava Facebooki lehelt
-- Müstika. Öösel müristas ja lõi välku. Aknad olid kinni, vool välja lülitatud. Majal pole kuskil mingeid kahjustusi aga kella 5 paiku hommikul läks lapse voodi toas põlema. --
Õnneks ronis see 3-aastane laps, ilmselt hirmust äikese eest, enne voodipõlengut ema kaissu.

Ma olen keravälku ka ise näinud, ja kuigi ma toona seda ilmekalt oma vanematele kirjeldasin ei uskunud mind keegi. Ilmselt peab ikka midagi reaalselt põlema ka minema, et uskuma hakataks. Niipalju siis välgust, mille tee on ettearvamatu ja hirm selle ees ilmselt igaühes olemas. Hullumeelse tulistaja teelt ei oska aga kuidagi eemale hoida, ei ennast ega oma lapsi. Neil puuduvad enne tule avamist igasugused hoiatavad märgid ja siis, kui lasud juba kõlavad võib olla lootusetult hilja.

Weissbier

2011-07-13T19:39:00.006+03:00

Olgugi, et mu puhkus algas juba jupp aega tagasi, pole olnud mahti muljetada. Tujud on ka nii muutlikud. No peas ketrab üks pikk jutt aga kirja paneku ajaks on juba muud mõtted peas.
Juuli alguses tulin tagasi imetoredalt reisilt Baierimaalt. Ehh, need mäed ja aasad ja õnnelikud lehmad :) Järgmisel hommikul aga kihutasin kohe Tartusse, Kirke´le järele. No tema jaoks oli ilmselt just Tartu reis selle suve kõrghetk, sai ju veidike issiga koos oldud. Mina aga istusin Tartu raekojaplatsil ja ootasin kannatamatult, millal nad maalt linna jõuavad. Ja kogu aeg oli tunne, et pean tellima ja arvet maksma võõraid keeli kasutades. Ma olin ju Baierimaal mõned olulised väljendid selgeks saanud - Weissbier, Prost! Dankeschön! Tschüss! - aga nüüd polnudki neid järsku enam vaja. Inglise keelega sai muidugi seal ka suurepäraselt hakkama ja vene keelega ka :) Aga ikka on tore võõral maal midagi ka nende endi keeles öelda. Igatahes suurest igavusest või igatsusest tellisin ma taaralinnas weissbier´i ja tütarlaps ei saanud muidugi mitte kui midagi aru. Pidin talle näpuga menüüst näitama, vot seda ma tahan. Tuttav tunne, kui võõral maal oled :)
Ma olin endale koju ka ostnud ühe kinkepaki seda nisuõlut. Seal oli kolme sorti seda õlut - hele ja sademega (meil tehti kunagi ka sellist), siis selge nagu laagerõlu aga ikkagi nisuõlu ja siis veel tume nisuõlu. Minu lemmik on selge ja klaar. Eriti tore oli selle pakendi pealt vaadata õpetust, kuidas nisuõlut jooma peab. Esmalt valad pool klaasi õlut täis, siis hoiad näppu pudelisuul ja loksutad korralikult ja valad klaasi vahtu täis. Ehh, ma olen vist sõltuvuses.
Ainus mille pärast mul natuke kahju on, et kohe esimesel päeval seda hääd kraami ei proovinud. Kogenud reisikaaslased õpetasid, et ära sa seda weissbieri telli, see võtab põhja korralikult alt ära. No ja kes see reisil ikka tahab vetsu vahet joosta. Nii jäigi see proovimine reisi lõppu. Aga nüüd on mul kapis mitu purki ja pudelit, sest kodupoes oli vahepeal soodukas. See nisuõlu on muidu päris krõbeda hinnaga. Peaks vist ühe valgeõlle õhtu tegema. Minu meelest üks mõnus naistekas, kuigi kangem kui need õlled, mida tavaliselt tarbin.

Valik reisipilte

Ja nii nad lähevad...

2011-06-18T11:23:00.010+03:00

...kasvavad suureks ja lähevad, ikka edasi - et minna ja kes teab, kuhu ja kui kaugele jõuda. Ma olin väga vapper, pisaraid aktusel ei pühkinud. Kuigi klomp tuli paaril korral kurku. Aga kuna olin ühendanud lapsevanema rolli fotograafi omaga, polnud mul aega pisarateks. Põhikooli lõpuaktus. Ilmselt kõige erilisem ja pidulikum hetk üldse. Hiljem keskkooli, vabandust gümnaasiumi lõppedes on peas juba muud mõtted ja see hetk pole ehk enam nii oluline. Kuigi kes seda Lelet teab, vaatan ju oma mätta otsast. Minu mälus oli põhikooli lõpetamine kordades ilusam, pidulikum ja tähtsam.
Igatahes on see hetk nüüd möödas, Lele lõpetamine oli eile. Täna hommikul tulid pisarad, hommikulauda kattes. Miks ja kuidas, ei tea - no lihtsalt lahvas järsku.
Lele teatas mulle paar tundi enne aktust, nii muu jutu sees, et peab aktusel laulma. No mul on soolo proov. Mis soolot sa siis laulad, küsin imestunult. Ahh tead see Getter Jaani ja Koit Toome "Valged ööd". Asoo. Töökaaslased küsisid, et kumba partiid. Ma ei teadnud vastata. Aga kuna Lele laulab kooris kolmandat häält, siis ütleme nii, mul oli teatavaid kahtlusi. Aktusel vajus mul suu lahti, otseses mõttes. Hetkeks unustasin, et võiks pildistada ja see läks mul sootuks meelest, et saan selle kaameraga ka videot teha. Ma polnud kunagi kuulnud teda niimoodi laulmas. Nii madal ja sügav hääl. Ilus, imeline. Ja ainus asi mis mu kurvaks tegi, et see partii oli nii lühike. Ma tahan veel seda kuulata, veel palun! Ühesõnaga üllatus missugune :)
Mind üllatati veel, taaskord meeldivalt, õnneks olin seekord valmis. Lele hoiatas päevakese ette. Nimelt anti mulle kiitusekiri hea tütre kasvatamise eest. Nii armas :) Põnev oli jälgida kiitusekirja saanud vanemaid. Tegin väikest statistikat. Umbes viiskümmend lõpetajat, kakskümmend tunnustust vanematele, neist pooled läksid tublile emale-isale, teised ainult emadele. Kas tõesti nii palju üksikemasid ja veel tublisid üksikemasid? Märkasin seda ilmselt eelkõige seetõttu, et olen ju üks neist üksikemadest. Tegelikult on tunnustuse ära teeninud ka minu ema. Sest tema on ju see, kes mind on aidanud kõik need aastat Lelet kasvatada ja nüüd ka Kirket. Aga nojah, vanaema lisamine sellesse nimekirja oleks koolis ilmselt liigset segadust tekitanud. Tegime pildi, kus ta katab selle eesnime osa lihtsalt käega ja ongi nagu kõik korras :) Ehh, näis mis edasi saab. Tuult tiibadesse kallis tütar!

Reeglid kasvavad üle pea

2011-06-07T20:46:00.004+03:00

Absurdne lugu juhtus täna. Mu laps on käinud lasteaias, eee juba väga kaua. Järgmine aasta on viimane, siis läheb kooli, kuigi oleks võinud juba sel aastal, kuueselt panna. Aga see selleks. Igatahes täna kuulsin ma kasvatajalt minu jaoks uskumatut uudist. Riidlesin lapsega tema kappi vaadates, et kuule sul pidžaama ikka kapis, miks see sul padja all pole ja kuidas sa magad ilma ja...
Kasvataja segab vahele, et palav on. Ok ma usun, tõesti on palav, kuigi lühikesed püksid ja särk sel pidžaamal. Naeran, et ahh siis alukate väel magadki (noo, et ikkagi tütarlaps, võiks ju viisakam olla.) Lisan veel nii möödaminnes, et homme siis võtame teised väiksed püksid magamiseks kaasa, siis ei pea laps higistama. Ja selle peale teatab kasvataja, vabandust õpetaja, et - aluspükse ei tohi tegelikult lasteaias üldse ära võtta. Mul vajus suu lahti ja küsimärgid hakkasid silme ees lendama.
Jah, et laps istub oma palja pepuga tooli peale ja kes teab mis haigused tal seal on ja siis teised lapsed istuvad sama tooli peale ja üldiselt pole see eetiline ka, et lapsed ei tohi rühmas aluspükse vahetada.
Ma oigasin, uskumatu! Siis tähendab, et kõik need aastad, kui mu laps on lasteaias lõunauinakut teinud on ta pidanud pidžaama aluspükste peale tõmbama.
Just, teatab õpetaja naeratus näol.
Ma tõesti ei imesta, et neil palav on. Ma tõesti ei imesta, et neil pepud hauduma lähevad. Ma lihtsalt ei saa aru, kus riigis me elame ja mis kurjad haigused need lapsi küll vaevavad. Küsisin irooniliselt, et WC-s nad ikka tohivad püksid ära võtta ja pepu potile toetada. Tõesti ma ei imestaks, kui varsti peavad emmed lasteaeda ostma need paberist prilllaua katted, sest "igasugu haiguseid liigub ringi..."

Jube Juss :)

2011-05-20T11:08:00.006+03:00

Mulle on öeldud, et mul pole üldse naljasoont, et ma ei saa naljast aru jms. Lapsed vahel itsitavad et emme, sa oled nii naljakas ja mina ei saa aru, mida ma jälle tegin või ütlesin. Kunagi kui töötasin Joonisfilmis märkas keegi kolleegidest, et ma loen "Pikrit" nagu mingit surmtõsist väljaannet, vaid ühe lehe juures peatun ja muigan korraks. No olgu selle huumorimeelega kuidas on aga ma saan üle päeva suu muigele, naerda või lausa pisarad silma, kui loen Jube Jussi kommentaare Facebookis. Täna jälle, naersin omaette kõva häälega ja silmad märjaks.

Panen lihtsalt selle lõigu siia pildina, mis mind naerutas. Tekst käib uue Kalamajaka lehenumbri kohta.

Aga kes veel Jube Jussi ei tunne, siis tasub silmad lahti hoida.
No nüüd tegin vist küll natuke reklaami, Juss sa võid siit varastada :)

Kumba uskuda

2011-05-14T18:52:00.002+03:00

Ostsin Kirke pealekäimisel paki Jussi lastevorsti. Jee-jee Jussi vorstis pole ee-d... laulis ta reklaamist kuuldud viisil. Kodus tegime paki lahti ja laps hakkas endale võileiba tegema. Laob kaks vorsti saiale ja küsib imestunult: "Miks nad räägivad, et siin pole e-d? Vaata, kui roosa see vorst on! "
Olen vait, uurin pakki. Viimaks küsin lapselt, et miks ta arvab, et see roosa värv midagi tähendab.
"No Jussi multikas räägiti, et e-ained teevad vorsti roosaks"
"Ohhoo, imestan ma. Jussi multikas, Jussi vorst. Kumba sa siis usud, kas reklaami või roosat värvi?"
"Ahh, emme! Reklaamid ainult valetavad, kas sa siis ei teadnud seda või?" Vastab ta ja hakkab rahulikult oma vorstisaia mugima. Vahet pole mis värvi, maitsev ju :)

Lõpukleit

2011-05-04T19:26:00.005+03:00

Ilusaid asju saab nii harva osta, noh võimu pole ja siis teen näo, et pole ka vajadust :P Nüüd, kui Lele hakkab põhikooli lõpetama, tekkis vajadus. Mulle see igatahes meeldis, mõte minna koos oma tütrega talle lõpukleiti ostma. On ju armas, et käid mööda poode ja tema proovib ilusaid ja veel ilusamaid kleite selga. Mina siis vaatan ja kiidan või siis raputan pead ja tema muidugi kuulab mu head nõu. "Unista edasi emme!" hüüaks ta selle peale, "Ma tean täpselt mida tahan."
Ega ma arvanudki, et saan teda ümber veenda, lihtsalt see koos poes käimine on tore. Ma muidugi lootsin, et kleidi leidmine võtab kaua-kaua aega. Tavaliselt on ikka nii, et kui väga selge pilt olemas sellest mida tahad, siis just seda on võimatu leida. Lele tahtis väikest musta kleiti, õla-paeltega ja alt lendlevat. Kahju oli poodides vaadata neid värve ja mustreid, ükski ei püüdnud Lele pilku. Aga musta kleidi otsimine võinuks ometigi kauem kesta kui kaks poe külastust. Esimene vaatamine kuu aega tagasi ja teine sel pühapäeval. Läksime koos Kristiine keskusesse, et noh täna vaatame siin ringi, siis järgmine nädal Roccas ja siis veel ja veel ja veel kuniks see õige leitud. Aga võta näpust, juba teises poes, oli see kleit peidus. Nii kurb, nii kurb :( No oli tõesti ilus ta seljas ja millegi üle ei saanud viriseda ja hind sobis. Ainus asi millest ma emana ilma jäin, oligi see ärev shoppamine, paar tundi koos tütrega imekaunite kleitide seltsis. Peab ootama kuni Kirke kasvab nii suureks, tema tahab kindlasti lilledega ja värvilist ja selle otsimine võtab palju rohkem aega :)

Aus ülestunnistus

2011-04-24T19:02:00.002+03:00

Tunnistan ausalt üles, et minu vahepealne õlekarva juuksevärv on ka mu ajudele hakanud. Ma pole ennast ammu nii blondina tundnud :)
Hakkasin nädalapäevad tagasi Kirke ratast sõidukorda seadma. Plika on vahepeal kõvasti kasvanud. Pidin nii sadulat, kui lenksu tõstma. Ratas on tal selline, raudne ja vähe roostes. Sadulaga tulin kergelt toime, veidi õlitamist ja asi korras. Lenksuga sai aga nalja. Ma polnud kindel millised kruvid peab lahti kruttima. No proovisin algul ühte moodi aga kanguta palju tahad, kasu ei miskit. Lenks ei liigu millimeetritki. Isegi Lelega kahekesi sikutades. Heakene küll, kruvisin siis veel mõned jublakad lahti. Kui kõik vähegi võimalikud mutrid olid lahti keeratud ja õli vahele topitud, proovisime uuesti. Sikutasime ja sikutasime, sikutasime ja sikutasime kuni korraga oli kogu esik juppe täis. Lenks ja üks ratas ja torud ja kruvid ja eee... Hullumaja! Vaatasin seda segadust ja oigasin, mis pagana moodi ma nüüd selle kõik tagasi panen. No veidi nuputamist ikka oli. Et milline jublakas mille peale ja kumba pidi see kuullaager täpselt olema peab. Olin äärmiselt rahulolev, kui kõik jubinad õiges järjekorras kokku sobitasin ja midagi ei jäänudki üle ega puudu. Pingutasin iga viimase kui mutri tihedamalt kinni ja tõstsin ratta püsti. No püsti see monstrum seisis. Ainult, et sõita sellega ei saanud. Naera või nuta! Olin nimelt ratta ja lenksu omavahel ära vahetanud. Istu aga sadulas, hoia esirattast kinni ehk lohised lenksu peal veidike edasi. Krrrrrrr! Miks ma ometi kordagi selja taha ei vaadanud. Ja pole kedagi teist ka kiruda. Kruvisin ratta taas lahti ja uuesti kokku. Seekord läks libedalt :)
Ega mu blondiaju siis sellega piirdunud. Kummid vaja ka täis pumbata. Jooksin poodi ja ostsin uue pumba, teadagi - talve jooksul oli vana pump jalga lasknud. No tubli emme, sai ühe kummi täis aga teine. Sel oli khm, vähe teistmoodi otsik, mitte see auto oma. Selle keerasin ka kogemata lihtsalt pealt ära. Kumm tossadi tühjaks ja hunnik juppe peos. Panin tagasi ka. Ainult, et pumpa palju tahad õhk läheb visinal mööda. Peale pikka ja vihast rassimist jõudis mu blondistunud ajuni, et toore jõuga ei saavuta siin midagi. Ilmselgelt vajan teistsugust voolikut pumbale või hoopis uut ventiili? Läksin jälle poodi, õnneks on kodu lähedal. Müüja vaatab, kehitab õlgu - tema pole sellist varem näinud. Kutsutakse tagant mehhaanik. Mees naeratab, võtab ventiili lahti ja paneb uuesti kokku. Teil proua oli see valesti kokku pandud :) Häbipuna näos ostsin sobiva otsiku ja läksin uuesti ratast pumpama. Õigesti ühendatud ventiiliga see kumm lausa neelas õhku. Sips ja valmis!
Vot selline tore rattalugu. Ei ole välja mõeldud, päris elust ikka. Tulevastele põlvedele õpetuseks. Ja endale muidugi ka, nüüd ma vähemalt tean. Kui muidugi ära ei unusta :)

Tahan ka pildile

2011-04-20T15:12:00.003+03:00

Kaunistasin vahepeal tavalisi savist lillepotte. Kõik mutrid ja seibid, riisiterad ja kiviklibu sai ilusasti kinni kleebitud. See on imelihtne ja vahva ka. Kirke sai ka käed mördiseks, kui mul abi vaja oli. Põhiliselt küll käemodellina :)

Kui pole telekat

2011-04-14T14:29:00.002+03:00

Kui Kirke kurvalt ohkas: "Kahju, et issil pole telekat," arvasin esmalt, et olen lapse ikka täiesti ära rikkunud. No, et ei saa enam ilma hakkama. Eelnevalt oli ta uurinud, millal jälle issi juurde saab. Aga tuli välja, et laps hoopis muretses isa pärast. Nimelt oli Kirke telekast teada saanud tähtsat asja - autoga sõites ei tohi mobiiltelefoniga rääkida, võib õnnetus juhtuda. Selge see, et kui issi seda ei tea, on ta suures ohus. Ma ei märganud kohe, kui suur on lapse mure. Aga kui ta ka järgmisel päeval selle teemaks võttis, sain aru, et asi on tõsine. Ma küll pakkusin, et ehk issi siiski teab aga laps ajas oma. Tal pole ju telekat. Egas muud, helistasime, lootuses, et ta parajasti autoga ei sõida. Ei sõitnud autoga, hoopis rattaga :) Ma ei tea mida issi talle vastas aga peale telefonikõnet oli laps jälle rõõmus ja rahulik. Pole lihtne olla laps, kui ei saa korralikult vanematel silma peal hoida ;)

Veidi hiljem hüüab ta
- Emme, palun too mu väike nukk siia. See on sinu toas, madratsi peal, halli elevandi all.
- Miks on väike nukk, suure elevandi all?
- Et tal külm ei hakkaks, muidugi.

Ulme

2011-03-16T15:30:00.003+02:00

Tegelikult on ikka täitsa tore, kui vahel midagi untsu läheb. Siis saab jälle kunsti teha. Siin siis üks välk ei läinud lahti ja ventilaator tuulutas omatahtsi. Ja mina keerasin siis kogu kupatusele veel paar vinti peale.

Ma ise olen praegu umbes sellises meeleolus - mida iganes te sellest pildist ka välja ei loeks :)

Vesi kui õhk

2011-03-03T11:23:00.006+02:00

See on üks väga tobe jutt.
Isa surmast on viis kuud. Palju või vähe aga ma olen endiselt leinas. Ja mul on valus, füüsiliselt ka. Südames pistab ja pitsitab, ikka ja jälle. Öösiti und nähes. Päeval, kui miski teda meenutab. Täna astus üks isa sõber läbi, parim sõber. Orgunnisin talle laevamatuse pilte. Päris ilus oli vaadata pildi pealt kuidas tuhk merre lendas. Kahju, et oma silmaga seda ei näinud. Kahju, et see jäi kogemata, et see hetk jääbki minu jaoks ainult fotole. Andsin pildid üle, panin ukse kinni ja puhkesin nutma. Nagu paisu tagant tulid pisarad. Valu südames võttis jalust nõrgaks. Kaua see veel kestab! Ma tahaks millegipärast vette. Eelkõige peadpidi, või ka üleni vee alla. Uppuda nagu ei tahaks aga mingi jube vajadus on vett sisse hingata. Mul on tunne, nagu hingaks ma naha kaudu ja kui seda veega toita hakkab kergem. Läbi nina saaks kiiremini. Vesi kui õhk. Merepõhjas tahaks vedeleda ja vaadata kuidas päike läbi selle vee ka paistab. Ujuda ma ei oska. Ma arvan, et see meeletu vajadus vee järele on kuidagi seotud pisaratega. Sest nuttes hakkab alati kergem. Palju vett peaks siis asja ju kordades kiiremini paremaks tegema. Oeh, on ju tobe jutt. Aga see mõte on nii kaua mu sees kinni olnud. Las tuleb parem välja, enne kui ma tõesti vette hüppan. Ja kui ma usuks eelmisi ja tulevasi elusi, siis võiks teha siit järelduse, et ju ma siis enne kala olin. Või siis saan selleks kunagi :-)

Teerituaal

2011-02-27T13:57:00.004+02:00

Mina ja mu tüütu ahistaja koos teed nautimas :)
Igal hommikul pean leidma veidi aega, et kassile patja mängida. Igal hommikul, umbes täpselt söögiajal käib ta ümber minu, nurrub ja togib mu kätt, püüab selle alla pugeda. Ja kui ma ei lase, siis hammustab. Hammustab! Selleks, et ma taipaks ta sülle võtta. Või no mis sülle, rohkem ikka rinnale. Ma muidugi tahaks rahulikult süüa aga see tüütu tegelane ei jäta jonni. Kui ma viimaks alla annan ja padjale nõjatun, siis on kass ülimalt rahul. Nurrub, paneb käpad kaelale. Mida sügavamal padjas ma istun, seda kõrgemale ta ronib. Ta keriks vist parema meelega ennast ümber mu kaela. Istub seal, kõige rohkem kümme minutit ja siis lahkub rahuloleval ilmel. Ja eks sa katsu ennast liigutada, kohe on küüned sees. Millegipärast ta teisi pereliikmeid sel moel ei ahista. Mind aga - mitu korda päevas. Ema arvates ravib :) Pilt on tehtud eile hommikul, mul oli aega, kiiret polnud. Testisin, kaua ta vastu peab. Kass istus mu rinnal pea seitse minutit, siis kobis diivanile minu kõrval. Teerituaal sai läbi ja sain viimaks kööki uue tassitäie järgi minna.

Parem oleks üks pilt...

2011-02-12T23:06:00.002+02:00

...või siis kaks. Aga on ainult kirjeldus:
Ühel hommikul tööle sõites, nagu ikka, vaatan bussi aknast välja. Värske lumi on maha sadanud ja taevas on üle pika aja sini-sinine. Märkan taevas kahte lennukit. Veider, et neid kaks on. Sõidavad esmalt teineteise taga, siis kõrvuti. Taas jõuab üks eest ära. Jätavad ilusaid jutte. Kaovad mu vaateväljast. Jutid jäävad. Ilus, mõtlen ma. Ja miks nad nii teevad, äkki põrkavad veel kokku, jõuan veel muretseda. Buss peatub foori taga ja hetk hiljem lendab üle taeva parv luikesid. Samas suunas kui lennukid. Pikad valged kaelad välja sirutatud. Linnud on madalal ja paistavad suuremad, kui hetk tagasi nähtud lennukid. Nemad on ilusasti reas, sabad ühel joonel. Ükski ei trügi ette ega jää taha. Imeline! Loen, kaks-kolm-viis luike. Kui veider, esmalt lennukid, nüüd linnud. Nii sarnased ja nii erinevad. Valged tiivad, sirged jooned, selges taevas, bussiaknast...

Puhata ja mängida, chillida ja hängida...

2011-02-10T18:45:00.003+02:00

Pool jaanuari kiusasid mind valud rinnus, no kannatad, niuksud veidi ja kannatad veel. Lõpuks sai kannatus otsa, vastik ikka ka, kui pidevalt miski haiget teeb. Liiati hakkas see töö tegemist segama. Kui valu sees väsisin uskumatult ruttu, see omakorda muutis tigedaks ja ainus mõte, mis pähe jäi - saaks ometi koju magama. Und jagus aga lõputult, tõeline talveuni. Arstitädid kuulasid ja mõõtsid, imesid verd, uurisid südant ja kopsu. Kõik näidud ilusad ja viisakad. Terve noor naine - naeratasid nad mulle rõõmsalt. Minul aga ikka valus, pilt kaob tasku, õhku ei jätku. Piinlik juba seletada, et mis ja kus. Keegi ei usu ja valu ei kao. Kardioloog kirjutas retseptirohtu ka. Valu see ei võtvat, mõeldud südame tugevdamiseks. No rohud on kallid ja sada hoiatuskirja juures, seega kanged ehk aitavad. Arstide sõnul peaks vähem muretsema, rohkem puhkama. Chillima ja hängima, puhkama ja mängima. Raske see ju on aga teeme proovi. Asi pole liigses töökoormuses, see on igati talutav. Küllap ma siiski muretsen asjata, mõtlen asjust, millest ei peaks. Jah, hea oleks ette võtta üks soojamaa reis või lihtsalt üks ilus kinoelamus. Reisida ma praegu ei jaksa. Ilusaid filme ka eriti ei tea, kõik puha sügavad ja hinge kraapivad, raputavad. Ehk siis mõju on vastupidine. Peab ikka rohkem multikaid vaatama. Lihtsalt mere ääres jalutama. Kuum vann spa asemel on juba ammu kasutusel. Aga tegelikult ootan ja vajan ma lihtsalt kevadet, igas mõttes... Küll ta tuleb, kuhu ta pääseb :)

Kurrrnjäu :)

2011-01-28T21:49:00.004+02:00

Täna hommikul oli lasteaias terve toatäis valgeid ja vähem valgeid jänesed ja kiisusid. Vägade vahva vaatepilt oli see :)
Kuigi ma ei taipa, miks see loomaaasta karneval just täna toimus. Lasteaias võiks ju õigel päeval ka pidu pidada, ei ole ju vaba päev. Aga noh, ma ei saa nagunii paljudest asjadest aru, nagu näiteks sellest andmekaitse seadusest. Pildistasin lasteaia ruume nende koduka tarbeks. Kiiresti, kiiresti! Enne, kui lapsukesed õuest tuppa tulevad. Peaasi, et nad pildile ei jääks, seadus ei luba. Aru ma ei saa, mis lasteaed see on ilma lasteta. Tühjad ja kõledad ruumid vaid. Aga mis parata, kui nii peab, siis olgu seal kodukal tühi lasteaed ja vahva kambapildi asemel ainult üks edev kassiplika.

Kati

2011-01-21T15:08:00.002+02:00

Ma reeglina siia tööpilte ei pane. Noh, et nagunii on ajakirjas ka. Seekord lihtsalt kripeldas, kuna minu lemmikkaader jäi valikust välja. On miski, mis mulle Kati juures väga meeldib. See on tema julgus ja otsekohesus, julgus võtta riske ja olla selline nagu ta olla tahab. Me kõik kukume ja saame haiget aga tema näib sellesse suhtuvat nagu väike poisiklutt. Kukub, tõuseb püsti, pühib põlved verest ja tolmust puhtaks ning tormab edasi. Anna minna!

Palavik mängib lapsega

2011-01-14T19:06:00.006+02:00

Kirke on pühapäevast saati palavikus, muid haiguse tunnuseid ei paista. No kui öist norskamist haiguseks saaks lugeda... Et mis haigus see selline on, kusagilt ei valuta ja isegi nohu ei ole. Esimesed päevad oli palavik stabiilselt kõrge vaatamata ajale. Aga juba kolm päeva pole päevasel ajal palavikust mingit märku. Hoian teda siiski voodis paigal. Kraadin iga paari tunni tagant ja kusagil kella viieks on see 38 jälle platsis. Öösel läheb veidi suuremaks, siis saab rohtu ka, higistab ja norskab. Hommikul on jälle vaikus. No näis kaua see segane tõbi teda piinab.

Kingid

2011-01-10T12:00:00.005+02:00

Millegipärast on mul juba mõnda aega soov üksi olla. Kui mitte päris omaette, siis vähemalt kodus olla. Aastalõpu möllust sain sujuvalt üle, kodus oli hea. Sünnipäevast püüdsin vaikselt mööda hiilida. Päris vaikselt enam ei saa, Facebook ja Skype teavad ja ütlevad teistele ka ja tore on :) Ega ma ei salgagi, lihtsalt ei taha mingit pidu sel aastal. Võimu pole. Kui uuel aastal konto seis eurodeks ümber arvestati oli mul isegi kuidagi kergem tunne. Sest võla-numbrid paistsid täitsa talutavad.Ma pole kordagi veel sünnipäevapidustusi ära jätnud, kunagi peab ju esimene kord olema. Järgmine aasta ongi nulliga number, eks siis pidutseme topelt :) Sel aastal siis pidu virtuaalnapsudega, klõmm! Ja tänud kõigi heade soovide eest!
Täna olen aga haige lapsega kodus, isegi töökaaslastega ei löö klaase kokku. Eks siis homme, takkajärgi. Kirke oli hommikul väga õnnetu, et rikkus emme sünnipäeva ära aga lohutasin teda sellega, et saame ju päeva koos veeta. Tema kallid ja musid on alati see kõige suurem kink olnud, seekord siis vähe kuumemad kui tavaliselt :)
Mu ema ja vanaema tahtsid kangesti mulle kingitust teha ja andsid raha, et mine osta midagi. Ma puiklesin küll algul vastu, et mul pole midagi vaja aga lõpuks tulin heale mõttele, mida selle eest osta. Nii ma siis valisingi endale kingituse, praktilise ja sentimentaalse. Seisin eelmine nädal tund aega sabas aga ära tõin :) Imekauni hõbedast kodarraha, eesti viimase mündi. Praktilise selles mõttes, et saan seda kaelas kanda. Meene ja ehe korraga. Maksin kroonides aga selle ümardamise tulemusena (kroonid eurodeks - eurod kroonideks) käisin välja üsna kummalise summa viissada krooni ja kümme senti.
Aga käes hoides näeb see veel kaunim välja kui selle pildi pealt paistab. Peab vist oma pildi ka tegema, millalgi :)

Juubilaride õnnesoov

2011-01-01T21:06:00.004+02:00

Millegipärast meenus mulle eakate õnnesoovisaade. Et kallis Maali, õnnitleme sind 85-ndal sünnipäeval jne. Muusikaks kõlab siis üks halekaunis looke. Teate küll neid vikerraadio lugusid. Ma hakkasin mõtlema, et huvitav, mida minu lapselapsed valivad minu 80-ndaks juubeliks. No, kui selline saade peaks siis veel olema. Nad ise muidugi on kole õnnelikud - et näe Koit Toome, laulab nii ilusasti, vot see peaks vanaemale kindlasti meeldima, meenutab tema noorpõlve. Ma tõesti loodan, et nad leiavad midagi muud :)
Ahjaa, vaatasin just Toome klippi Tujurikkujast

Ajaks aja segamini

2010-12-26T21:54:00.006+02:00

Mõnus jõulusagin on selleks korraks läbi saamas. Ees ootab paar vabamat päeva, töö on ette ära tehtud, isegi aasta esimene kaanekas on juba pildistatud. Kummaline, et just nüüd, kus pea kõik need isetehtud seebid, vannipommid ja prõksuga mandlid on kingiks laiali jagatud on mul korraga aega. Just nüüd tundub sobiv hakata kingitusi nikerdama, meisterdama, küpsetama, sest linn on paksu lume all ja tööle ruttama ei peagi.
Tõesõna, ma vahetaks selle aastavahetuse ja jõulu omavahel ära. Mulle sobiks igatahes küll, et see suur sebimine ja jooksmine, tööde ette tegemine jms päädiks ilutulestiku ja aastalõpu mölluga. Ja siis alles saabuks vaikne jõuluaeg. Just praegu on aega, et kingitusi meisterdad, harjutada jõululaule, käia kirikus, lähedastel külas ja muidugi küpsetada. Aga eks ma seda teengi, midagi toredat endale, mitte kingiks. Sellest jõulueelsest möllust olen ma aga niivõrd väsinud, et aastavahetuse tahaks kuidagi vaikselt üle elada. Vaatab, mis saama hakkab aga ilmselt olen kodus ja vahin telekat. Või kui laiskusest jagu saan, siis vean end linna, et oma silmaga näha kuidas kultuuripealinn ellu ärkab. Bussid pidavat sel aastal lausa öösel liikuma :)

Külm on

2010-11-28T16:39:00.003+02:00

Tulin linnast lumesadu, teed ei leidnud kusagilt... Hommikul rongi peale minnes sadas sellist padulund, et nähtavus oli pea olematu. See imekaunis lumesadu mässis mind nagu sooja teki sisse, küll veidi märjavõitu aga siiski. Rongi oodates igatahes ma külma ei tundnud. Türil aga brrr... võttis mind vastu pakane, mis lausa lõikas säärtesse. Uskumatu temperatuuride vahe igatahes. No, just - see soe lumevaip, mis enne mu ümber heljus oli ju kadunud. Ainult tuul ja miinuskraadid. Tallinaga võrreldes oli seal lausa olematu lumekate ja taevast ei tulnud midagi. Rongis oli tegelikult ka päris külm, istusin kindaid käest võtmata terve tee ja lõdisesin. Enamuse teest kõndisin kiirkõnnil ja unistasin soojast toast. Vanaema juures oli mul endiselt külm, köögis pliidi ees oli küll mõnus soe aga selle seina ääres, kus mina istusin jahedavõitu. Palusin vanaemalt villaseid sokke. Sain korraks sooja sisse aga tagasiteel külmusid mu jalad taaskord. Seekord siis juba paksude sokkide sees. Neetud jalad, need külmetavad siiani. Istun juba üle tunni oma soojas toas aga see külm pole mu varvastest veel välja läinud. Peaks vist kuuma jalavanni tegema.
Vanaema juures istusime pärast pirukate söömist toas, no seal oli minu jaoks nii külm, et palusin ka tekki endale ümber. Vanaemal oli aga seljas lühikeste varukatega pluus, küll villane aga siiski - käsivarred puha paljad. Ma ei saa aru, miks ma niimoodi külmetan. Mis siis veel edasi saab, kui päris talv tuleb. Ja ärge rääkige mulle, et söö rohkem ja kasvata endale pekikiht ümber. Varvastele ju pekki ei kasva. Või kasvab? Külm on...

Üksi

2010-11-27T22:29:00.003+02:00

Nädalavahetuse plaanid muutusid ootamatult. Pikalt planeeritud kontserdi, koori väljasõidu ja advendiküünla süütamise asemel sõidan homme Türile, vanaema juurde. Paneme ehk küünlagi põlema aga mitte jõuludele vaid Atkole mõeldes. Tema aeg sai otsa...
Meil on vanaemaga hea klapp ja ta ootab mind alati külla - minuga pidavat ikka rääkida ka saama, teised räägivad ainult endast... Nii ta ütleb.
Kui ma mõtlen oma vanaemale, siis tahaks kunagi isegi selline olla. Siiani tunduski tema elu lausa ideaalne. Elada vaikselt, ilma kiirustamata, mõelda oma kirevale elule ja vaadata kuidas tihane akna taga pekki toksib. Aga nüüd on ta oma väikses majas üksi. Pole enam keda koju oodata, kellele süüa teha, kellega vaielda, kellega koos vaikida.

Mu ema võttis lapsed kaasa ja sõitis Viimsi spaasse. Kodus on harjumatult vaikne. Juba sellele mõeldes tundsin ennast veidralt. Otsisin tegevust. Koristasin, käisin kinos, tegin süüa (vürtse täpselt enda maitse järgi, teistele mõtlemata), otsisin veini välja, nautisin seda kõike ja nutsin. Vahel on hea üksi kodus olla ja ennast tühjaks nutta. Seda juhtub väga harva, et ma saan omaette olla.
Tahtmatult jõudsin mõtteni - mida ma peale hakkaksin, kui see üksi olek kauem kestaks? Mida ma teeksin, kui võtta mult lapsed, töö ja veel mõned kohustused? Praegu on kohustused ainus, mis mind püsti hoiavad. Mõned hobid, mida enne tegin vaid oma lõbuks on muutunud kohustusteks. Olen ennast sidunud kooriga ja ei saa enam naljalt loobuda. Ma küll naudin laulmist, kuid mõtlen pidevalt eelseivatele esinemistele ja vajadusele olla kohal. Üritasin vahepeal isegi koorist ära tulla, sest see õigeks ajaks kohale jõudmine tekitas mus liigset stressi. Luuletusi kirjutan tiksuvale tähtajale mõeldes. Teemad on ette antud. Panen küll neisse oma hinge aga pean ennast selleks kõvasti tagant piitsutama. Ja nii hommikust õhtuni - töö, lapsed ja hobid ehk vabatahtlikud kohustused. Kui tekib ootamatu paus, miski muutub, ei oska ma sellega midagi peale hakata. Pausi polnud ette nähtud, pidev tõmblemine on nii harjumuseks saanud, et kui õhtul väsimusest voodisse ei kuku, väsitan ennast teadlikult. Teen seda arvutis, tuimalt telekat vahtides, klaasikese veiniga uinutades.
Mul on lapsed, see on suur vastutus ja ma ei saa endale logelemist ega niisama unistamist lubada. Kui tööd ei tee, siis raha ei saa ja lapsed on need, kes kannatavad. Jooksen sellel rattal edasi kuniks ühel päeval enam ei jaksa, jõud lõpeb. Või, kui enam ei lasta, jään näiteks tööst ilma. Või kui enam ei ole vaja nii palju pingutada, lapsed kasvavad suureks ja saavad ise hakkama. Kuid kas ma oskan siis enam ilma rabelemata olla? Et vabaneda halvast harjumustest on mugav asendada see sarnasega. Sellisega, mis just meeldivam tundub. Reisimine on vast kõige vanem ravim selliste kriiside raviks. Oleks ma mees valiksin ümbermaailma reisi - uuuu tormine meri ja tühi silmapiir, karm ja üllas. Aga naisena tundub lihtsam rännata raamatuid lugedes ja filme vaadates, muidugi koos maiustuste ja alkoholiga.

Nõiaplika

2010-11-20T19:27:00.003+02:00

Üks tore pidu on otsa saanud. Kirke 6-es sünnipäev. Homme on muidugi õige päev aga täna oli selline sõbrannade trall. Laps tahtis karnevali, printsesse, liblikaid ja haldjaid. Kirjutasin kutsele, mõeldes lapsevanemale, et kui omal maski pole, siis teen näomaalingud. Oi, see oli viga! Laste jaoks oli see võlusõna - ooo, näomaaling!! Pärast kuulsingi, et see tegi peo eriti ihaldusväärseks. Ja loomulikult ei võtnud keegi kaasa maski, milleks, kui ees on midagi hoopis põnevamat. No nii ma siis neid plikasid võõpasingi. Kokku vist tunnikese või nii aga neil kannatust jagus. Ja nagu selles vanuses ikka, tahtsid kõik seda, mida esimene. Nii oligi mul toatäis liblikaid. Ainus vaheldus oli värvis. Minu rõõmuks oli üks preili tulnud kassikostüümis, tema sai siis kassinäo. Kui külalised läinud, toad koristatud, nõudis Kirke uut maalingut. Õnneks mitte uut liblikat, hoopis nõianägu. Siin ta siis on veel viimast päeva viiene - minu nõiaplika :)

Usun ei usu

2010-11-09T20:51:00.003+02:00

Täna öösel ma ei maganud, kohe üldse. Paar tundi und, siis uus äratus ja sellele järgnev unetus. Esimene kord äratas mind korralik luupainaja, siis ehmatusega ärganud Kirke, kes nuttis pool tundi järjest nagu imik (ma ei saanudki teada, mis juhtus). Siis veel midagi ebamäärast ja siis eee... äratas mind kummitus. Ma hakkan vist segi minema. Öö otsa värisesin. Mulle meeldib, kui asjadel on loogiline seletus. Aga toas kolistav "miski" ei mahu minu maailma. Päeva jooksul sain kuulda mitmeid seletusi. Korduvalt kuuldud - hingedeaeg ja väravad on lahti, korraga nii rahustab kui hirmutab. Ma võiks ju nõustuda nende teooriatega aga see tundub ikka jabur. Seletus - sa nägid seda unes või kujutasid ette, mind ka ei rahulda. Kunagi aastaid tagasi, vajasin ma piire, et teaks kust algab "ei", et oleks millest kinni hoida ja mille taha pugeda. Siis leidsin tee kirikusse ja kõik nagu töötas. Nüüd ei tööta enam. Piirid on paigast nihkunud ja ma olen jälle kusagil tühjal väljal ning mul pole aimugi, kui kaugele või kuhu poole ma minna võin. Igatahes ma ei taha neid tobedaid kummitusi enda koju aga päriselt eitada neid ka ei saa.

Jätaks selle isadepäeva vahele

2010-11-07T22:18:00.002+02:00

See lähenev isadepäev ajab mind jälle hulluks ja tigedaks ja kurvaks ja... Oeh, ma tahaks selle päeva kalendrist ära kustutada!!!!! Teisipäeval on lasteaias järjekordne isadepäeva tähistamine, see on keeratud minu jaoks täiesti üle vindi. Tavaliselt olen ma ise selles isa rollis, ja alati on sujunud. Pole üldse hull olla kamba isade seas ainuke ema. Lapsel ju suurt vahet ju pole, kellega tantsu lüüa. Sel aastal aga (aru ma ei saa miks?!?!?!) kutsutakse kohale aga nii emad kui isad. Et isad teevad lastega koos võileiba ja siis tantsivad, emad siis kontserdi ajal katavad laua ja pärast loevad emad ka veel isadele luuletust. Uskumatult tobe mõte minu aurust see luuletuse lugemine. Ja siis kõik koos rõõmsalt (oi, kui nunnu :-P) hakkavad mardimaske meisterdama. Ohhh, õudust - aru ma ei saa miks seda kõike peab lasteaias korraldama. Palun, ma tahan oma lapsega oma kodus olla, mitte kamba võõraste inimestega aega veeta. Igatahes, kui muidu ei paista ühe vanemaga lapsed silma, siis nüüd hõõrutakse seda mõnuga nina alla. Ja mis saab veel nendest, kes ei saa töö pärast kohale tulla. Minu jaoks on see 16.45 lasteaeda jõudmine ikka julmalt tööaja arvelt. Aga ma pean jõudma, lihtsalt pean! Huvitav, kas teised lapsevanemad ei käigi tööl või kuidas see neil õnnestub. Igatahes ma püüan selle hullu päeva kuidagi üle elada.
Ma pole ise ju isadepäeva kunagi pidanud, see ei olnud minu lapsepõlves kombeks. Väga võõras asi. Muidugi tuleb selle kõigega pidevalt paps meelde. Või on miski muu, mis tema peale mõtlema paneb. Aga viimasel ajal käin pidevalt tänaval märgade silmadega. Lihtsalt jälle meenub, papsi pole enam või see kuidas ta haige oli või mõni lause, mida ütles jne. Kirkega on sama lugu. Tulime täna kinost ja järsku Kirke ütleb: "Mulle tuli jälle vanaisa meelde ja nutt tuleb ka peale." Ma arvasin, et no eks sa nuta siis. Ta haaras mul ümbert kinni ja hakkas kõva häälega nutma. Mulgi hakkasid pisarad voolama ja nii me seal siis seisime ja töinasime. Uuu-uu - pagana isadepäev, ma ütlen...

Imikud

2010-10-27T23:07:00.003+03:00

Räägime Kirkega unistustest.
"Tead millest mina kõige rohkem unistan?", küsib laps mu käest.
"No ei tea, kommidest või jäätisest või...", vastan provotseerides.
"Ma unistan imikust, et mul oleks imik."
"Imikust? Mitte beebist?"
Kirke vastab veidi noomival toonil, nagu mind õpetades: "Tead emme, imik ongi beebi!"
"Nii, et sa unistad beebist?"
"Ei, imikust", jätkab ta endale kindlaks jäädes.

Nagu unistus

2010-10-25T20:41:00.003+03:00

Ma ei suutnud sel kokteilipeol esimest jooki valida. Mingit nimekirja ees ei olnud ja nii ma palusingi barmen´ilt lihtsalt midagi eksootilist. Liikusin veel leti poole, et ooot ma näitan. Tema aga raputas pead: "Pole vaja! Ma tean täpselt mida sa tahad!"
Ohh, ülbikut, mõtlesin ma ja jäin ootama. Ta tuli tagasi helesinise curacao`ga - jeeeeeh. Nagu unistus. Sinisele sinine kokteil :) Hästi tehtud!

Uutmoodi elamused

2010-10-24T15:36:00.006+03:00

Olen vist korralikult ära hellitatud. Reisidelt ootan ma ikka midagi erilist, midagi, mis jalust maha lööks. Minu jaoks ongi reisimine eelkõige uute kogemuste kogumine. Mu reis Türki oli eelkõige tööreis ja kuigi ma programmi teadsin, ikka lootsin enamat. Lootsin nuusutada teistmoodi kultuuri, kogeda midagi põnevat, midagi mis vapustaks vms. Seekord suuri elamusi ei olnud, küll aga jõudsin tõdemuseni, et ka nii võib. Puhata hotellist ja turismipiirkonnast väljumata. Lihtsalt puhata, ilma pideva seikluseta. Võib olla olin ma lihtsalt väsinud ja vajasingi teistmoodi reisi. Emotsioone on viimasel ajal olnud ju küllaga. Küllap oli siis aeg, et veidi rahulikumalt võtta. Ma hakkasin mõistma neid, kes sõidavad nädalaks sanatooriumisse. Olgu see siis kodu- või välismaal. Ei mingeid erilisi ootusi. Päeval lihtne rannamõnu või spa, õhtul baar ja dringid ja kui veab siis leiad ka seltskonna. Mul vedas :) Igatahes sai oldud ja nauditud. Vaid see eriline kultuurielamus jäi seekord saamata. Ahjaa, vihmapiisad palmioksal oli siiski üks tore elamus. Kolm päeva olin kohapeal, neist esimesel aga nautisin kuuma päikese asemel sooja vihmasadu - eksootika :)

Kultuurielamuse sain aga koju jõudes. Kui ma oleks välismaalane, siis võinuks seda eestile tavaliseks pidada. Istusin tellitud autosse ja märkasin kohe taksojuhi eksootilist välimust. Tundus, nagu olen endiselt Türgis. Muusika, mis mängis, juhi aktsendiga vene keel, pidev loba ja sõites selja taha vaatamine. Ei mitte läbi peegli, ikka korralikult kehaga kaasa keerates. Nojah, siis katsetas ta tee peal kuidas kummid peavad. Männiku tee tundus talle selleks piisavalt tühi olevat. Tegi oma viis-kuus korda järsu pidurduse ja imestas, oo kuidas auto ujub. No talle tegi see kõik muidugi nalja. Igatahes kiitles ta oma taiplikuse üle, et varakult korralikud rehvid alla pani. Huvitav, kuidas see masin veel vanade rehvidega käitunud oleks. Kohale jõudes tuli raadiost kutsung Mai tänavale. Küsib mu käest, et kas on siin lähedal. Seletan, et jah vaid natuke maad eemal. See polnud uhke takso GPS-süsteemiga. Lõpuks võttis linnakaardi välja ja otsisin talle selle tänava üles. Ta nimelt muidu Nõmmet ei võta, võõras kant. Sain siis ka veidi kasulik olla :)

Mere peos

2010-10-12T19:31:00.005+03:00

Käisin täna Radissoni katusebaaris üht lauljannat pildistamas. Seni, kui toimetaja intervjuud tegi, vaatasin mina hajameelselt aknast välja. Tugev tuul kangutas rõdupiirdeid ja polnud vähimatki tahtmist välja minna. Järsku oli tunne nagu vaataks ma linna läbi teleobjektiivi, mis toob kõik olulise lähedale, samas jääb alles kalasilma taju, võime näha nn kõrvade taha. Tõeline fotograafi kiiks, kas pole :) Sedasi seal seistes märkasin korraga, kui lähedal on meri linnale, linn tundus aga kuidagi kokku surutud olevat. Ma olen seal terrassil palju kordi käinud ja pilte teinud aga kunagi varem pole ma nii tundnud. Ehk oligi täna, selle suure tuulega, meri veidi rohkem üle kallaste, oligi lähemal kui muidu, suured vahused lained paistsid siiagi selgelt ära. Vaatasin merd nagu näeks seda esimest korda. Seisin seal ja jälgisin nõutult, kuidas rohehall meri hoiab linna oma suures peos ja tekkis väga habras tunne. Selline tunne, nagu tahaks meri oma peod kokku suruda, küll mitte õelusest vaid sellepärast, et ta võib. Jah tõesti, meri tuli täna mulle väga ligi.

Reisimuljed tulevad, varsti...

2010-10-03T18:47:00.005+03:00

Barcelona muljed on meeletult kirevad, ülevoolavad ja neid on raske arusaadavas keeles jagada. Selleks, et mingi loetav ülevaade teha, pean enne veidi pilte korrastama ja asju seedima.
Aga - suurim hitt oli minu jaoks loomulikult Gaudi ja kogu see krempel, mis tema ümber keerles. Esimestel päevadel, kui ma polnud veel Güelli pargis käinud, (pildil istun just seal) oli mul raske mõista seda turistipoodide valikut. Nii värviline oli see kõik aga mina polnud sellest kirevusest veel midagi näinud. Kuna sisenesime parki külgväravast sain tõelise grande finale osaks, viimane vaatus viis jalad alt ja vapustus oli korralik.
Teine higlight oli aga Correfoc - tuldpurskav rongkäik, deemonite, lohede ja trummidega. Seda teadsin ma vähemalt oodata, olin enne reisi selle kohta lugenud ja huvi oli suur. Alguses jälgisin seda möllu eemalt aga hiljem taipasin - selleks, et seda paremini kogeda pean olema tulevärgi sees. Sinna ma siis trügisingi, vahepeal paar klõpsu ja lühike videolõik, ülejäänud aja tantsisin koos teiste "hulludega" seda pöörast tuleringtantsu. Rongkäik kestis kaks ja pool tundi, vaatasin nukralt viimaseid tõrvikuid ja palusin mõttes, veel, veel, veel...
Igatahes ma teen ühe korraliku reisiloo ka ja näitan siis valitud kaadreid. Seniks kannatust!

esimene link reisijuttu

Kai peal lehvitamas

2010-10-02T18:47:00.002+03:00

Käisin täna saatmas teele kuulsaid seiklejaid. Osalt töö tõttu, teisalt oli mul ka isiklik huvi, lihtsalt tõmbas. Kes poleks kuulnud lauseid - et seda Tättet on liiga palju, läilaks läheb, aru ei saa miks ikka rahvas veel vaimustub jne. Mul on aga oma arusaam sellest kõigest. Nende minek puudutab meist igaüht, hoolimata sellest, kas oled nende fänn või mitte. Puudutab vähemalt seda osa inimsestest, kes on kordki mõelnud lahkumise peale üldse, isiklikus plaanis ja suuremalt. Minekud ja tulekud, lahkumised ja kohtumised. Igaüks on sellega kokku puutunud. Paljud on sellele sügavamalt mõelnud. Vaatasin saatma tulnud mehi ja nägin nende pilgus soovi seigelda. Vaatasin kaile jäänud naisi, meremeeste peresid ja tundsin kuidas igatsus nende pilgus mind kaasa mõtlema pani. Minu jaoks tähistab meri vabadust, seiklust ja paraku ka lahkumist. Kaotusvalu jääb kaldal seisjatele, merel seilajatele seiklus ja vabadus. Koduigatsus kindlasti ka. Meri jääb minu jaoks alati ka osakeseks isast, vana meremehe tuhk sai samuti lainetesse visatud.
Väikse tüdrukuna, oodates isa pikalt merereisilt, andsin endale lubaduse - meremehega ma ei abiellu, ootusaeg on liiga raske. Mingi osa selles lubaduses puudustas kindlasti ka alkoholi, mis selle eluga minu meelest kaasa käis. Elu pakkus mulle aga hoopis pikemaid ootusi, kui paar kuud meresõitu seda teinuks. Õnneks on taaskohtumised seda võimsamad olnud :)
Kuhu ma selle kõigega jõuda tahan. Tätte ja Matvere fenomen pole pelgalt nende lauludes vaid inimlikus lahkumisvalus, ootuses ja kohtumisrõõmus. Kõik me oleme neid tundeid kogenud ja need säravad mehed toovad selle meile lihtsalt väga eredalt meelde.

Barcelonas vol1

2010-09-22T09:21:00.002+03:00

Olen nyyd siin, elavas ja uskumatult armsas linnas. See linnaosa, kus meie hostel asub j2tab mulje, nagu oleks me mingis pisikeses linnakeses. T2navad on kyll pikad aga nii kitsad, et k6rged majad j2tavad mulje nagu oleks pidevalt kellegi tagahoovis. Surutud myyride vahele. Meie toal on ka v2ike r6du, nii kitsuke, et sinna mahudki vaid seisma. Vastasmajadel on loomulikult ka samasugused r6dud ja seal seistes on tunne nagu saaks naabripoisile k2e ulatada, siruta end vaid veidike v2lja ja... No, olgu natuke j22b ikka puudu, nii umbes harjavarre jagu ;) Ma pole eriti sellest linnaosast kaugemale saanud ja praegu ei taha ka eriti. Kitsukesed t2navad on tihedalt t2is uskumatult armsaid poekesi, igayhel oma l6hn ja n2gu. See kaart, mille enne enda jaoks tegin, et n2ha kuidas hostelist kirikuni j6uda ei anna mitte mingit ettekujutust sellest, mida see paarsada meetrit t2nvaid tegelikult pakub. Ma olen t2iesti vaimustuses sellest k6igest ja kardan, et isegi piltidega ei suuda ma seda 6hkonda edasi anda. Juba eile saime kuulda kuidas linn pidutseb, isegi suletud akendest kostis m6nusat melu. Aga 88elu alles algab, t2nasest n2dalal6puni on siin suuremat sorti festival ja linn valmistub selleks suure hoolega. Samuti valmistuvad turistid ja no meie ka ikka. T2na on esimene kontsert, homme konkurs ja reedel v2likontsert. Jehhuu - ma olengi siin Barcelonas :)

Vanad asjad purgist välja

2010-09-07T14:14:00.003+03:00

Ma leidsin selle purgi ühe naise aknalaualt, kui teda pildistamas käisin. Ta ütles, et korjab alati mere kaldalt, reisidelt mõne sellise puupulga kaasa. Mälestuseks. Vaevalt ta mäletab milline tükike kust rannast korjatud aga mõnus ja soe tunne tekib ikkagi neid vaadates. Isegi minul oli, kuigi pole neid oma käega kogunud. Olen ikka ilusaid hetki ja tundeid endasse kogunud ja tundub, et mitte asjata. Mälestuste purgil on kaas avatud, on aeg midagi ilusat taas välja võtta ja nautida. Ja aeg uusi kauneid hetki juurde koguda :)

See oli ilus

2010-09-04T21:56:00.006+03:00

Tõesti, ilus oli see päev. Ma ei tundnud mingit raskust, ainult suurt rahu. Värinat, seda küll. Iga kallistus, mille ma sain kandis edasi soojust, mis mu värinad rahustas ja seda soojust oli küllaga. Tänan kõiki, kes seda mulle kinkisid! Kummaline aga ma lihtsalt vaatasin ja kogusin endasse igat hetke sellest päevast - Madrused kirstu kandmas, auvalve, Action laulmas "Sõidulaulu" vaikus, rahu ja kõik need kallistused ja käepigistused, kabelikellade kume kõla, päike ja metsavaade suurest kabeliaknast. Ainuüksi selle kabeli metsavaate ja kellade pärast soovitaks seda soojalt kõigile, kes kunagi peaks valima, kust oma lähedast saata. Seega lõppkokkuvõttes tuli see eksitus nende kabelitega ainult kasuks. Kes teab võib olla oli paps see, kes selle kõik niimoodi ära korraldas ;) Kuulasin Naatani jutust rohkem ehk selle kõla kui sisu, lohutasin oma lapsi, vaatasin nukralt oma pisarais õde ja vanemat tütart. Ometi oli see kõik ilus. Miks ma ei nutnud? Kes seda teab... Võib olla olen ma oma hinges isaga tihedamalt seotud kui ma seda mõista suudan. Ja kuna tema hinges oli rahu, siis oli see ka minu omas. Jah, pilti ei suutnud ma eriti teha, kolm klõpsu ja kõik. Selleks olid need hetked seal kabelis liiga kallid, ei raatsinud kaamera taha pugeda. Läbi objektiivi jäi nagu midagi nägemata, kinni püüdmata. Objektiivil on ju piirangud peal, kõik ei mahu kaadrisse...
Ja nüüd panen ma selle teema lukku, sest homme on uus päev ja uus aeg, mulle ja teistele kallitele mu ümber.

Halenaljakas lugu

2010-09-02T22:07:00.005+03:00

...juhtus minuga esimesel septembril. Lülitasin ööseks isa mobiili välja, sest noh üks hull helistas iga natukese aja tagant, ei jaksanud enam temaga rääkida. Hommikul aga taipasin, et ei tea ju pin koodi. Aga telefoni oli veel vaja, paarile isa sõbrale vaja helistada, et ärasaatmise aeg ja koht teada anda. Vahepeal käisin matusebüroos, isa riideid viimas ja siis selgus, ohhooo veel üks aga palju suurem jama. Panime kinni suure kabeli aga ups kirja oli läinud väike kabel. Paha lugu, rahvast on tulemas kõvasti, lisaks veel lipukandjad ja auvalve Mereväest. Sobivaid aegu suures kabelis muidugi enam ei olnud. Mida teha? Veidi nuputamist ja kolisime kõik Metsakalmistule ümber. Nii, egas muud kui telefoni otsa. Inimesi läbi helistama, uus koht, sama aeg. Meenub taas isa telefon, seal ju kõik olulised kontaktid. Lähen EMT-i teenindusse, järjekord on hiigelpikk. Saal on pidulikke esimese klassi põnne täis, ootamas oma esimest telefoni. Aeg venib. Saan viimaks leti äärde, seletan milles asi, mul on seda vähemalt laupäevani vaja, siis on matused. Näete, kaks korda proovisin aga rohkem ei julge. Klienditeenidaja noor neiu küsib surmatunnistust, kougin selle kotist välja. Oot, aga teil pole ju number blokeeritud, ütleb ta. Nojah, ma kolmas kord ju ei proovinud. Mis koode proovisite? No 0000 ja 1111, vastan. Aga kas te 1234 ka proovisite, naeratab ta malbelt ja toksib numbrid sisse. Näete, ongi :)
Tundsin ennast tõelise lambana, olin seisnud seal oma veerand tundi, närvitsenud, isa surmatunnistus näpus. Seisnud selleks, et teada saada, need neli maagilist numbrit on 1,2,3 ja 4. Kas pole tobe?

R.I.P.

2010-08-29T20:30:00.008+03:00

Isa on nüüd seal, kus valusid enam ei ole. Eile hommikul läks. Minus on aga mingi seletamatu rahu. Ma ei imesta enam enda üle - ju see siis peab nii olema, et pisarad tulevad kunagi hiljem... Ma olin ju selleks minekuks valmis, lähenev lõpp andis ennast iga päevaga aina enam märku. Reedel hoidsin ta kätt, tegin pai ja ütlesin homme näeme, ise teades, et mina näen aga kas ka tema... Hommikul kui mulle helistati ja uudist teatati läksingi kohe isa juurde. Pai tehes tundus nagu ta magaks, laup veel soe ja silmad veidi pilukil. Isegi Kirke tegi mitu paid, natuke nuttis aga pärast isa asjade kokku pakkimist tahtis tagasi vanaisa juurde, et veel paar paid teha. Tegigi ja sai oma rahu kui arvas, et vanaisa saab nüüd Jumalale kõiki neid toredaid meremehelugusid jutustada. Õhtul vaatasime Tartus jõeparaadi, mõjus kuidagi sümboolselt. Kõrvus kummitas Tätte laul - iga vesi jõuab ükskord jõkke. Kirke ohkas küll vahepeal, et kahju vanaisa ei näegi... Täna hommikul käisime aga Valga Jaanis. Naat pidas seal teenistust ja valis mälestuslauluks ühe lihtsa sõnumi ja ilusa viisiga laulu. Olgu see siis isa mälestuseks ka siin:

Tähtede taga
kord koidab sul taevas,
ootus ja lootus
seal täide sul läeb!
Mis sa siin kandnud
ja kannatand vaevas,
kõik seal sust igavest
maha siis jääb...

(KLPR 261)

Üks hea tunne

2010-08-22T22:47:00.004+03:00

Teadmine, et seal kusagil on sõbrad - see on ikka üks paganama hea tunne :)

Ma seisin vahepeal üsna serva peal ja oli tahtmine ennast alla kukutada. Eelmine sissekanne oligi kirjutatud soovist ennast tühjaks karjuda, et seda ei juhtuks. Õnneks tulid kusagilt netiavarustest ja telefoniliine pidi paid ja kallid. Neist oli palju abi. Sõbrad, küll on hea, et te ikka olemas olete!

ja viimane salm mu täna treitud luuletusest ka:

Pisarad kuivatab soojus,
südameheadus
ning tunne -
üksinda pole sind jäetud
abi on
kõikjal su ümber...

Murdumine

2010-08-19T17:27:00.002+03:00

Murdumine tuleb siiski. Imestasingi, et seni veel püsti seisin ja veel täna hommikul tabasin end taas mõttelt, see on kõik liiga lihtsalt läinud, midagi on valesti. Kolm väga rasket nädalat on läinud küll visalt aga ma olen seni jaksanud. Tõesti, mul oli vahepeal tõsine hirm, et jään oma tööst ilma. Enamuse kallist tööajast olin ju kodus, valvasin isa. Mis siis, et kõik tööd said tehtud aga ikkagi, sant tunne oli. Raske oli see päev, kui üks kindel hooldaja alt ära hüppas, tema ei jaksa enam. Õnneks tuli Lele laagrist koju ja saime kuidagi hakkama. Öösiti valvas enamasti ema, siis kui hakkama ei saanud ajas minu üles. Õnneks mitte igal ööl. Aga ikkagi, väsimus on kohutav...
Täna hommikul viisin isa haiglasse, lõpuks jõudis järjekord kätte. Diakoonihaigla hospiitsi. Kuigi oleks pidanud tundma nüüd kergendust, tekkis veider hirm ja süütunne. Kodus oleks tal ehk parem või siis mitte. Sada kahtlevat küsimust peas jäin siiski otsusega rahule. Haiglapersonal on väga vastutulelik ja nii mitmes mõttes on isal seal parem. Liiati, ei mäleta ta ei seda, mis haigus teda vaevab ega sedagi, kus ta on. Iga päev pidin talle mitu korda seletama, et ei ole võõras kajut vaid kodu on. Kes mina talle olin, noh kord ta mäletas aga enamasti olin ta jaoks üks valvemadrus, ei muud...
Haiglast läksin otse tööle, oli kohe selline hoogne tunne ja tundsin rõõmu, et saan jälle süveneda ja mõttega töö juures olla. Vaevalt veerand tundi laua taga ja juba helises telefon. Seekord tuli kõne lasteaiast. Kirkel 39 palavik, viige koju. Lendasin nagu püssikuul. Koju!!! Bussis istudes tundsin, kuidas pisarad voolama hakkavad. Murdumine oli algamas. Tõin lapse koju, rohud, kompressid, tekid. Kui ta lõpuks magama jäi istusin arvuti taha, et maksta ära isa haiglaarve. Ettemaks, voodipäev 136.- , arvutan 30 korda, summa, pin ja siis tuleb lahinal - pisarad voolavad, nuukseid hoian tagasi, laps ju magab...
Murdumine tuleb siiski, isegi kui tundub, mitte mina, mina jõuan veel, jaksan, suudan. Ei suuda lõputult. Varsti ajan end uuesti püsti, ajan selleks, et uued ja raskemad ajad üle elada. Vaja last ravida, isale toeks olla, kodu eest hoolitseda, sööma peab vist ka ja juba homme vaja paar pilti teha, asjalik olla. Ja ma olengi :)

Peatu hetkeks

2010-08-17T18:21:00.002+03:00

Aeg peatub?
Hetkeks kindlasti,
kui ise -
võtad aja maha,
et kuulda rohu kasvamist
ja oma hingamise kaja.

Aeg leia
mõtteid uurida,
neid, milleks varem polnud mahti.
Näe seda, mis sind juhatab
taas teele,
kuhu minna tahtsid!

Aeg tormab kiirelt edasi...
Kui tahes kindel on su meel;
et kuulda end -
tee peatusi,
siis süda
laulab kaasa teel.

Kirjutasin selle luuletuse nädalapäevad tagasi "Eesti Kirikule" ja siis kohendasin helilooja Sirje Kaasiku palvel täpsemasse rütmi. No ikka nii, et igas salmis oleks sama silpide arv, muidu ei saavat laulda. Algne tekst oligi tegelikult veidi koba, nii et hea oli, et keegi selle kallal noris ja parandamist nõudis.
Keeruline on see eesti keel, laulutekstides peab pidevalt mõtlema lauljate peale, et kas ja kuidas see kostma hakkab. Selles tekstis näiteks hakkavad kõrvuti asetsevad sõnad - end ja tee - laulus kokku kleepuma ja kõlama ebamäärasel - entee. Kahju, laulu pärast muutsin selle koha küll ära aga siia jätan siiski alles. Lugedes koos pausiga seda kleepumise ohtu ju ei teki :)

Kui kassid loeksid

2010-08-11T21:00:00.003+03:00

Kassi tugitool ehk mõned vanad raamatud - piibel, lauluraamat, "Mõistlik mesinik" ja Remarque´i "Aeg antud elada, aeg antud surra..."

Valu pole kõige hullem

2010-08-09T22:05:00.005+03:00

Täna kutsusime isale kiirabi, tuvastati morfiini üledoos - valuarsti poolt välja kirjutatud ja raviskeemi järgi sisse võetud ravimitest. Kiirabi süstis antidooti ja soovitas kannatust varuda - edaspidiseks... Need on kuivad faktid ja kiirabibrigaadile ilmselt tavarutiin. Meile aga... Ma ei tahagi kirjeldada seda, mida me oleme üle elanud - eemalt vaadates on see liiga hirmutav. Ma imestan iseenda üle. Imestan, et olen suutnud jääda rahulikuks. Olen ära õppinud selle, kuidas isa neil hullusehetkedel rahustada, olgu see siis, kui õudne tahes. Ma tõesti saan selle olukorraga hakkama, praegu veel saan...
Ma olen leidnud paar head nippi, mis paneb ta mõneks ajaks oma kinnisideid unustama. Vahel piisab viiest-kümnest minutist, et mõistus jälle selgineks. Tegevust on vaja, sellist tegevust, mis sunnib paigal olema. Mõneti meenutab see lastele mõeldud mänguasju. Anna aga titele auguga kast ja pall kätte, ning tükiks ajaks on rahu majas. Selliseid "nuputamis" ülesandeid ma isale pakungi. Selle, võiks öelda teraapilise nipi, avastasin ma puht juhuslikult. Ta oli taaskord kuhugi minemas ja püüdis esikukapist riideid kätte saada. Vana kipakas kapiuks oli aga nööriga kinni tõmmatud, et see ise lahti ei vajuks. Ei midagi keerulist, paar tiiru ümber kapinupu. Seda nööripundart harutades, milleks kulus tal kaua aega, unustas ta oma algse "põgenemise" plaani. Talutasin ta voodisse tagasi. Täna hoidis teda kuni kiirabi tulekuni tegevuses üks läbipaistev minigripp kilekott, mille sees plastist voolikujupp. Koos proovisime seda läbi kile suruda. Tal oli mõneks ajaks midagi, mis mõtted mujale viis ja teda rahustas. Süst rahustas muidugi tõhusamalt, selge see.
Miks ma seda kirjutan? Ma ei ole arst aga kogemustestki saab õppida. Ehk on kellelgi sellisest teadmisest abi. Abi teadmisest, kui vähe on vahel vaja, et vaigistada inimest, kes pole hull vaid lihtsalt suures segaduses. Et uue segaduse tekitamisest võib palju kasu olla. Et kannatlikus on ainus, mis sellisel puhul aitab. Ja kui tahes hullu juttu sa kuulma ei peaks, kaasanoogutamine töötab paremini kui vaidlemine.

Oma vaatenurgast

2010-07-27T23:09:00.004+03:00

Ma naudin mitmeid erinevaid üritusi, igaüht omal moel. Paljud imestavad, et oot sa käisid Õllesummeril, mis sa sealt küll leiad? Jajaa, ma ei ole ainult folgi inimene. Mind võlub see positiivne emotsioon, mida rahvapidudelt küllaga leida võib. Tuleb lihtsalt õigel ajal ära tulla, kui miski ebameeldivaks muutub. Mõnda üritust naudingi põhjani, teist vaid sõõmu kaupa. Ühisenergiat võin endasse laadida ka siis, kui massiüritusel otseselt ei osale. Kas olete kunagi mööda jalutanud pikkadest kontserdi sissepääsu sabadest, midagi või kedagi ootavast rahvasummast? Mina igatahes naudin seda erilist võnget, mis on need inimesed kokku toonud, seda ootusärevust, mis neid ühele lainele viib.
Rääkides lainetest, siis olen mitmel päeval Pirita rannas jooksnud koos kõigi teistega just laineid püüdma. Mingil hetkel jõuavad randa suured lained, millel mõnus loksuda või üle hüpata, kuid seda lõbu on umbes viieks minutiks. Lainete tulekut märgates kargavad ühtäkki paljud inimesed kiljudes vette, kõik koos jooksevad nad merre. Esimest korda seda nähes ma lihtsalt vaatasin ja tundsin rõõmu nende rõõmust. Hiljem ajasin aga lapse liivalosside äärest püsti ja jooksime koos teistega. Jagatud rõõm on suurem :)

See pilt on tehtud Viljandi folgil, Kirsimäel. Lapsed lava all imestasid siiralt, miks keegi peaks istuma seal üleval, kui siin all on palju põnevam. Keerutasid torude peal kukerpallitada ja nautisid folki omal moel. Käest kinni hoidvaid vanapaare ma kahjuks ei pildistanud. Aga need 70-80 aastaseid paarikesed, kellest kiirgas mõnusat energiat, olid lihtsalt rosinaks sellele peole.
Paar pilti lisaks siit.

Emad jäävad alati plikadeks :)

2010-07-17T11:01:00.007+03:00

Merepäevadel on päästeparvest saanud tasuta batuut lastele ja täiskasvanutele, jippiijeeee! Mulle tuleb selle algse otstarbe muutmisega kohe meelde, et mul oli lapsena ilus punane merepoi, tänapäevase põrkepalli asemel. Siis oli see muidugi midagi täiesti ainulaadset ja vinget :)
Vahva on vaadata kuidas mõned emad, kel soov päästeparvele minna on esmalt ettevaatlikud. Eeee, ma tulen sinuga sinna alla kaasa, kuidas sa muidu pärast üles saad. See on ettekääne, eksju :) Siis aga hõiguvad isadki alla uudistama. Minusuguseid hüppavaid emmesid on siiski vähe, isad on julgemad :) Aga no vahva on see merepäevade õhin, ronid muudkui mööda laevatreppe nagu väike plika. Topid nina igale poole ja tunned rõõmu tuulest ja soojast päevast. Võimalik, et ma üksi, ilma lapseta siiski nii vabalt ennast ei tunneks. Lapsed igatahes on vaimustuses, näe see emme ronib, teeb trikke ja tirivad näpuga minule näidates oma vastupuiklevaid vanemaid platsile. Tehke järgi :P

Külmlettide vahele

2010-07-14T11:03:00.003+03:00

Veel paar nädalat tagasi kirusin ma - oi hullu, poodi minnes tuleb kampsun kaasa võtta, liha ja muu kraam jääbki ostmata, brrr niii külm on! Nüüd aga jalutan tähtsa näoga nende samade lettide vahel isegi siis, kui midagi osta ei plaani. Mõnus jahedus leevendab ja vorstipakkide etikettide lugemisest on saanud omaette ajaviide. Eile igasugu sebimiste tõttu ma ujuma ei jõudnudki. Külmletid tegid õnneks oma töö. Kuuma eest võib seega põgeneda mitmeti, kes konditsioneeriga autosse, kes selveri külmlettide vahele, kes merre ja kes kirikusse :)

Vanad asjad ajavad asja ära

2010-06-25T21:50:00.003+03:00

Mu arvuti on juba nädalajagu või isegi rohkem tumm. Täna siis selgus, et kõvaketas on see, kes tööd teha ei taha. Näis mis see nali mulle maksma läheb, esmaspäeval hakkan otsima kes ja kuis selle korda teeks või välja vahetaks. Äkki õnnestub isegi mõned failid kätte saada. Aga pole halba heata, kasutan praegu vana läpakat, mis kunagi kohvi jõi ja siis paar aastat kapi otsas kuivas. Nüüd igatahes töötab, no kus ta pääseb - keegi peab ju selle töö ära tegema, ic. Vanast arvutist leidsin aga paljugi, mis juba unustet. Noh pilte ja programme ja... Ehheee, isegi MSN-i hakkas siin tööle, lauarvuti ei saanud sellega peale uuendamist enam hakkama. Igatahes päris põnev - vanad asjad ajavad asju vahel isegi paremini, kui uued. Panen siia ühe vana pildi - vanade aegade meenutuseks - vanadest meestest -vanamoelise kaameraga. Pilt on tehtud Ilvese toetuskontserdil Tammsaare pargis neli aastat tagasi.

Riimid läksid lendama

2010-06-14T22:23:00.007+03:00

Laulupidu on möödas, see oli minu jaoks üks väga eriline pidu. Mu luuletus, mis kandis originaalis nime "Palvetaja" oli saanud endale naiskoori seade ja kõlas nüüd laulukaare all. Seal kuulsingi seda esimest korda.
Kui üks luuletus saab endale viisi, oleks see endale justkui tiivad saanud. Värsid hakkavad helisema, kõlavad selgemalt ja jõuavad nüüd kaugemale. Kui üks laul jõuab laulupeole, on see suur tunnustus heliloojale, nüüd lendab see kõrgemalt kui varem.
Ma istusin laupäeval Tartu laululava ees ja kuulasin seda imet. Näha oma riime lendamas, see oli ilus tunne. Mul oli veidi häbigi, et sõnu nii vähe oli. Nii vähe, et helilooja oli sunnitud viimase salmi refrääniks muutma ja seda kordama. Nagu oleks luuletaja sõnatuks jäänud. Laulu kuulates mõtlesingi ma rohkem sellele, et hädasti oleks vaja uut fraasi refrääniks. Kolmas salm refräänina tõi lõpumõtte liiga järsult sisse. No kuhu see kõlbab! Aga ilus oli ikkagi ja armas oli ka seda kõike kuulata. Kahju kohe, et polnud segakoori seades, saanuks ise kaasa laulda. Suur tänu Sirje Kaasikule ja kõigile lauljatele, kes need riimid lendama pani!

Ja teeb trikke

2010-06-07T11:11:00.003+03:00

Kohe kui esimesed sammud rattasõidus tehtud hakkas tüüp trikitama. Kellelt ta küll selle pärinud on, et ei saa kuidagi rahulikult ja viisakalt sõidetud nagu tütarlapsele kohane. Mul ikka natuke kripeldab sees, et laps juba viiene ja alles nüüd sai oma esimese ratta. Aga vähemalt jäi see abirataste värk sujuvalt välja. Ei mingit pehmet maandumist, kohe sõitma ja saabki hakkama. Mäletan veel kuidas Lele õppis sõitma ja kui tuli teemaks abirattad maha võtta oli seda kinumist ja hirmu kui palju. Kirkel ei antud isegi valida ja tõesti sõitmaõppimine oli vaid tundide küsimus. Muidugi käime me iga õhtu peale lasteaeda sõitmas ka. No kuidas sa siis istud niisama toas kui selline uhke riistapuu nurgas seistes end koguaeg meelde tuletab. Eile käisime pikemal matkal, lapse jaoks pikal. Täitsa vahva on nii kahekesi koos metsa sõita, ei mingit vaeva, et laps väsib ära ja peab süles tassima. Ratta seljas nad ei väsi, miskipärast ;)

Avatar nähtud, võttis ikka aega...

2010-05-30T20:59:00.003+03:00

Keegi ütles mu profiilipildi kohta, et nagu Avataris. Ma judistasin õlgu, mingi vastikvastik arvutifilm. Millegipärast ei tahtnud ma seda sugugi näha. Ulmefilm, 3D ja võimas arvutigraafika, see kõik kõlas mu kõrvus kuidagi eemaletõukavalt ja metalselt. Tekkisid seosed StarTreki, Lara Crofti ja muu sarnasega. Mulle ei istu ka see neetud 3D, no kuidagi ebamugav on vaadata, pea hakkab ringi käima ja silmad valutama. Igatahes punnisin ma visalt vastu kõigile katsetele mind kinno meelitada. No nüüd sain selle siiski kätte :P Kino nimelt on jõudnud ka DVD-le ja reede õhtul Fikon seda mulle ka pakkus. Ma olin meeldivalt üllatunud. Et polnudki mingi vastik arvutifilm. Oli armas muinasjutt. No natuke vägivalda vähemaks, tegelase kahestumise vaevu pikemalt ja ongi ilus perefilm.
Oleks siis keegi mu moosimist alustanud sõnadega - unenägudes reisimine - siis oleks ma joostes seda filmi vaatama tõtanud :)

Saladuste karp

2010-05-19T21:24:00.006+03:00

Lele nikerdab keraamikatunnis igasugu põnevaid asju, mõne toob mulle ka rõõmuks. See siin on üks õige magus karbike - hoian seal šokolaadi tükikesi. Mul lihtsalt jääb seda magusat üle. Tavaliselt jagame lastega šokolaadi ära aga mina kõike kohe ei söö. No pole isu või mõtlen - ma pärast. Siis need tükid sinna karpi peitu rändavadki. Kirke käib siis vahel uurimas, et kuidas seis on. Kergitab kaant ja kontrollib, kas kommi ikka jagub. Ja kui suur magusaisu kallal, siis küsib - emme kas ma võin su saladuste karbist ühe tüki võtta. Mina muidugi luban. Ja kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis karbi sisse ma ikka aegajalt midagi poetan, välja võtnud aga suurt polegi. Selle eest hoolitsevad juba lapsed, et karbis ikka ruumi oleks :)

Ma pole turist, ma elan siin...

2010-05-15T22:44:00.005+03:00

Hakkan vaikselt leppima endaga ja asjadega enda ümber. Veel mõned päevad tagasi tundsin piinlikust, et elan (ikka veel ja kogu aeg) Tallinnas. Ma olen kolmandat põlve tallinlane aga uhkust selle üle tundnud pole. Kõik see kemplemine, võimu ja kodaniku hääle pärast. Linnaehitus, raha ja elukeskkond. Ikka tundus, et mõni teine linn on paremini korraldatud ja elamiseks sobivam. Vahel kui sellest ohates räägid ja keegi (mitte tallinlane) nähvab - ise te sellise linnavalitsuse valisite - tunned end eriti jõuetult. Tallinnas käivad asjad teisiti... Ja niuksud edasi ja kirud omaette seda võimu ja korraldamatust. Trügid läbi turistide ja kipud minema siit. Kaugele ja kauaks.
Täna aga tundsin jälle oma kodulinnast rõõmu. Tallinna päev oli ilus ja kuidagi puhas, vähemalt see osa mida mina nägema sattusin. Ma kulgesin sinna kuhu laps käest sikutas, ilma mingi kava või plaanita. Lehest lugedes tundub see kõik jälle üks poliitiline palagan, paraku :( Mina aga nautisin muretult uut linnaruumi, see on siiski hästi tööle hakanud. Vabaduse plats - see tõesti elab ja hingab just nii nagu üks linnaväljak seda tegema peaks. Harju tänava haljasala ja Rotermanni kvartal - mõlemad on võluvalt moodsad ja inim- ja lapsesõbralikud.
Veel hommikul tundsin veidi kadedust, kui Naadiga rääkisin (ta sõitis just lodjaga Karlova päevadele.) Õhtuks aga oli see linlik meretuul (või kevad või suvi või miski muu...) mu kenasti puhevile puhunud :)

Näe, mind ka teolt tabatud, kahe võõra seebikaga pilte tegemas, foto: Andres Puting, Delfi

Lendaks õige minema

2010-05-06T14:47:00.005+03:00

... kuhugi kaugele, jätaks kõik maha ja kaoks, seitsme maa ja mere taha. Laseks ennast tormil raputada, vihmal pesta ja päikesel kõrvetada. Mingi kihk põgeneda, unustada, ennast kõigist kohustustest vabaks raputada. Merele, ümber maailma, soolast vett näkku, sekka klõmakas kangemat. Palju kangemat, unustusteni kanget. Ootaks päikesetõusu ja siis jälle loojangut. Lihtsalt oleks vaikselt, tasakesi. Uluks tuulega võidu.
Lendaks õige minema...

Videvik

2010-04-21T21:37:00.004+03:00

... ei mitte see pensionäride ajakiri, nagu keegi arvas. Vähe nooremad (khm) reageerivad sellele sõnale sootuks teisiti. Nende jaoks on see hoopis popp vampiirisaaga. Ma ei tea paljud emad oma tütarde riiulist need raamatud vaikselt ära on hiivanud. No mina näiteks olen. Ja nüüd olen sõltuvuses ka. Videviku sarjast on ilmunud neli raamatut, üks põnevam kui teine. Olen praegu teisel ringil, loen aeglasemalt kui esimene kord. No, et liiga ruttu otsa ei saaks. Maiustan :) Praegu ei kujuta ma näiteks ette mida Lele tundma pidi, kui ta oli ühe raamatu läbi lugenud aga uut polnud veel ilmunud. Sest mina pidin uue osa kohe saama, kohe, kohe - ei minutitki hiljem. Neljanda raamatu lõpus ma urisesin (raamatust õpitud, ic) - nii tädi, kirjuta edasi, ruttu, ruttu - ma olen janune su lugude järele, rrrrr (nagu üks vampiir või libahunt.)
Aga kui rääkida raamatu sisust, siis see on üks kaunimaid armastusromaane. Arvaku need teismelised mida tahes, see vampiirindus on vaid jälgede segamiseks. Võib olla haarab see mind hoopis seetõttu, et pidevalt on mul peal see déjà vu tunne, eelkõige käib see esimese raamatu kohta. Ma olen seda varem kogenud, see oli täpselt nii, isegi ohked ja mõtted ja naeratused, uskumatu! Ma lendan ajas kümme aastat tagasi ja kuigi see teeb kohati haiget on see ilus valu. Ja ma võtan selle raamatu uuesti kätte ja upun seda nautides...
Filmist ma parem ei räägigi - see noor poiss (Robert Pattinson) oeh - ma tahaks teismeline plika olla :)

Elujanust üksi ei piisa

2010-04-20T20:45:00.003+03:00

Ei ole midagi parata aga isa haigus ja kõik sellega kaasnev paneb mind mõtlema - kuivõrd meie elu sõltub ikkagi juhusest, tutvustest, heast tahtest ja sajast muust tegurist. Salakavalate haiguste puhul on vast kõige olulisem, kas saadakse ikka varakult jaole. Oli sul niipalju oidu, et märgata oma haigust ise? Said sa üle oma hirmudest ja läksid varakult arstile? Sattusid ka arsti juurde, kes oli kompetentne, hooliv, tähelepanelik, tegutses õigesti? Aga kui sattusid vale arsti juurde, kes ei teinud vajalike uuringuid? Uuriti küll aga valest kohast, uuriti aga midagi ei leitud, uuriti aga saadud andmed ei vastanud tegelikusele. Leiti aga liiga hilja, et enam midagi teha saaks. Saaks veel midagi teha aga ravijärjekorrad on liiga pikad. Koht haiglas on küll olemas aga selleni ei jõua, ei jaksa enam pikka sõitu ette võtta. Lihtsalt mõned näited tegelikusest - kui palju sõltub sellest, kes on su perearst, kus sa elad ja kes on su sõbrad. Ja muidugi ei saa jätta kõrvale seda, milline oled sa ise. Kui tähelepanelik sa oled, kui kergelt sa alla annad, kui suur on su elujanu...

Katus sõidab

2010-04-18T22:22:00.004+03:00

... ja kui pingeid kuhjub, siis ikka korralikult. Papsil ei lähe praegu just kõige paremini, hoian hinge kinni, et ta ikka vastu peaks. Op-i ei õnnestunud aga see on nii keeruline jutt, et las jääda. Kirkel on jälle (!!!) mingi imelik tõbi, palavik tuleb ja läheb, muud viga ei paista. Lele murdis reedesel tantsuvõistlusel varba, aga alles täna suutsin ta traumapunkti viia, jonnib - ei taha. Tema ei saa siis trenni teha, kui kips peal, parem kannatab aga arstile ei näita. No on ikka segaste kamp. Olen end tööga üle koormanud ja see pidev muretsemine ka veel, et ajud on täitsa ära söödud. Zombi. Eile tegin kiiruga enne õhtust tööle minekut süüa. Tahtsin sügavkülmast frikadelle võtta. Meil selline kaheosaline külmik, jääkapp on põranda ligi. Kummardan, et ust avada ja tõmban suure hooga hoopis ülemise ukse lahti. Mütaki vastu pead. No korraliku muhu sain, tänagi veel valutab. Eile käisingi üritusel pildistamas, ise veidi tuikudes, paks kiht puudrit punetaval otsaesisel. Igatahes, usun ma nüüd seda uksega silm siniseks juttu rohkem, kui varem. Mis koduvägivald? Kui ikka enam ei jaksa, siis peaga vasta seina, saab veidi auru välja sellest tuubil täis peast, väike auk sisse ja elu läheb edasi. Rahulikumalt, pingevabamalt, voodis lesides :P

Vesi väljas

2010-03-31T13:52:00.003+03:00

Toon Kirke lasteaiast koju ja tema räägib silmade särades, "Tead, mis ma unes nägin?! Et issi tuli mulle lasteaeda järgi. Ma olin nii rõõmus sellest, siis ma kallistasin teda hästi kõvasti ja issil tulid täitsa pisarad silmadesse." Provotseerin veidi last ja küsin: "Et nii kõvasti kohe, et issil oli valus ja hakkas nutma?" Aga Kirke ei lase end sellest häirida ja vastab: "Nääh, need olid ju rõõmustamise pisarad, mitte sellised kurvad! Ma tahaks seda und veel näha, see oli nii tore uni. Pärast me läksime veel issi koju ja seal olid Ade ja Annalea ja Joonatan, noo on ju vahva"
Ehh, endalgi tuli mingi märg ollus silma selle jutu peale. Aga jah, laps tahab und uuesti näha ega ootagi, et see ka päriselt juhtuks. Ja võibolla polegi sel vahet, kui on elav kujutlusvõime, sest mõnusa positiivse laksu saab ka unes kätte. Harrastan ma seda ju vahel isegi :)

Aidata saab vaid neid, kes lasevad

2010-03-28T17:51:00.002+03:00

Keegi ei taha haige olla, tüütu on see kui oled teistele koormaks, valud ja nõrkus veel pealekauba. Aga ikka on raske mul papsist aru saada, et miks ta ei lase enda eest hoolitseda. Ta on seal Türil täiesti kokku kuivanud. Nüüd peale haiglat tuli korraks meile, et homme kohe sõidan koju, täna ei jaksa. Veensime teda pikalt, et kuhu nüüd - ole siin, meil kergem, vähem muretsemist, sul lihtsam. Aga mitu päeva pidime seda jäärapead moosima. No õnneks nüüd lõpuks jäi nõusse. Ja tõesti, üks osa koormast on mu seljast sellega kadunud. Nüüd ma näen, saan aidata, abi kutsuda, mis iganes vaja. Varem ainult muretsesid, sõidad kohale aga paps väidab, ahh täna on selline raske päev, eile ei olnud, küll ma saan, midagi pole vaja jne. Siis jälle kuuled, et ta ei söö midagi ja ongi koguaeg selline. Nüüd paneme ta vähemalt sööma, ta lihtsalt peab veidi kosuma. Selge see, et üksi ja haigena ei vaarita, eriti siis, kui isegi poodi ei jaksa minna. Kaua sa ikka jogurtidieeti pead. Eks ma nuputa igaks päevaks midagi sellist, mis haigest peast ka sisse läheb. Küll ta jalule saab, kevad ju tulemas, seda lihtsalt peab nägema ja nautima :)

Kuu on kohe täis

2010-03-26T22:55:00.010+02:00

Kuu on kohe täis,
nii täis - et nööbid
lendavad eest...
On sulavete aeg
ja tee mis sa teed
ajab sassi me päid
ja hulluks me luid
üks kuuvalge öö
ja need sulavad veed

Kui mina oleks lauamäng, siis hullult segane :)

2010-03-21T19:52:00.006+02:00

Täna veel veidi uimane sellest öisest lauamängumaratonist (9 tundi järjest) aga see oli vahva. Tuleb korrata! Palju mänge jäi mängimata ning mõnda tahaks veel ja veel. Hetkel ei suuda ma osade mängude nimesid ja nägusid (pilte ja täringuid ja mis toimus) kokku viia. Igatahes üks on selge, mul on kodus liiga vähe mänge ja mõned neist mõttetult aeglased. Maha Monopol ja teised uimased! Tõeliselt mõnus seltskonnamäng olgu kiire rütmiga, naljakas ja hasarti tekitav. No Alias on vana tegija, veidi värskem minu jaoks oli Imago. Parajalt tempokas ja haarav, naerda saab ka nii, et aitab :) Mingi hull hasart tekkis mängides mängu A-st Ü-ni. Sobiva tähega õigete sõnade pakkumine tundub ju lihtne aga kui ülejäänud rahvas sind pidevalt segab, jookseb juhe sõlme :P Eks sa katsu mõelda, kui keegi järjepanu su kõrvu suvalisi sõnu karjub. Äiuti! Mis sõna see selline on, prgt. No ega ma ise parem ei olnud, hääle karjusin ära. Ja see pragisev munakell, mis sekundeid loeb tekitab äreva rongile jooksmise tunde.
Ussisõnad jäi veidi aeglaseks aga seda ongi tore koos lastega mängida ja vahepeal peab puhkama ka. Mulle jäi lihtsalt arusaamatuks, et kuhu ja miks ma liikuma pidin. Muudkui tapad ja jooksed aga kuhugi välja ei jõua.
Siis oli veel mäng millest mäletan ainult seda, et metsas sai puhata ehk jäid käigu vahele. Muud ei meenu. Ja üks mälumängu tüüpi mäng, milles küsimused ikka tõesti seinast seina, tundsin ennast ikka väga lollina. Samas võiks selle vabalt veini kaela ajada :) Malet seekord ei mänginud ja ega ei kipu ka.
Kokkuvõtteks aga peab ütlema, heas seltskonnas lauamänge mängida on üks igavesti mõnus tegevus. Olen küll täiesti magamata aga samas nii elevil, et lükka või mägesid paigast.

Nuta või naera

2010-03-17T22:05:00.004+02:00

paar päeva tagasi - Kirke kortsutab peegli ees kulme, saab ninajuurele vahva kortsu ja hõiskab rõõmsalt: "Emme, mul on ka kortsud nagu sinul!" - niuks, nagu minul...

täna õhtul - Lele sorib mu sahtlites, leiab kreemitesteri, uurib seda ja küsib imestunult: "Kuule, wrinkle on ju kortsud, milleks sulle see?"

Õmble ise lumesäärised

2010-03-12T11:08:00.006+02:00

Tundub et torpad on endiselt teemaks ;) Aa, et mis need on? Kallil nõuka ajal kutsuti neid ka bahhillideks (kirjapildis pole päris kindel) aga võib ka öelda lumesäärised või säärekaitsed, ega nimi olegi oluline. Lihtsalt see talv ei tahagi vist lõppeda, lund aina tuleb ja tuleb taevast alla ja kui uskuda Postimeest siis kevadet enne maid oodata pole. No egas muud kui õmblema, neid torpasid siis. Lõige ja näpunäited pdf failis, tehtud jupp aega tagasi ajakirja Naised jaoks.
Pildil olevad torpad õmbles sõber Einar, vana matkasell. Üks väike apsakas ka nende topradega. Mõõdud võttis ta naise matkasaabaste järgi, pildil poseerib aga oma nn linnasaabastes. Neil asub viimane paelterida liiga kõrgel, siin ongi see väike apsakas. Ideaalis peaks selleks, et torpad paremini saapa seljas istuks kinnituskoht (viimane paelterida) olema võimalikult saapanina lähedal. Matkasaabastel nii väidetavalt ka on. Mul matkasaapaid pole ja vastu ei vaidle aga lumes sumpamiseks on mul head sõjardi püksid (paar numbrit suuremad), mida saab krõpsuga tihedalt saabaste ümber tõmmata. Lume hoiavad väga hästi kinni ja nende pükstega saan ma ka vööni kõrguvasse hange minna :)

Vana maja hing

2010-03-08T13:33:00.004+02:00

Käisime nädalavahetusel Kirkega Tartus. Laupäev oli igatahes vägade kevadine seal linnas :)
Põikasime korra ka supilinnast läbi, et see remondis korter üle vaadata. Uskumatult hea tunde jättis küll. Ajas tagasi minnes, siis Tähtvere korterit esmakordselt nähes olin ikka üsna nõutu ja kerge masendus tuli peale. Tundus mõneti lootusetu, ma ei osanud seda veel valmiskujul näha. See korter aga säras ja hing oli sees ka esimesest pilgust. Kolme ilmakaarde avanevad aknad tegid ruumid valgeks ja suureks. Muidugi, palgid olid juba puhtaks kooritud, vaid valitud tükid tapeeti säilitamiseks jäetud. No kas pole kaunis see vana tapeeditükk :) Võibolla jäi hea mulje aga hoopis sellest, et maja oli väljastpoolt juba korda tehtud ja nägi välja nagu uus. Nii oli lihtne ka neis tühjades nurkades sauna, kööki või kaminat kujutleda.
Mina olen aga lihtsalt veidrik, juba uudist kuuldes hakkasid mu näpud sügelema. Seda kõike nähes aga hoidsin end tagasi, et mitte haarata mõnes masinast kinni ja see tööle panna. Kujutlesin enda käes juba lihvimismasinat ja lubjapintslit ja. Täitsa segane või mis ;)
Aga remondimehele ikka jõudu ja jaksu, kogemusi tal ju kuhjaga.

Kuidas keeta seepi?

2010-03-05T12:51:00.004+02:00

Panen siia ühe seebitegemise õpetuse, mille ma Naiste jaoks kirjutasin. Uskumatult lihtne ja põnev on see seebi keetmise kunst. Kuigi keetmisest ei saa tegelikult rääkida, otseselt keema ei hakka siin midagi. Pildil: kollane on apelsini lõhnaline seep, ülemisele lisasin saialille õielehti ja alumisele rooibost (ainult küljele). See väike lisand teepuru annab mõnusa kooriva efekti. Sama olen teinud kookoshelvestega. Roosad seebid on tegelikult seebi valmismassist tehtud ja maasikalõhnased, mmmmm.... Muideks, isekeedetud seep vahutab oluliselt paremini kui see, mis valmismassist sulatatud. Kes on kord ise rasvasdest ja õlidest seepi teinud, see teisi enam ei tahagi :)

Ja paar linki veel:
Hobipunkt, seebikalklulaator

Veestiihia

2010-02-28T22:52:00.004+02:00

Nii hea on kodus olla, õigel ajal :)
Tulen köögist toa poole ja kuulen veidrat häält. Ise imestan, ega ometi Lele pole tolmuimejat välja võtnud. Aga ei vedeleb teine mu diivanil. Mine vaata mis su toas toimub, ajan ta püsti. Lele tormab tagasi - ei see tuleb hoopis vetsust. Mida paganat! See veel puudus. Teen ukse lahti ja sealt purskab mulle külma vett vastu. Õnneks oli puhas vesi, ainult krdi külm teine. Peenike punutud toru oli lõhkenud ja käitus nagu katkine aiavoolik. Mässisin vannilina selle ümber, keerasin vee kinni ja hakkasin koristama. Ma parem ei mõtlegi, mis oleks juhtunud, kui mind poleks kodus olnud... Aga see polnud veel kõik. Sel ajal, kui käisin peos tarvilike jubinaid ostmas toimus juba uus avarii. Pesumasin otsustas vee endast otse põrandale pressida. Selleks ajaks oli ema kodus tagasi ja sai nüüd ka veega mängida, sooja ja seebisega. Küll on ikka hea, et esimene korrus ja betoonpõrandad. Naabrid ei pea meie jamade pärast kannatama. Niiske keldrilagi ei morjenda kedagi, tühjalt seisev kelder ju. See väike ehmatus oli mulle, kes ma suure sula üle ülbelt naeran - mind see ei puuduta, kummikud jalga ja ongi kõik hästi, väikseks ninanipsuks. Veestiihia aga alles hakkab oma väge ilmutama, nii jõgede kallastel kui linnatänavatel...

Pidupäev

2010-02-24T16:07:00.004+02:00

Selline pidusöök siis, täna Olevistes. Kodutud käitusid väga erinevalt, kes toppis kahe käega kooke kotti, kes sõi kohapeal. See vana aga imetles oma saaki, enne kui asja kallale asus. Imelik üritus oli, ise küll ei suudaks. Üks asi on jagada toitu ja riideid neile, kes seda tõesti vajavad ja selle tänuga vastu võtavad. Teine asi aga anda neile varastele ja joodikutele, kes riided kavalalt pudeli vastu vahetavad. No toidu ehk söövad ise. See vahetamise äri aga läks käima sealsamas kiriku ukse taga...

Lumest ja puhkusest

2010-02-21T18:56:00.015+02:00

Sain enne suuremat tuisku puuriida lume alt välja kaevatud, lauad saetud ja pliidi alla toppimiseks parajaks lõhutud. Suvemaja katuselt ajasin ka veel lume maha ja laiemad rajad lükkasin sisse, et käruga manööverdama mahuks. Päris hea tunne jäi tehtud tööst. No veidi sai vist üle pingutatud, sest käed valutasid päris korralikult aga ei hullu. Saunas sain kondid pehmeks, korralik leil tegi oma töö, no titevarbaid sai ju ka kastetud. Istusime saunas koos Andrase ja Emesega, ausalt pole ammu nii vaikselt olnud, lihtsalt olnud... Müstika. Öösel sai Emes isegi ufo pildile, ic. (ehk paneb kalasse)

Täna oli selline mõnusalt laisk päev, lihtsalt lebotasin, vahtisin aina Tciku tütart Sonjat - jäägi või passima, iga sekund uus ilme. See isapuhkusel olev Andras paistab ikka mõnusalt rahulolev või mis ;)

Kaamera laenasin Emes´elt, muidu vinge aga see 50-ne toru veidi segas, laiskus mis muu - zoomiga harjunud.

Tuisu sisse

2010-02-19T21:37:00.002+02:00

Lähen homme Türile, lumetormi ja tuisu sisse, et veidi teid lahti lükata. Tundub üsna lootusetu üritus aga kui üldse ei tee, siis on veel hullem. Puid on vaja ka juurde lõhkuda ja saagida. Eks ma siis rassin seal veidi, kurb lugu küll aga paps enam ise ei jõua. Need vähihaigused on ikka tobedad ja vastikud. Mis te kiusate inimesi, lollakad sellised, tahaks kurjalt karjuda!!!!!! Loodan, et see op mida ta nii kaua ootab (alles märtsi lõpus) ka midagi muudab ja ikka paremuse poole. Kevad lihtsalt peab ilusam olema, alati on olnud.
Õhtul lubas Andras sauna teha, et siis saab kondid taas pehmeks ja sõpradega koos selle ilmaelu jälle ilusaks mõelda :)

Munast koorus tiigripoju

2010-02-15T20:45:00.004+02:00

Tiigriaasta alguse puhul sobib hästi meenutada üht ammunähtud unenägu, mille tähendust või tähtsusetust pole ma enda jaoks veel lahti seletanud.

Kõnnin hõredas metsas, puud on siin veidralt peened nagu käsivarred aga nii pikad, et lõppu ei paista. Päike paistab madalalt ja pikad varjud muudavad selle metsa triibuliseks. Mingit muru ega sammalt siin pole, vaid pehme ja soe liiv. Päike paistab silma ja kohe ei märkagi ma mulle vastu jalutavat jaanalindu. Ta jalad on ka ülipikad ja mul on raskusi tema vaatamisega, pea kuklas, vastu päikest polegi see nii lihtne. Järsku virutab jaanalind minu poole muna, nagu tahaks palli mängida. Jään hetkeks kõhklema - kas peaksin selle kinni püüdma või tagasi söötma. Virutan siiski jalaga nagu mängiks me jalkat. Jaanalind aga läheb minema ja pall, sorry muna ikka, lendab vastu puud. Käib raksatus ja muna puruneb. Oigan ehmatusest, mis ma nüüd tegin. Ma isegi tunnen kuidas ma punastan, veri valgub pähe. Astun muna juurde ja märkan, et seal sees liigutab keegi. Kummardun selle kohale ja leian sealt imearmsa tiigripoja, on teine ennast nii mõnusasti rulli keeranud, armas kohe :) Võtan loomakese sülle ja miskipärast tõstan ta oma rinnale. Ma sisendan endale, et mul ju piima on. Tiiger hakkab imema ja korraga hakkab mul hirm aga kui ta hammustab? Krrrr...

Ärkan enne, kui kiskja midagi üritab ja juurdlen, kas jaanalind tahtiski, et ma selle defektiga muna endale võtaks, miks ta ikkagi muna minu poole lõi, miks ära läks ja veel sada küsimust. Sellest unest on vist juba 7-8 aastat aga näe, meelest ei lähe.

Pusas

2010-02-14T21:48:00.002+02:00

Olengi omadega üleni pusas ja ise olen pununud sellise. No ajapikku murran sest võsast ehk välja, ega ma jonni jäta. Vähemalt on ilus teine ;)

Näe, ajan siin segast mõistujuttu aga no pusa on ju...

Lotte tegi pai :)

2010-02-07T13:25:00.004+02:00

Ma ei suutnud tükk aega otsustada, kas peale matuseid on ikka hea mõte Lottet vaatama minna. Piletid olid kahele ja Kirkega oleks võinud kaasa minna ka Lele, ta oli igatahes sellest tükist huvitatud. Samas tahtsin ka ise seda näha aga kartsin, et olen sellises madalaseisus, et rikun oma halva tujuga ka lapse rõõmu. No jah, keeruline. Peielauas rääkisime Joonisfilmi kambaga neist toredatest aegadest, sekka oma lastest ja naersime, pisarad silmanurgas. Midagi küll kriipis aga oli ju Maigi see, kes lausa pakatas elulustist ning talle mõeldes tulid vaid toredad hetked meelde. Korraga tundus kõik nii õige olevat. Muidugi lähen ma ise ka teatrisse. Ostsin juurde ühe sülepileti ja saime kõik kolmekesi koos teatrisse ja meil oli vahva. Vaheajal sain kokku ka Lotte autorite, Heiki ja Jannoga. Meenutasime veel veidi Maigit ja kõik loksus nagu paika. Oligi selline joonisfilmi päev, midagi lõppeb, midagi algab ja midagi jääb.
Aga Lotte on ikka tõeliselt hea leiutis :) Ja täiesti meie eesti oma kangelane. Kirke igatahes on tõeline fänn ja tuleb tunnistada, et üle hulga aja olen ma rahul, et on olemas kõikvõimalik nänn, mida selle rõõmu pikendamiseks osta saab. Täna ostsin veel Lotte pannkoogijahu ja Kirke kleebib aina uusi mutukaid-putukaid oma kleepsuvihikusse. See tuli koos kavaga, kleepsud ja värvi ise pildid. No mis sa hing veel oskad tahta :)

R.I.P. Maigi

2010-02-04T11:15:00.004+02:00

Mu esimene reaktsioon, kui kuulsin Maigi surmast oli - jälle see vähk, va kole loom. Ma ei teadnud veel aga jah, paraku oli mul õigus. Miskipärast ongi nii, et kui noor naine sureb, siis esmalt kahtlustad vähki. Juhtub see aga noore mehega, siis õnnetust. Ma olen kaotanud kaks toredat meessõpra (üks oli surres veel laps) just õnnetuse läbi. Poiss jäi suusamatkal rongi alla ja noormees, sai lasu kuklasse, brrrrrr. Kaks noort naist mu tutvusringis on aga vähi kätte jäänud.

Aga matused, olgu nad nii õõvastavad kui tahes on minu meelest vajalikud. Eriti noorte, vägivaldsete surmade puhul. Vähk on ka vägivaldne! Mäletan veel nii selgelt, kui Andruse surmast kuulsin. Ootasin teda rongijaamas, teadsin millal ta pidi tagasi tulema aga ei kedagi. Küsida ka ei osanud kellegilt, et millal siis. Polnud veel see mobiilide aeg. Ja siis ühel päeval loen lehest surmakuulutust. Kooli aulast oli ärasaatmine. Tiirutasin ümber maja aga sisse ei julenud minna. Olin liiga noor siis veel ega teadnud, matustele ei ole vaja kutset oodata. Aga mina kartsin olla ebaviisakas. Pealegi olime me alles "käima" hakanud ja ma veidi häbenesin seda, et endast noorema poisiga kohtun. Igatahes koolimaja uksest kaugemale ma ei jõudnud ja sellest kahju.
Kui Tiina läks, sain sellest teada täpselt matuse päeval. Olin siis Tartus Naadi juures ja ulgusin nagu metslane. Sassis juustega tormasin õues ringi ja ei suutnud kuidagi seda kõike taluda. Haual käisime sõpradega aasta hiljem. Sellest oli abi.
Kareli surnukeha leidmine võttis aega, matustest ei saanud aga me midagi teada. Tema õed, kes olid meie ainuke kontakt lihtsalt vältisid meie kõnesid. Kahju. Aga siis, kui juba aimasime tema kurba lõppu istusime kord tema sünnipäeval maha ja võtsime viina. Lihtsalt ja tuimalt. Midagi see siiski tähendas, seegi oli jumalagajätt.
Matused on vajalikud, kogu see krempel, lilled ja toostid. Vajalikud siia maha jäänute jaoks. Mina ei hoiaks ka lapsi eemale, kui nende lähedased kaovad. Mind on hoitud ja ma ei pea seda õigeks. Valus on nagunii aga kui pisarad välja valada õigel ajal, siis on hiljem kergem. Õnneks jäävad inimesed meile meelde ikkagi tegude läbi, mitte külmana kirstulaudade vahel. Ja seepärast tahan ka mina sel laupäeval peielauas rääkida ilusatest asjades, naljakatest seikadest, mis mulle sind, Maigi meenutavad. Et sa jääks mulle meelde sama säravana, nagu olid ajal, kui sind veel tundsin...

Kõige soojem tunne sinust jääb aga sellest päevast, kui mind kanderaamiga haiglasse toodi. Mu jalg oli täiesti sodi ja sina olid tööl röntgeni vastuvõtus. Sa naersid, naersid oma võluvat naeru ja hüüdsid - Oi Daisy, mis sinuga JÄLLE juhtus, sa lihtsalt ei oska teisiti või?
Kuulnud mu lugu piisoniga kaklemisest naersid sa luksudes edasi ja tõesti ka minul hakkas lõbus. Ja valu oli vähemalt mõneks ajaks unustatud :)

Wokipidu

2010-01-31T19:53:00.005+02:00

Sünnipäev on ikka väga hea ettekääne kergeteks naudinguteks - ma pean silmas väikest pidu, hea veini ja toiduga. Ma pole ammu nii palju vaeva näinud ühe õhtu korraldamisega aga see tasus ennast ära. Ei teagi miks aga oli tahtmine teha üks viisakas pidu, mitte mingi suvaline läbutrall. Läbimõeldud menüü ja valitud veinidega. Hakkan vist vanaks jääma ;) Koos Fikoni ja Karahhiga, kolm tähtpäevalist on ikka uhkem, me selle peo ka ära tegime. Ja ma tõesti nautisin seda pidu, õhtut pliidi taga, sõõrmed täis põnevaid lõhnu ja kuklas teadmine, et teisedki naudivad su vaaritatud wokki. Suurim rõõm on jagamise rõõm, nii lihtne see ongi. Tunnistan ausalt, et kõige raskem osa sellest peost oli "piletiraha" kogumine. Aga asi töötas. Kõik, mis kokkuostetud (toidud-joogid) olime väga täpselt välja mõõtnud, üle jäi ainult natukene. Ja hiljem kulusid-tulusid liites saime rõõmsa üllatuse osaks - me jäime omadega üsna täpselt nulli. Ei midagi ülemäärast, ei midagi puuduvat. Tasakaal, soe tunne ja palju rõõmu saadud õhtust. Kahju vaid, et paar külalist tulemata jäid aga noh, kõike head ei saagi ühe korraga tahta. Elu on ikka ilus ja talv polegi enam nii külm :)
Lähen lõikan nüüd ahjusooja koogi lahti, lapsed tahavad ka emme peost osa saada.

veel mõni pilt siit
pildid on pärit küll Fikoni kaamerast aga kes tegi, mine võta kinni :)

Bussiga ei julge ka enam sõita

2010-01-22T19:48:00.009+02:00

Olen sellest libedakoolitusest ja viimastest uudistest ilmselt veidi ülemäära pinges. Passin enne ülekäiku pikalt, kas ikka autod libedal teel seisma saavad ja kõrvalistudes vahin igat juhti arvustava pilguga. Sõitsin täna number 3 bussiga Kopli poole. Kesklinnas jäi suur veok manööverdamisega hätta ja tema taha tekkis pikk järjekord, buss nende seas. Mulle meeldib istuda kõige ees, et näha teed enda ees ja (khm...) liiklust paremini tundma õppida. Ma hoidsin lausa hinge kinni, kui nägin veoki ohtliku manöövrit. No, seda tee ääres parkivat autot ta siiski ära ei rihtinud. Kirusin mõttes juhte, kes kurvid kinni pargivad - praegu talvel, kui pool sõidurada on hangedes, nojah see selleks.
Bussijuht üritas ilmselt kaotatud aega tagasi teha ja kihutas nagu hull. Igas kurvis (3-ndal liinil neid ikka jagub) tundus, et nüüd läks küll napilt. Ja ma ei imestanud üldse, kui Linnahalli juures buss enam kurvi välja ei võtnud. Põrutas teelt välja, kolin, ragin - ja ümber ei läinudki :) Buss oli hanges kinni, mis kinni. Esiuksed olid igatahes lumevallis mõlemad. Olin kindel, et omal jõul see buss välja ei saa, arvestasin pikema ajakuluga. Kuid oh imet, bussijuht tegi midagi täiesti mõtlematut. Hakkas julmalt tagurdama. No välja ta sai aga esiukse tõmbas see suur lumehunnik paigast ära. Uks paindus nagu pehme plastik uhkelt kaardu. Uus ilus buss oli, nüüd on vaja ilmselt uut ust. Enne oli silt - esiuks ei tööta - uksele pandud ilmselt vaid seetõttu, et oleks soe sõita. Jah, nüüd rääkis silt õiget juttu aga külm õhk tungis halastamatult juhile selga.
Kui bussijuht esiukse lahti tegi (selle mis terveks jäi) et vigastusi kontrollida, vajus mul suu lahti. Rooli tagant hüppas välja kleenuke naisterahvas. Ma tõesti arvasin, et naised on alalhoidlikumad ja ei kihuta niimoodi, vähemalt ühissõiduki juhid. Aga võta näpust! Vähe sellest, et kihutab, on ta veel loll ka. Niimoodi uks ära murda on ikka lauslollus. Veidi labidatööd ja uks oleks terveks jäänud. Tea, kas tal võetakse nüüd see ukseremont palgast maha või kuidas neil seal TAK-is lood on...

Libedakoolitus tehtud, jehhuuuu

2010-01-17T15:50:00.002+02:00

On ikka hea tunne küll kui tööd ja kohustused kaelast, kui midagi suurt valmis saab, kui midagi olulist on lõpetatud. Mul on meeletult tihe nädal olnud ja laupäeval oli tunne, et jooksen lihtsalt kokku - nii palju asju veel pooleli ja kõigest kaks vaba päeva ongi. Aga vot :) tehtud sain. Kirjutasin kokku bahillide tegemise õpetuse, enne õppisin ise. Siis tegin sünnipäevalapsele ilusa kingituse, no see oligi vahva ja närvide rahustuseks. Kõige tähtsam aga - nüüd on see tehtud - lõppastme ehk libedakoolitus! Jeeee! Miks ma nii hullult hõiskan, eks ikka sellest suurest vabanemisest, mis peale sõitu tekkis. Või siis sõidu ajal, kes teab ;) Ma kartsin seda ko-hu-ta-valt! Polnud ma ju peale lubade saamist kordagi rooli istunud ja load sain enne lume tulekut. Hirm oli, et kas üldse mäletan mida selle autoga tegema peab, kas suudan ja saan hakkama. Lisaks veel need jubedad õppevideod, krrrrrr. Ma ei saanud kaks ööd magada, elasin neid uuesti ja uuesti läbi. Peale seda videokoolitust, kinnitan ma turvavöö ka taksos tagaistmel, see on nüüd küll kindel. Isegi siis, kui sõiduõpetaja mu peale võttis, et libedarajale viia pingutasin seda neetud rihma mitu korda, et ikka kindel oleks.
Veel hirmudest rääkides; koolitus algas 7.45 libedarajal, kohas kuhu ühistranspordiga ligi ei saa. Sain kokkuleppe, et mind võetakse busside lõpppeatusest peale 7.30, rihtisin busse ja nägi õudusunesid, kuidas ma bussist maha jään ja kogu koolitusraha lendab vastu taevast. Pühapäeva hommikul bussid liiguvad ju harva. No saingi, mis kartsin. Jõudsin küll õigeks ajaks kohale, mida aga polnud oli auto. Külmetasin ja värisesin, no nii nüüd jääb mu koolitus ära ja rahast ilma (vähemalt nii hilinejaid ette ähvardati). Mingi number mul oli aga nagu arvata võis mees magas pühapäeva varahommikul. Peale mitmeid katseid sain ta siiski kätte, veel kümme minutit ootamist ja saingi sooja autosse :)
Libedarajal oli vinge, õnneks oli vähe õpilasi saime korralikult sõita. Ma tahaks igatahes veel seda libisemist proovida, ainult mitte liikluses...

Jaanuarituli

2010-01-15T11:16:00.002+02:00

Jaanuarituli Männikul üheksakordse maja eeskoja katusel, külm oli, krdi külm oli :)

Lume soojendamine

2010-01-09T19:20:00.006+02:00

Lubasin mõned lumelaternad meisterdada, et mis seal siis ikka niiiii keerulist on :) Arvasin, et kui lund veidi aega toas soojas hoida, siis saab kõik korda. Tegelikult ongi kõik tehtav aga ohh kui palju mässamist. Üle tunni aja ootasin, et ämbritäis lund kasutuskõlblikuks muutuks. Selliseks, mis kokku kleepuks ja palle saaks veeretada. Aga neid kõvasid palle üksteise külge kleepida oli palju tüütum. No ei hakka kinni, veerevad klõbinal maha nagu kartuleid laoks torniks. Tuli veel üks ämbritäis lund pehmeks sulatada ja veepritsi kasutada ja auke sisse torkida ja uuesti ja uuesti alata... Mässamist kui palju. Koduhoovis oleks ehk lihtsam, saaks veega vabalt lödistada ja muidu ka mõnusam. Mina aga tegin laterna kortermaja eeskoja katusele. Saan sinna läbi väikese koridoriakna ronida, veidi tüütu aga mahun läbi küll. See on mu kodu lähedal ka vist ainus koht, kus naabripoisid seda kunstiteost jalaga ümber ei lükka. Vahtisid küll imelikult aga üles ei roninud. Naabritel oli nalja nabani. Paar toredat asja meisterdasin veel, need pildid juba teine kord, siis kui tööarvuti taha saan. Kirkel oli aga lõbu laialt, sai toas lumega mängida ja emme lubas katuselegi ronida :)

Nüüd on minu kord?

2010-01-03T19:08:00.005+02:00

Aasta esimesel päeval käisin Estonias kontserdil. Sel aastal oli kuidagi eriline see kava, veidi rahvalikum ja naljakam ja liigutavam ka. Eriti viimane etteaste, kavaväline Tuulevaiksel ööl. See, et rootsi preili kohmakalt r-põristas oli noh, kah :) Aga kui Kaljuste mikrofoni kohale kummardas ja sosistades laulma hakkas, siis tulid judinad peale. Ilus! No pilk oli ka tal selline eriline - põletav ja kuidagi meeletu. Ja nüüd tahaks seda kuulda veel ja veel ja veel...
Mulle meeldib enda jaoks uut aastat selle saabumise ja esimese päeva järgi ennustada. Ja kõigi märkide järgi tuleb põnev aasta, ilus ja emotsionaalne. Kuidas siis teisiti kui märkideks olid täiskuu ja lumised metsad, sõbrad ja möll, lapsed ja kallistused, laulud ja igatsused.

Vaikus arvutis

2009-12-24T17:55:00.003+02:00

Arvutikasutajas töötamisest on ikka veidi kasu ka, no vähemalt mõte hakkas õiges suunas tööle. Lisaks muudele jamadele ajas arvuti mind hulluks jubeda undamisega. Kusagilt oli meelde jäänud, et seda häält teeb ventilaator. No loogiliselt võttes peaks see hakkama tööle, kui masin üle kuumeneb, johtub see siis liigsest töökoormusest või millestki muust. Miks lärmab see aga siis, kui ükski programm ei tööta ja masin on puhkerežiimis? Ma olin valmis juba uue ventilaatori ostma, plaanisin välja uurida, et millised vähem müra teevad ja muidu tõhusamad on. Enne aga kruvisin siiski arvuti lahti, no et teaks millist jubinat täpselt vaja on. Ehheeeee ja mis ma leidsin sealt seest. Hullumaja! Lausa ime, et see masin mul üldse tööd teha jaksas. Tolmukord oli nii paks, et lõika või noaga. Eks ma siis kraapsin selle masina puhtaks, nii hästi kui oskasin. Pintsliga ettevaatlikult nagu arheoloogid ja viimaks tolmuimejaga ka veel. Igatahes oli sellest kasu küll. Nüüd naudin vaikust ja rahu. Ei mingit jubedat mürinat vaiksel pühal jõuluõhtul. Ehh, mis õnnis tunne :)

Aega vaid meeldivateks asjadeks

2009-12-19T19:30:00.003+02:00

Kõik laguneb mu kodus, igasugu masinad põhiliselt. Mõned asjad olen uued ostnud, mõned ära parandanud, mõni on ikka katki ja mõned ei saagi vist korda. Pole aega, et kõike putitada ja kõike ei oska ka. No õnneks saab hakkama ka vähesega. Laelamp ei põle, kuigi olen seda juba mitu korda parandanud, krrr. Aega selle jaoks leida oli eriti raske - valgel ajal ma ju kodus ei ole. No tühja kah - laualamp veel töötab. Arvutis ei saa enam pilte keerata, tegelikult lendas terve masin korraks õhku ja pärast recoverit olin nii mõnestki programmist lihtsalt ilma :( Nüüd on teine nii aeglane, et lausa tigedaks teeb. Ma ei ole leidnud ka aega, et otsida asenduseks uusi töövahendeid. Msn kadus ja ma enam ei üritagi seda uuesti tööle saada, läbi hotmaili lehe saab ka ligi kui väga vaja. Skype jupsib ka, see mulle enam ei meeldi. Mingi suhtluskanal võiks ju ometi kodus olla. Just jututuba on see millest puudust tunnen, kuigi ma seal suurt sõna ei võta aga kuidagi hea tunne on näha - kalad, sõbrad on ikka olemas. Aga täna ma ei viitsi sellele aega kulutada, et otsida vigu ja neid parandama hakata. Kunagi hiljem. Peaks tegema nimekirja asjadest, mis on vaja korda teha, välja vahetada aga vot ei tee. Hakkan hoopis seepi keetma, panen köögi teistmoodi lõhnama. Vahva ja lõbus on see seebiga mässamine. Ma väga loodan, et need, kes mult selle värvilise kingituse saavad rõõmustavad sama palju, kui mina neid tehes.
Kööki! Ja siis vanni :)