Veestiihia

Nii hea on kodus olla, õigel ajal :)
Tulen köögist toa poole ja kuulen veidrat häält. Ise imestan, ega ometi Lele pole tolmuimejat välja võtnud. Aga ei vedeleb teine mu diivanil. Mine vaata mis su toas toimub, ajan ta püsti. Lele tormab tagasi - ei see tuleb hoopis vetsust. Mida paganat! See veel puudus. Teen ukse lahti ja sealt purskab mulle külma vett vastu. Õnneks oli puhas vesi, ainult krdi külm teine. Peenike punutud toru oli lõhkenud ja käitus nagu katkine aiavoolik. Mässisin vannilina selle ümber, keerasin vee kinni ja hakkasin koristama. Ma parem ei mõtlegi, mis oleks juhtunud, kui mind poleks kodus olnud... Aga see polnud veel kõik. Sel ajal, kui käisin peos tarvilike jubinaid ostmas toimus juba uus avarii. Pesumasin otsustas vee endast otse põrandale pressida. Selleks ajaks oli ema kodus tagasi ja sai nüüd ka veega mängida, sooja ja seebisega. Küll on ikka hea, et esimene korrus ja betoonpõrandad. Naabrid ei pea meie jamade pärast kannatama. Niiske keldrilagi ei morjenda kedagi, tühjalt seisev kelder ju. See väike ehmatus oli mulle, kes ma suure sula üle ülbelt naeran - mind see ei puuduta, kummikud jalga ja ongi kõik hästi, väikseks ninanipsuks. Veestiihia aga alles hakkab oma väge ilmutama, nii jõgede kallastel kui linnatänavatel...

Pidupäev

Selline pidusöök siis, täna Olevistes. Kodutud käitusid väga erinevalt, kes toppis kahe käega kooke kotti, kes sõi kohapeal. See vana aga imetles oma saaki, enne kui asja kallale asus. Imelik üritus oli, ise küll ei suudaks. Üks asi on jagada toitu ja riideid neile, kes seda tõesti vajavad ja selle tänuga vastu võtavad. Teine asi aga anda neile varastele ja joodikutele, kes riided kavalalt pudeli vastu vahetavad. No toidu ehk söövad ise. See vahetamise äri aga läks käima sealsamas kiriku ukse taga...

Lumest ja puhkusest

Sain enne suuremat tuisku puuriida lume alt välja kaevatud, lauad saetud ja pliidi alla toppimiseks parajaks lõhutud. Suvemaja katuselt ajasin ka veel lume maha ja laiemad rajad lükkasin sisse, et käruga manööverdama mahuks. Päris hea tunne jäi tehtud tööst. No veidi sai vist üle pingutatud, sest käed valutasid päris korralikult aga ei hullu. Saunas sain kondid pehmeks, korralik leil tegi oma töö, no titevarbaid sai ju ka kastetud. Istusime saunas koos Andrase ja Emesega, ausalt pole ammu nii vaikselt olnud, lihtsalt olnud... Müstika. Öösel sai Emes isegi ufo pildile, ic. (ehk paneb kalasse)

Täna oli selline mõnusalt laisk päev, lihtsalt lebotasin, vahtisin aina Tciku tütart Sonjat - jäägi või passima, iga sekund uus ilme. See isapuhkusel olev Andras paistab ikka mõnusalt rahulolev või mis ;)

Kaamera laenasin Emes´elt, muidu vinge aga see 50-ne toru veidi segas, laiskus mis muu - zoomiga harjunud.

Tuisu sisse

Lähen homme Türile, lumetormi ja tuisu sisse, et veidi teid lahti lükata. Tundub üsna lootusetu üritus aga kui üldse ei tee, siis on veel hullem. Puid on vaja ka juurde lõhkuda ja saagida. Eks ma siis rassin seal veidi, kurb lugu küll aga paps enam ise ei jõua. Need vähihaigused on ikka tobedad ja vastikud. Mis te kiusate inimesi, lollakad sellised, tahaks kurjalt karjuda!!!!!! Loodan, et see op mida ta nii kaua ootab (alles märtsi lõpus) ka midagi muudab ja ikka paremuse poole. Kevad lihtsalt peab ilusam olema, alati on olnud.
Õhtul lubas Andras sauna teha, et siis saab kondid taas pehmeks ja sõpradega koos selle ilmaelu jälle ilusaks mõelda :)

Munast koorus tiigripoju

Tiigriaasta alguse puhul sobib hästi meenutada üht ammunähtud unenägu, mille tähendust või tähtsusetust pole ma enda jaoks veel lahti seletanud.

Kõnnin hõredas metsas, puud on siin veidralt peened nagu käsivarred aga nii pikad, et lõppu ei paista. Päike paistab madalalt ja pikad varjud muudavad selle metsa triibuliseks. Mingit muru ega sammalt siin pole, vaid pehme ja soe liiv. Päike paistab silma ja kohe ei märkagi ma mulle vastu jalutavat jaanalindu. Ta jalad on ka ülipikad ja mul on raskusi tema vaatamisega, pea kuklas, vastu päikest polegi see nii lihtne. Järsku virutab jaanalind minu poole muna, nagu tahaks palli mängida. Jään hetkeks kõhklema - kas peaksin selle kinni püüdma või tagasi söötma. Virutan siiski jalaga nagu mängiks me jalkat. Jaanalind aga läheb minema ja pall, sorry muna ikka, lendab vastu puud. Käib raksatus ja muna puruneb. Oigan ehmatusest, mis ma nüüd tegin. Ma isegi tunnen kuidas ma punastan, veri valgub pähe. Astun muna juurde ja märkan, et seal sees liigutab keegi. Kummardun selle kohale ja leian sealt imearmsa tiigripoja, on teine ennast nii mõnusasti rulli keeranud, armas kohe :) Võtan loomakese sülle ja miskipärast tõstan ta oma rinnale. Ma sisendan endale, et mul ju piima on. Tiiger hakkab imema ja korraga hakkab mul hirm aga kui ta hammustab? Krrrr...

Ärkan enne, kui kiskja midagi üritab ja juurdlen, kas jaanalind tahtiski, et ma selle defektiga muna endale võtaks, miks ta ikkagi muna minu poole lõi, miks ära läks ja veel sada küsimust. Sellest unest on vist juba 7-8 aastat aga näe, meelest ei lähe.

Pusas

Olengi omadega üleni pusas ja ise olen pununud sellise. No ajapikku murran sest võsast ehk välja, ega ma jonni jäta. Vähemalt on ilus teine ;)

Näe, ajan siin segast mõistujuttu aga no pusa on ju...

Lotte tegi pai :)

Ma ei suutnud tükk aega otsustada, kas peale matuseid on ikka hea mõte Lottet vaatama minna. Piletid olid kahele ja Kirkega oleks võinud kaasa minna ka Lele, ta oli igatahes sellest tükist huvitatud. Samas tahtsin ka ise seda näha aga kartsin, et olen sellises madalaseisus, et rikun oma halva tujuga ka lapse rõõmu. No jah, keeruline. Peielauas rääkisime Joonisfilmi kambaga neist toredatest aegadest, sekka oma lastest ja naersime, pisarad silmanurgas. Midagi küll kriipis aga oli ju Maigi see, kes lausa pakatas elulustist ning talle mõeldes tulid vaid toredad hetked meelde. Korraga tundus kõik nii õige olevat. Muidugi lähen ma ise ka teatrisse. Ostsin juurde ühe sülepileti ja saime kõik kolmekesi koos teatrisse ja meil oli vahva. Vaheajal sain kokku ka Lotte autorite, Heiki ja Jannoga. Meenutasime veel veidi Maigit ja kõik loksus nagu paika. Oligi selline joonisfilmi päev, midagi lõppeb, midagi algab ja midagi jääb.
Aga Lotte on ikka tõeliselt hea leiutis :) Ja täiesti meie eesti oma kangelane. Kirke igatahes on tõeline fänn ja tuleb tunnistada, et üle hulga aja olen ma rahul, et on olemas kõikvõimalik nänn, mida selle rõõmu pikendamiseks osta saab. Täna ostsin veel Lotte pannkoogijahu ja Kirke kleebib aina uusi mutukaid-putukaid oma kleepsuvihikusse. See tuli koos kavaga, kleepsud ja värvi ise pildid. No mis sa hing veel oskad tahta :)

R.I.P. Maigi

Mu esimene reaktsioon, kui kuulsin Maigi surmast oli - jälle see vähk, va kole loom. Ma ei teadnud veel aga jah, paraku oli mul õigus. Miskipärast ongi nii, et kui noor naine sureb, siis esmalt kahtlustad vähki. Juhtub see aga noore mehega, siis õnnetust. Ma olen kaotanud kaks toredat meessõpra (üks oli surres veel laps) just õnnetuse läbi. Poiss jäi suusamatkal rongi alla ja noormees, sai lasu kuklasse, brrrrrr. Kaks noort naist mu tutvusringis on aga vähi kätte jäänud.

Aga matused, olgu nad nii õõvastavad kui tahes on minu meelest vajalikud. Eriti noorte, vägivaldsete surmade puhul. Vähk on ka vägivaldne! Mäletan veel nii selgelt, kui Andruse surmast kuulsin. Ootasin teda rongijaamas, teadsin millal ta pidi tagasi tulema aga ei kedagi. Küsida ka ei osanud kellegilt, et millal siis. Polnud veel see mobiilide aeg. Ja siis ühel päeval loen lehest surmakuulutust. Kooli aulast oli ärasaatmine. Tiirutasin ümber maja aga sisse ei julenud minna. Olin liiga noor siis veel ega teadnud, matustele ei ole vaja kutset oodata. Aga mina kartsin olla ebaviisakas. Pealegi olime me alles "käima" hakanud ja ma veidi häbenesin seda, et endast noorema poisiga kohtun. Igatahes koolimaja uksest kaugemale ma ei jõudnud ja sellest kahju.
Kui Tiina läks, sain sellest teada täpselt matuse päeval. Olin siis Tartus Naadi juures ja ulgusin nagu metslane. Sassis juustega tormasin õues ringi ja ei suutnud kuidagi seda kõike taluda. Haual käisime sõpradega aasta hiljem. Sellest oli abi.
Kareli surnukeha leidmine võttis aega, matustest ei saanud aga me midagi teada. Tema õed, kes olid meie ainuke kontakt lihtsalt vältisid meie kõnesid. Kahju. Aga siis, kui juba aimasime tema kurba lõppu istusime kord tema sünnipäeval maha ja võtsime viina. Lihtsalt ja tuimalt. Midagi see siiski tähendas, seegi oli jumalagajätt.
Matused on vajalikud, kogu see krempel, lilled ja toostid. Vajalikud siia maha jäänute jaoks. Mina ei hoiaks ka lapsi eemale, kui nende lähedased kaovad. Mind on hoitud ja ma ei pea seda õigeks. Valus on nagunii aga kui pisarad välja valada õigel ajal, siis on hiljem kergem. Õnneks jäävad inimesed meile meelde ikkagi tegude läbi, mitte külmana kirstulaudade vahel. Ja seepärast tahan ka mina sel laupäeval peielauas rääkida ilusatest asjades, naljakatest seikadest, mis mulle sind, Maigi meenutavad. Et sa jääks mulle meelde sama säravana, nagu olid ajal, kui sind veel tundsin...

Kõige soojem tunne sinust jääb aga sellest päevast, kui mind kanderaamiga haiglasse toodi. Mu jalg oli täiesti sodi ja sina olid tööl röntgeni vastuvõtus. Sa naersid, naersid oma võluvat naeru ja hüüdsid - Oi Daisy, mis sinuga JÄLLE juhtus, sa lihtsalt ei oska teisiti või?
Kuulnud mu lugu piisoniga kaklemisest naersid sa luksudes edasi ja tõesti ka minul hakkas lõbus. Ja valu oli vähemalt mõneks ajaks unustatud :)