Vanad asjad ajavad asja ära

Mu arvuti on juba nädalajagu või isegi rohkem tumm. Täna siis selgus, et kõvaketas on see, kes tööd teha ei taha. Näis mis see nali mulle maksma läheb, esmaspäeval hakkan otsima kes ja kuis selle korda teeks või välja vahetaks. Äkki õnnestub isegi mõned failid kätte saada. Aga pole halba heata, kasutan praegu vana läpakat, mis kunagi kohvi jõi ja siis paar aastat kapi otsas kuivas. Nüüd igatahes töötab, no kus ta pääseb - keegi peab ju selle töö ära tegema, ic. Vanast arvutist leidsin aga paljugi, mis juba unustet. Noh pilte ja programme ja... Ehheee, isegi MSN-i hakkas siin tööle, lauarvuti ei saanud sellega peale uuendamist enam hakkama. Igatahes päris põnev - vanad asjad ajavad asju vahel isegi paremini, kui uued. Panen siia ühe vana pildi - vanade aegade meenutuseks - vanadest meestest -vanamoelise kaameraga. Pilt on tehtud Ilvese toetuskontserdil Tammsaare pargis neli aastat tagasi.

Riimid läksid lendama

Laulupidu on möödas, see oli minu jaoks üks väga eriline pidu. Mu luuletus, mis kandis originaalis nime "Palvetaja" oli saanud endale naiskoori seade ja kõlas nüüd laulukaare all. Seal kuulsingi seda esimest korda.
Kui üks luuletus saab endale viisi, oleks see endale justkui tiivad saanud. Värsid hakkavad helisema, kõlavad selgemalt ja jõuavad nüüd kaugemale. Kui üks laul jõuab laulupeole, on see suur tunnustus heliloojale, nüüd lendab see kõrgemalt kui varem.
Ma istusin laupäeval Tartu laululava ees ja kuulasin seda imet. Näha oma riime lendamas, see oli ilus tunne. Mul oli veidi häbigi, et sõnu nii vähe oli. Nii vähe, et helilooja oli sunnitud viimase salmi refrääniks muutma ja seda kordama. Nagu oleks luuletaja sõnatuks jäänud. Laulu kuulates mõtlesingi ma rohkem sellele, et hädasti oleks vaja uut fraasi refrääniks. Kolmas salm refräänina tõi lõpumõtte liiga järsult sisse. No kuhu see kõlbab! Aga ilus oli ikkagi ja armas oli ka seda kõike kuulata. Kahju kohe, et polnud segakoori seades, saanuks ise kaasa laulda. Suur tänu Sirje Kaasikule ja kõigile lauljatele, kes need riimid lendama pani!

Ja teeb trikke

Kohe kui esimesed sammud rattasõidus tehtud hakkas tüüp trikitama. Kellelt ta küll selle pärinud on, et ei saa kuidagi rahulikult ja viisakalt sõidetud nagu tütarlapsele kohane. Mul ikka natuke kripeldab sees, et laps juba viiene ja alles nüüd sai oma esimese ratta. Aga vähemalt jäi see abirataste värk sujuvalt välja. Ei mingit pehmet maandumist, kohe sõitma ja saabki hakkama. Mäletan veel kuidas Lele õppis sõitma ja kui tuli teemaks abirattad maha võtta oli seda kinumist ja hirmu kui palju. Kirkel ei antud isegi valida ja tõesti sõitmaõppimine oli vaid tundide küsimus. Muidugi käime me iga õhtu peale lasteaeda sõitmas ka. No kuidas sa siis istud niisama toas kui selline uhke riistapuu nurgas seistes end koguaeg meelde tuletab. Eile käisime pikemal matkal, lapse jaoks pikal. Täitsa vahva on nii kahekesi koos metsa sõita, ei mingit vaeva, et laps väsib ära ja peab süles tassima. Ratta seljas nad ei väsi, miskipärast ;)