teisipäev, märts 26, 2013

Punaveinga tervist terveks aastaks

Eilne paastumaarjapäev algas nagu arvata oligi punase veiniga. Nojah, lisaks vanarahva uskumustele ennast punasega terveks aastaks ilusaks ja terveks juua oli ka veel ühel töökaaslasel sünnipäev. Ma olin sel päeval nagu puuoks voolavas jões. Läksin vabalt ja muretult kõigi pakkumistega kaasa ja ilmselt just minu veidra meeleolu tõttu oli päev täis ootamatuid olukordi ja tõeliselt meeldivaid üllatusi.
Hommikusest arooniaveinist (mu oma kodukas) mõnusalt uimane läksin objektile. Teel aga juhtus midagi mu silmaga ja mind tabas selline valu, et hakka või nutma. No ma nutsingi, üks silm jooksis vett. Põikasin apteegist läbi ja ostsin läätsevedeliku  ja uue konteineri. Mis teha, olen muutunud hooletuks ja ei tassi neid pidevalt kaasas. Kiskusin kohe läätse välja ja valu andis järele. Väga veider tunne oli, pilt oli pooleldi udune, värelev ja tundsin kuidas tasakaal kaob. Hea fotograaf küll, ühe silmaga. Pilti sai õnneks teha, pimeda silma pigistasin nagunii kinni aga tehtud pilti vaadata oli juba veidramast veidram. Millegipärast ma isegi nautisin seda kummalist olukorda. Kuidagi sain töö tehtud ja premeerisin ennast sealsamas pakutud punase veiniga. Hakkas juba päris hea, valu taandus ja töömeeleolu oli korralikult hävitatud. Õnneks ootas mind järgmisena hoopis mõnus massaaž. Kuidagi jõudsin kohale ja vajusin pehmelt madratsile ja keskendusin päevakorra järgmisele punktile - täna naised tööd ei tee ja lasevad meestel endale välja teha, seekord siis nautisin tasuta massaaži.
Paar tundi peale läätse välja sikutamist proovisin seda tagasi panna. Aga vot ei õnnestunud. Juba tilk läätsevedeliku tegi nii hullult haiget, et keerasin ennast valu tõttu massaažilauale rulli. Edasine päev jätkus seega udus. Kaugele nägemisega polnud muret, silm kuidagi kohanes ja tänaval oli juba palju kergem liikuda. Nojah, vein oli ka lahtunud.
Arvutis oli täiesti võimatu tööd teha. Valus, ebamugav ja lähedale vaatamine nõudis kohutavat pingutust. Tegin kõige kiiremad asjad läbi valu ja udu kuidagi ära ja koju! Kodus polnud enam vahet, kas või mida ma näen. Silm jäi aga valulikuks veel ka järgmisel päeval. Mis veider jama see oli, sellest ei saanudki sotti.
Paastumaarjapäev lõppes nagu algaski, punaveiniga. Hilja õhtul saabus sümpaatne külaline, kellele samuti veini jagus. Mis siis, et naised punast pidid jooma, kõlbab meestelegi. Eilsele päevale mõeldes hakkab kerge hirm, noh nüüd olen alkohoolik valmis. Võiks ju selle päeva teod ja patud ajada paastumaarjapäeva süüks. Aga tegelikult tahaks ma lihtsalt laulda Artur Alliksaare sõnadega - on hurmav juhusele anduda... ja tõdeda, et kevad on kätte jõudmas :)

kolmapäev, märts 20, 2013

See pole nii nagu paistab


Toas istudes ja päikest läbi klaasi vaadates tundub kõik nii ilus ja kena. Kevad juba käes. Päike särab nii ilusasti, et hakka või uskuma, ka väljas on juba soe. Aga lumi ei taha aga millegipärast sulada. Õue astudes saab muidugi kohe selgeks miks. Jäine tuul on tänaseks muutunud talumatuks ja nii ma naudin seda kevadet pigem läbi akna, soojas toas päikselaigus istudes.
Eile, kui olin lapse Tartu saatnud, lubasin mõned hetked enese jaoks ja veetsin ligi kaks tundi massaažis. Raadiomaja aknast paistis sisse päike ja tuba oli nii soe, et unustasin hetkeks selle tüütult pikaks veninud talve. Peale massaaži oli sees mõnus surin, sõrme otsest varvasteni välja ja tundus nagu vedeleks ma soojal rannaliival. Soojalt suvine tunne oli veel pikka aega sees aga jäine tuul tõi mu lõpuks siiski maa peale tagasi.
Ma ei tea kuidas seda massaaži täpselt nimetatakse aga google abil tundub, et tegu on shiatsu´ga. Mingit teed pidi paistab olevat shindo, peab vist üle küsima, et mida minuga tehakse. Üks vägade veider asi see on aga mulle meeldib, isegi väga. Mul on tunne nagu oleks avastanud mingi uue maailma ja paneb imestama, et kuidas ma varem ilma selleta elanud olen. Oled seal põrandal rullis, käed jalad sõlmes ja lased ennast venitada ja kokku pressida, muljuda ja väänata. Hingamine muutub vastavalt sellele, kas sind litsutakse kokku või sikutatakse pikemaks. Äärmiselt nauditav kogemus.
Kui Urmas (massöör) mu selga jalgadega pressis, oli tunne nagu püüaks ta mind kohvrisse mahutada. Litsub nagu riidepampu tihkelt vastu kohvripõhja, et kaas peale mahuks. Pärast oli tunne nagu oleks ma õhemaks ja kergemaks jäänud.

teisipäev, märts 19, 2013

Soovid, soovid, soovid...

Koolivaheaeg käes ja Kirkel plaan Tartusse sõita. Ootame bussijaama kohvikus kella kahest bussi ja issit. Mul on kõht tühi ja uurin Kirke käest, et kas tema ka midagi süüa tahab. Ta raputab pead, ärevusest pole tal üldse söögiisu, isegi mahla ei taha. "Kindel, et sa midagi ei soovi, pikk sõit ees?" tunnen ma muret. "Ei taha midagi, ainult coca-colat või issit..." vastab ta ohates. Kangekaelne emme seda va colat ikkagi ei ostnud, õnneks sai laps juba paari minuti pärast oma issi :)

pühapäev, märts 03, 2013

Déjà vu presidendiballil

See kogemus oli tõeliselt eriline, ma nuputan siiamaani, kuidas ja miks sellised asjad juhtuvad. Olen kerges hämmingus ja ma ei teagi, kas mind jahmatab sündmus ise või enese ebatavalised "võimed" kui neid võiks sedasi nimetada.
Presidendi vastuvõtu kõige raskem osa, kätlemine oli lõppenud ja tööpäev hakkas otsa saama. Peale kümmet paluti pressil lahkelt kaamerad käest ära panna. Koju ei aetud, lubati pidu kaeda. Eks ma siis jalutasin ja vaatasin, rääkisin veidi juttu paari tuttavaga ja maitsesin peeneid suupisteid. Vestlesin parajasti ühe kolleegiga. Tema juurde astus üks meesterahvas, tervitas ja surus ka mulle käe pihku. Kohe, kui olin ta käepigistuse vastu võtnud olin rabatud. Ma teadsin seda käepigistust!!! Hetkega meenus mulle, kes on see mees käepigistuse taga. Tõstsin silmad, ta nägu oli endiselt veel võõras aga ma olin kindel, et tean teda. Nimigi tuli meelde, kuigi mul on kohutav nimede mälu.
Mulle meenus see üks ja ainuke kohtumine, mil ma samamoodi tema käepigistuse üle imestasin. See juhtus umbes 13 aastat tagasi Viljandi folgil. Nagu ikka on sealsed kohtumised üsna põgusad. Jalutasime Naataniga mööda tänavat ja pidevalt hüüdis keegi teda, tervitas, embas, kätles. Mäletan, et olin juba toona hämmingus, et selles meeletus infotulvas üks käepigistus nii eriline tundus. Millest me rääkisime, ma ei mäleta. Tema visiitkaart oli mul tükk aega kotis. Tegemist  oli ühe Tartu masööriga, Urmas Lest nimeks. Ma vist isegi plaanisin tema juurde massaaži minna, arvates, et kui juba käepigistus on nii eriline, siis kui eriline saab olema massaaž. Nojah plaaniks see jäigi.
Nüüd uuesti kohtudes rääkisin Urmasele sellest eriliselt kogemusest. No ta ei osanud selle peale midagi kosta. Meenutasime, kus ja millal see kohtumine võis olla ja tema kutsus mu viisakalt enda juurde massaaži. Ta olevat paar päeva Tallinnas. Juba järgmisel päeval ta helistas, üks vaba aeg oli tekkinud ja ma läksin proovisin siis selle ära. Julgen soovitada, kuigi see oli mu elus alles kolmas kord massaažis käia, üks neist alles hiljuti ja see oli meemassaaž, ai-valus kogemus. Igal juhul saadan tema juurde ka oma tütre, kes seljaga kimpus. Loodan, et ta saab abi.
Sel päeval, kui Urmase juures käisin, olid mul õlad pikast sundasendist (mitu tundi järjest kaamera käes) kanged, jalad valutasid pikast kontsadel olemiset ja magamata öö andis samuti tunda. Peale poolteist tundi venitamist ja mudimist olin ma aga nagu uus inimene. Tõesti super!
Veel rohkem, kui hea massaaž vaimustab mind siiski see kummaline hetk. Üks käepigistus, mis toob aastatetaguse suve nii lähedale, nagu olnuks see vaid hetk tagasi. Inimese võime mäletada asju ühe lihtsa puudutuse kaudu. Kusjuures need kaks käepigistust olid veidi erinevad. Toona folgil oli see palju tugevam ja nüüd ballil kiirem ja pehmem. Ometi tundsin ma selle "miski" ära kõigest peopesaga. Üks puudutus nagu välgutabamus. Kas see saab olla juhus? On see eriline võime või lihtsalt unustatud oskused? Olgu, mis on aga sellised erilised kogemused on äärmiselt virgutavad ja meeldivad :)