esmaspäev, november 28, 2011

Jõud otsas

Ehitasime koos Kirkega tekkidest koopa ja mängisime nõida. Tema oli tark nõid ja mina läksin tema juurde abi saama. Palusin võlurohtu oma vanemale tütrele, et ta mõistaks rohkem puhata ja korralikult süüa. Tark nõid sai aru, et sellist tõbe peab hoolega ravima ja hakkas innuga tööle. Segas rohu valmis, enne veel, kui rohu kätte andis, käskis kirjutada seitse korda "nõiaudu mõjus" ja siis see rohi trennijoogi sisse kallata. Küll siis mõistus pähe tuleb :)
Läks mõni aeg mööda ja Kirke jonnib söögiga, et talle ei maitse ja ei mahu ja ainult kommi tahaks. Tegin omast arust kavala lükke, kratsisin kukalt ja ütlesin haigutades: "Peaks vist jälle selle targa nõia juurde minema, äkki tema saab aidata?!"
Kirke läks õnge, lippas ruttu koopasse ja hüüdis: "Nõid juba ootab!" Mina muigasin võidurõõmsalt ja läksin mänguga kaasa. Rääkisin siis nõiale oma mure ära ja palusin tal rohtu keeta. Nõid kuulas ja arvas, et sellega läheb veidi aega, nii kolm päeva umbes. Jätsin ta oma koopasse rohtu valmistama. Mõne aja pärast sain nõialt aga kirja:

KIRI NÕIALT
KAHIUKS MA EI SAA SU MURE AITATA
MUL EI OLE NENTE VÕLU IÕUTU
SESTMA KASUTASIN KÕIK TEISE TÜTRE PEALE

No mis sa kostad?!

pühapäev, november 20, 2011

Peolt peole

Äärmiselt mõnus laupäev oli :) Päeval pidasime Kirke sünnipäevapidu. Hommikul olin täiesti endast väljas, kui ei leidnud ülesse peokaunistusi. Terve tund läks raisku aga need lahtivolditavad vanikud jäidki leidmata. Vaatasin kella ja peas vasardas, see ja teine ja kolmas, kõik on tegemata aga mina tuhnin ikka veel kappides ja kapitagustes. Lõpuks kaunistasin toad õhupallide, paari paberiribaga ja sädelevate kangastega (viimaseid olen kaalukaupa ostnud lapse karnevalide jaoks, kunagi ei tea millal ta printsess või haldjas olema peab.) Õnneks polnud kuhugi kadunud lastele ostetud peopasunad ja näomaalingute värv ei saanudki otsa, kuigi enne pidu pabistasin seda poolikut pakki vaadates. Hiljem panin nad mängima üht lärmakat mängu - kõik peavad korraga mingi looma häält tegema ja üks laps, kel silmad kinni, peab ära arvama, kes millist looma mängib. Oh seda lusti ja elevust, mida see neis tekitas. Seda möllu oli uskumatult vahva vaadata. Ja polnudki vaja mingeid batuute ega ronimisredeleid. Ruumiga polnud ka kitsas ja sööki oli parasjagu. Vanaema voodisse mahtus puntrasse kogu seltskond istuma ja porgandid hapukoorega kadusid nagu nihuti. Vannitoa esisesse kitsukesse esikusse panin maha tantsumati ja see oli pidevalt töös. Lele toast (musta tapeedi, mustade kardinate ja musta laua ja musta diivaniga) sai saladuste kamber. Seal oli just paras tordivulkaanid põlema südata ja üks saladuslik auhindade jagamine läbi viia. Torti sõime põrandal istudes ja küllap oli seegi omaette elamus nende põnnide jaoks.
Pärast pidu koristasin kiiresti toad, jätsin sünnipäevalapse üksi koju ja läksin ise peole. Kõik oli nii mõnusalt tasakaalus. Nautisin imemaitsvaid hõrgutisi, head veini ja muidugi sõprade seltskonda. Mida sa hinge veel tahta oskad :)
Ahjaa, ootamatult on koduveinid peole trüginud. Minu õunavein ja Julia rabarberiveinid said küll hämmastvalt kiirelt otsa. See kodune kuiv õunaveini (või raberberivein) sobib imehästi kerge lauaveini asemel. Mõnus seltskonnajook. Punast veini tahaks aga endiselt viinamarjadest, selle osas olen vist veidi nõudlikum ka, päris igasugust millegipärast juua ei taha. Seega ei üritagi ma ise punasele viinamarjaveinile alternatiivi tegema hakata. No vähemalt esialgu mitte. Aga täna maitseb õunamahl väga hea, vein las ootab veidi.

teisipäev, november 15, 2011

Tühjus polegi nii paha

Peas on nii palju mõtteid, et ma tunnen lausa füüsiliselt, et rohkem ei mahu. Ometi pole ma kippunud neid jagama. Liiga isiklikud, natuke valusad ka aga ei midagi nii jubedat, mis aja möödudes ei laheneks.
Öösiti maadlen ma nendega, vastu hommikut läheb uni ära ja siis käib peas üks hull lärm. Unise peaga tundub see kõik nii oluline ja õige. Iga sõna, mille nähtamatule paberile kirja panen, on välja ütlemist väärt. Hommikul teadagi on kole kiire ja kõik need mõtted tunduvad lausa tobedad. Päeva jooksul tulevad vahel jälle meelde. Sähvaki! Vahel on piinlik, vahel naljakas, vahel teeb uuesti haiget. Tahad sa siis seda või mitte. Pikapeale harjud ära, ei märkagi, et keegi su peas midagi podiseb.
Eile käis üks kallis külaline, rohkem küll Kirke külaline. Oma teada olin tema tulekuks valmis ja naersin iseenda valu üle. Mõtlesin kelmikaid lauseid välja, mida saaks naerdes õhku loopida. Aga ikkagi oli raske, pea hakkas juba lõuna paiku valutama, õhtuks olin kohutavas pinges ja tundsin end nii vana ja väsinuna. Õnneks oli veini, see tegi paremaks, pani põsed õhetama ja silma särama. Öö oli aga ikkagi tüütu ja täis hiigelpikki monolooge. Millal ma küll ometi sellest jamast lahti saan!
Täna käisin töö pärast Vihula mõisas, otsest kohustust ei olnud, lihtsalt tuli selline tahtmine kaasa minna. Sinna ja tagasi sõites, lasin mõtetel lihtsalt olla. Selline tühine tunne oli, miski ei karjunud peas. Vahtisin päikest läbi autoakna ja keskendusin kulgemisele. Ma ei olnud roolis, haigutasin kõrvalistmel. Sellest tüütust sõidust sai aga omamoodi teraapia. Väga veider teraapia, sest sisuliselt tegelesin ma ju enesepiinamisega. Vabatahtlikult sättisin end istuma kinnisesse ruumi, teades juba ette, et mingit lõbusat jutuajamist ei teki ning aknast paistab vaid igav maantee. Ainus, mida sel sõidul teha saab, on lihtsalt oodata, et millal see ükskord lõppeb.
Peaks ikka spa-sse minema ja seal aega surnuks lööma, vähemalt lastel on lõbus :)

kolmapäev, november 02, 2011

Serviti, õeke, ikka serviti!

Tänu häälekesele nurgas võin nüüd rõõmu tunda koduveini villimisest, täpsemalt korkimisest. Esimesed korgid, mida peale suruda proovisin tunnistasin kõlbmatuks. Ostsin uued, veidi peenema otsaga ja surusin need peale toore jõuga, mida mul paraku nappis... Et lihtsam oleks suruda, võtsin ühe tavalise plastmassist purgikaane abiks, vajutasin kahe käega laiemale pinnale, siis keerasin jalad ümber pudeli ja tõusin ettevaatlikult nagu akrobaat pudeli kohale. Jajaa, ma sain mõne korgi isegi sel moel sisse surutud. Hullumeelne!!! No aga mis teha, kui mõistust ja raha (korkimisseadeldise ostmiseks) napib. Mõtle, mõtle, mõtle - kordasin ma iseendale ja no saingi targemaks :) Ok, veidi lugemist oli siiski ka abiks. Nüüd võisin ma korke suruda peale vaid pöidlaga ja kasutusse läksid ka need paksud (esmapilgul sobimatud) korgid. Milles siis nipp? Ahhhaa, see oli lihtne. Tuli vaid neid korke nii umbes pool tundi soojas vees leotada. No ma pidin neid muidugi vägisi vee all hoidma aga see oli lihtne. Igatahes muutusid need leotades pehmeks nagu plastiliin ja pudelisuule pressimine oli lapsemäng.

teisipäev, november 01, 2011

Eestlane ei jäta jonni


Nagu ikka, ei valmi ükski suur projekt vaidluseta. Kisma EKA uue maja ümber on lihtsalt inetu. Ma tõesti ei tahaks elada selles majas, mille kõrvale (või peaks ütlema külge) uus maja on plaanitud. Suur kolakas, väga suur. Muidugi on tore, kui tekib väljak maja ette aga veel toredam oleks, kui see kolakas oleks elumajadest na-atuke kaugemal.
Linnaarhitekt loodab naiivselt, et kui selline väljak juba olemas, viiakse autod maa alla ja jalakäijad saavad taas (enne Viru keskust) üle tänava jalutada. Kas tõesti? Või on see ainult õigustuseks järjekordsele pilvelõhkujale?
Olen isegi EKA lõpetanud ja saan täiesti aru, et uut maja on vaja. Küsimus on minu jaoks hoopis selles kuhu, millist ja mis hinnaga? Kas tõesti need inimesed, kes mõistavad, mida tähendab elamine pilvelõhkuja külje all, on lihtsalt tobe takistus kellest võib vabalt üle sõita. Ausalt öeldes, ma väga loodan, et nad oma kodu eest edasi võitlevad. Jõudu neile selles! Sundvõõrandamine kõlab minu jaoks nagu küüditamine. Et taaskord tugevama õigusega võtame selle, mis soovime. Mul on häbi, et elan sellises linnas. Kas tõesti pole Tallinnas enam vaba maad? Muidugi, kesklinnas on toredam. Inimesed, võtke mõistus pähe! Ohutegur on olemas ja mitte ainult see, et lähedal olevad majad võivad muutuda ehituse käigus varisemisohtlikuks. Suurem oht on minu jaoks hoopis järjekordses pretsetendis - korra tülikad naabrid sundvõõrandamise abil paika pandud, korratakse seda veel ja veel...

Päikesevalgust nende majade elanikud suurt enam ei näe, see-eest peavad nad endile hankima eriti tihedad rulood, et uue klaasmaja valgus neid ei pimestaks.