Fotojuttu, vol1 - looduspildid

Mõtisklused fotograafia teemal on vast lõputud - alates loomafotost -(ikka see valge nirk) ja lõpetades eetika (paparatsod jm) või kunstiga (untsus või taotlus.) Ma olen vältinud seda teemat, sest see tundub nii nämmutatud ja selge aga vot - vale puha, nagu selgub. Andsin hiljuti kirikulehele intervjuu, küsiti palju isikliku aga ka fotost oli juttu. Vastates paari lausega küsimusele - mida sulle pildistada meeldib - arvasin, et vastus sai ammendav ja igati selge. Aga hiljem teksti üle lugedes taipasin, minust pole aru saadud. Kahju küll :( Seepärast võtsingi nõuks veidi enda jaoks paar teemat lahti seletada, mida mina arvan - teistel on nagunii oma arusaamad.

Loodusfoto üldine arusaam on igati mõistetav, ilus ja kaunis maastik lisaks ehk paar detaili, metsad, udu, päikesloojang jms. Kui minult küsitakse, kas mulle meeldib loodust pildistada vastan eitavalt. Kiirvastus kõlaks umbes nii - "Linnalapsena ma loodusesse eriti ei satu, tundub võõras ja ega ma eriti seal olles pilte ei tee, ei oska nagu õieti." Minu jaoks on selle lausega kõik öeldud. Mis aga on selle taga. Võõra all mõtlen ma seda, et kuna ma satun metsa või rappa harva, siis pole mul tekkinud ka loodusega sellist suhet nagu ma vajaks, et pilti teha. Enamuse ajast kui ma linnast väljas ringi kolistan, vaatan ma suu lahti enda ümber ja lihtsalt ahmin endasse seda kõike. Olen nagu turist suures ja uhkes templis, silme eest kirju, käes seebikas aga pilti teha ei lubata. Mind ei hoia tagasi mitte keelavad sildid vaid aukartus nähtu ees. Tundub, et kaunist vaadet pildile püüdes ma vaid labastan seda - näiteks päikesloojang postkaardil on juba muutumas kitšiks, halvaks maitseks. Minus ei ole nii palju püsivust, et tõuseksin hommikul vara või kolistaks telgiga päevi metsades, ikka selleks, et õigel ajal kohal olla. Imetlen näiteks KaRahhi uduseid rabapilte ja selleks, et ise sinna küüniks, peaks ma vähemalt osaliselt oma laiskusest võitu saama. On muidugi veel võimalus, et satun ühel varahommikul rabaservale kuivade jalgadega, otse soojast autost välja astudes (enne küll tuleb selline autoga sõber leida.) Kas ei tunneks ma siis end vargana, kes näppab kaadri, paar digilaksu, et punkt kirja saada? Loodus nõuab pikka vaatlust, arusaama aja kulgemisest, süvenemist - mul aga pole selleks kõigeks pahatihti aega. Eks ma ju teen ikka looduses pilte ka, vähe - aga teen, mulle isegi meeldib neid kaadreid hiljem vaadata. Aga ikka jään ma sellest kõigest eemale ja pean neid fotosid vaid proovitõmmisteks, need pole minu jaoks täisväärtuslikud loodusfotod mida võiks uhkusega teistele näidata.

See kollane roos läks mu akna all paar päeva tagasi õide, täna oli ilus udune hommik ja mul enne tööd paar vaba minutit vaba aega.
Metsapilt on tehtud aasta tagasi rabamatkal, tõeline turistikas ehk enamus aega sai käidud mööda laudteid ja umbes tunnike rabametsas konnates.

Vaikelu seenega

Sügisball - nagu hullumeelne unenägu

Sügisball on siis nüüd nähtud, ehh karm... Õnnestus lausa esikal käia ja küllap ka see võimendas kogu filmielamust. Esmalt muidugi see masendav tantsushow - vene kabaree või mis iganes aga selline mulje jäi. Koht saalis oli teises reas, hea pildistamiseks aga vaadata ebamugav. Suured plaanid, teleobjektiiv, teravus pea olematu - kõik see mõjus lähedalt vaadates veelgi raskemalt. Ja lõpupidu samas masendavas filmirestos, kuhu muide sõidutati seltskond bussiga, kus viinapudel ringi käis, pani kogu loole ilusa punkti.
Film ise oli aga veider. Kuigi see rääkis peamiselt noorte meeste ahastavast üksindusest ja jaburast vägivaldsusest sellest pääsemiseks, oli seal ehmatavalt palju äratundmist. Kõige enam meeldis aga et kõik see, mis mind filmi vaadates võpatama pani, oli edasi antud ülimalt tundlikult. Ilma sõnadeta, pikalt lobisemata - paar pilku, emotsioonid, miimika ja muidugi valitud situatsioonid, laused, mis otseselt midagi ei ütle vaid ainult viitavad. Ma olin meeldivalt hämmingus.
Tegelastest - Tolgi mängitud Mati ja tema probleemid läksid minust mööda. Vaatasin ainult, et vuih kui kole mees. See- eest Taavi Eelma kehastatud Šveitser Theo jõudis kohale. Öeldagu mis tahes, minu meelest oli just tema peategelane. Ja oma seksistseeniga pani ta saali kergelt ahhetama küll, pärast itsitama ka :) Kõige üllatavam ja minu meelest lihtsalt supertabavalt mängitud oli aga stseen, kus Theo räägib oma unistusest - ehitusprahi konteinerite ostmisest. Jahmatavalt järsku katkeb romanss ja kohale jõuab reaalsus. Mehe unistus on Naise jaoks ärkamine ilusast unenäost, õhulosside lagunemine. Pagan see oli hea koht.
Nüüd tahaks ainult Undi raamatu läbi lugeda, et kuidas tema kirjeldas kõiki hetki, mis filmis vaid pilkudega välja mängiti ja kui palju üldse selles filmis oli raamatut. Siis peaks filmi uuesti vaatama ja veidi kaugemalt - saali tagumisest reast.

Oraator

Vahel on täitsa väsitav olla, lihtsalt laske hingata tahaks paluda. Eriti siis, kui rumalus ja rahakott teevad mõistusest kõvemat häält, röögivad tugevama jõuga. Männiku tee korda tegemist ootasid paljud aga et seda niiiiiiiiimoodi tehakse, ei osanud küll karta. Kui ikka tee laiendamisel jääb midagi ette, siis maha võtta, lihtne ju. Olgu selleks või ilus puudeallee. Ma ei tea miks nii otsustati, aru ei saa lihtsalt ja ei saanud aru ka need inimesed, kes täna (ja eile) puude mahavõtmise vastu protestisid. Ainuke vastuhääl kes rahva ette tulla julges, oli teedeehituse ülevaataja (pildil käed rinnal risti oraatorit kuulamas). Vaene mees sai äkitisi kõigi vaenlaseks ja aruandjaks. Sest teised tähtsad tegelased, kes lubasid kohale tulla ja rahvale vastata, siiski välja ei ilmunud. Esimene ja põhiline küsimus jäigi õhku rippuma, miks on vaja nii laia teed? Miks, kui siin liigub autosid vähe (pole siin kunagi ühtki ummikut näinud) ja liiati keelatakse üle 8 tonniste sõidukite liikumine edaspidi. Masinad on ilmselt need, mis arvutavad ja tähtsad onud noogutavad kaasa, ju siis nii on õige.
Kõige tobedam vabandus mida ma selle projekti kohta lugesin - mõned puud õnnestub ehk säilitada ja need istutakse kuhugi mujale Nõmmel. Lollakad plaanid teil ikka, et võtame näiteks Tammsaare pargist puud maha (keset linna tühi plats kuhu hea ehitada ju) ja istutame puud ilusasti Kadrioru parki. Kas te pole millegagi rahul või mis?
Ahh, mis siin ikka targutada, erilist usku mul sellesse päästeoperatsiooni pole, lihtsalt vahel ootaks meie kalli linnavalitsuse poolt veidike ausust ja lugupidavamat suhtumist. Selle ainsa teedeehitaja või järelvalvaja (nime ei mäleta) silmis nägin hetkeks väikseid kuradeid, kui ta lausus - no ise te ju sellised mehed olete etteotsa valinud, nüüd näete tagajärgi. Nii on...