See talv on kuidagi eriliselt vaikselt ja aeglaselt kulgenud. Ongi selline talveune tunne sees olnud, väikeste eranditega :) Mida päev edasi kevade poole, seda enam hakkab toimuma. Lumi sulab, veed voolavad ja asju juhtub. Pisitasa on väheke kogunenud erinevaid mõtteid, toimunud sündmusi, asju millest tahaks rääkida. Ja ilmselt polegi vahet, kus otsast alustada, mis järjekorras ja kui palju korraga :)
Lähen tagurpidi. Täna, kevade alguse päeval sõitsin hommikuse rongiga Türile, kevadpealinna. Seal oli sama külm ja tuuline, sompus ja talvine, kui kodulinnas. Kevad näitas end ka, küll veidi hiljem, kui olime juba Paidesse jõudnud. Päike paistis kiriku akendest sisse ja ma proovisin mõnda hetke kaadrisse püüda. Arvasin, et oma vanaonu (täpsemalt küll vanatädi mehe) matustel ma ei nuta. Ta oli siiski väga eakas, aprillis oleks 90 saanud. Aga ma eksisin. Õpetaja rääkis ilusa loo, kuidas Oskar (kadunuke) oli mures oma kaasa pärast - et mis saab siis, kui ta naine lahkub siit ilmast varem. Tal on siis kindlasti mobiiltelefoni vaja, sellist mis kõvasti heliseks, et ta vanad kõrvad seda ka kuuleks. Et saaks võtta toru ja öelda, minuga on kõik korras! Sest alati võtab telefoni ju tema kallis kaasa, laua pealt, seina küljest. Aga üksi jäädes ei pruugi ta seda esikust kuulda. Kindlasti on vaja mobiili.
Läks aga teisiti, Leida jäi aga Oskar läks. Nad olid ikka väga armas paar. No vot, seda juttu kuulates, tulid pisarad ikkagi. Ja kui see kraan korra lahti sai, siis iga uus meenutus tõi uue pisara.
Vanatädi on nüüd üksi, ta õde, minu vanaema on samuti üksi. Üks ühes, teine teises linnas. Rääkisime veidi, üksindusest ja kuidas sellega toime tulla. Ja jõudsime koos mõtteni, et nüüd pole muud, kui oodata kevadet, lume sulamist, tärkamist. Sellised me naised juba oleme, armastame oodata. Kui mitte kellegi koju tulekut, siis vähemalt kevadet :)
Mina ootan veel mõndagi muud aga kevadet alati...
teisipäev, Märts 20, 2012
kolmapäev, Märts 07, 2012
Tagasi blogima
Kui kaob võimalus kiireks mõtete vahetuseks tuleb tagasi pöörduda veidi aeglasema juurde ;) Ehk kui Facebook ei tööta blogime jälle! Olingi siin juba laisaks muutumas. Paar fraasi näguderaamtusse kirjutada tundub ju lihtsam, kui siin veidi pikemalt pajatada.
Streigist olen küll juba rääkinud ja mõistnud ka, et jään oma arvamusega vähemusse. Paraku olen ma väga kehv väitelja ega suuda oma mõtet piisavalt selgelt edasi anda. Õnneks suudab mu tütar mu segasest ja kokutavast jutust aru saada. Asi seegi :)
Eile, kui olin vaielnud ja seletanud teemal, miks ma ei toeta ühistranspordi streiki ja leidmata toetajaid, olin närvis ja natuke nördinud. Kurb oli see, et need toetajad leidsin ma mõnede poliitikute seast, kui vaatasin õhtul telekast väitlusaadet teemal õpetajate streik. Oli muidugi ka seebimullipuhujaid, mis on sellises olukorras lubamatu mu meelest. Aga olgu kuidas on, närvid olid püsti. Olin lisaks mures Lele pärast, kes jäi eile ootamatult haigeks ega jaksanud kooli minna. Neljapäeval taaskord ei saa ta kooli, sest bussid ei sõida. Ootasime kooli poolset avaldust, et mida ja kuidas peaks tegutsema. Õnneks see tuli ja oli mõistev. Üks mure vähem.
Siis avasin aga meili, mis tuli lasteaiast ja tundsin kuidas vererõhk tõuseb ja pea ähvardab plahvatada. Mida!!!!! Nimelt teatab lasteaed, et neljapäeval, 8-ndal märtsil, ei anta lapsi oma vanematele õdedele-vendadele, et need saaks nooremad koju viia. Päeval, kui paljud lapsevanemad ilmselgelt sõltuvad kellegi teise transpordist või ootavad ülipikkades taksojärjekordades või istuvad lihtsalt ummikus. Keegi ei tea täpselt, mis sel päeval juhtuma hakkab. Ja siis leiab lasteaed, et peab selle niigi keerulise olukorra veelgi segasemaks ajama oma uute reeglitega. Lapsed on aga need kes kannatavad. Vanem õde-vend, kes saaks ta varakult koju viia, peab käed taskus kodus passima. Igal teisel päeval on ta sobilik lapsehoidja, neljapäeval saab temast aga kes? Streigimurdja?
Sain lasteaiast ka vastuse - otsus võeti vastu, kuna sel päeval on liiklus tihedam kui tavaliselt ja laste kodutee võib olla ohtlik. Me teeme teile erandi, sest elate lasteaia lähedal. No nuta või naera! Taaskord, ma ei kirjutanud seda kirja sellepärast, et vajaks erandeid vaid soovin, et selliseid otsuseid ilma lapsevanemaga arutamata vastu ei võetaks. Väljaspool lasteaeda vastutab siiski vanem oma lapse eest ja on pädev otsustama, kelle ta oma nooremale võsuksele järele saadab. Pensionärist vanaema võib sel juhul olla hoopis ohtlikum, kes libedal tänaval pikali kukub ja lapselapse endaga kaasa tõmbab. Jõud lõpeb, ei jaksa enam.
Lähen täna hoopis ikebana kursustele, eile juba alustasin. Mõnusalt närve rahustav tegevus :)
esmaspäev, Märts 05, 2012
Õpetajate streik
Ma saan aru, et üks streik peabki ebamugavust tekitama. Lapsi ei saa lasteaeda viia, tõesti suur segadus. Kes võtab tööle kaasa, kes leiab hoidja. Minu plika õnneks juba nii suur, et võib ka üksi kodus olla. Varsti läheb nagunii kooli. Hea küll, elame üle. Koolilapsed enamasti rõõmustavad vaba päeva üle.
Palju raskem on aga mõista toetusstreiki, seda mida Transpordi Ametiühing korraldab. Koolid streigivad kolmapäeval, asi lihtne - lapsed ja õpetajad on kodus sooja teki all. Kes õpib, kes puhkab niisama. Nüüd aga otsustati, et Tallinna ühistransport ei sõida terve neljapäevase päeva - nii avaldatakse toetust õpetajatele. Minul, kui äärelinnas elaval ja kesklinnas töötaval on paras jama majas. Ja minusuguseid on ilmselt palju. Tööle ma saan, õnneks on tööandja lubanud taksosõidu kinni maksta. Taksode ooteaeg on iseküsimus, täna ei saa enam masinaid ette tellida, tuleb lihtsalt oodata ja oodata ja oodata. Meil on neljapäeval ajakirja viies sünnipäev, pidulik üritus ja kokaraamatu esitlus. Selge see, et tahan linna saada. Kui ainult peaks, siis streigiks ehk isegi. Kojusõidu pärast ma ei muretse, sõidame toimetusega hoopis Laulasmaale, autodega.
Küsimus on hoopis selles, mis toetusest õpetajatele me räägime, kui neljapäevane Transpordi Ametiühingu streik lööb õpetajatele lihtsalt noa selga. Ühepäevase (7.03) streigi asemel tuleb õpetajatel nüüd sunniviisiliselt veel üks päev lisaks streikida. 8-ndal ei saa ju kooli need õpetajad ja õpilased, kes elavad koolist kaugel. Autosid madalapalgalised õpetajad endale lubada ei saa. Kas kooli juhtkond või ametiühing maksab nende taksoraha kinni? Kui nad tööle ei jõua, kas nad siis streigivad või loetakse see tööluusiks? Ja kui plaanis oli teha ühepäevane streik, siis kuidas teist streigipäeva õigustada. Kas laps, kelle vanematel ei ole võimalik last autoga kooli viia, või taksoraha anda, märgitakse põhjusteta puudujaks või tegeleb ta toetusstreigiga? Aga kui ta idee poolest ei toetaks streiki, on ta siis sunniviisiliselt solidaarne? No viimast ma ei usu, õpilased tahavad ka paremaid õpetajaid, puhanuid ja arukaid. Aga idee poolest on selline vastuolu ju võimalik.
Ma pean streiki üldiselt barbaarseks. Kui töölised streigivad, siis saan ma sellest isegi aru. Nad lihtsalt ei oska teisiti. Nüüd on minu jaoks kõik pea peale keeratud. Ma kannatan selle ära, mis teha. Aga lõpuni mõista ma sellist käitumist ei suuda. Mind on kasvatatud, et asju saab lahendada ka teisiti, kui ähvardades.
Lisaks - Delfi korraldas eksperimendi jalgsi tööle. Algus minu kodu juurest ja lõpp-punkt ka meie toimetusele väga lähedal. Sain igatahes targemaks. Lugege siit.
Palju raskem on aga mõista toetusstreiki, seda mida Transpordi Ametiühing korraldab. Koolid streigivad kolmapäeval, asi lihtne - lapsed ja õpetajad on kodus sooja teki all. Kes õpib, kes puhkab niisama. Nüüd aga otsustati, et Tallinna ühistransport ei sõida terve neljapäevase päeva - nii avaldatakse toetust õpetajatele. Minul, kui äärelinnas elaval ja kesklinnas töötaval on paras jama majas. Ja minusuguseid on ilmselt palju. Tööle ma saan, õnneks on tööandja lubanud taksosõidu kinni maksta. Taksode ooteaeg on iseküsimus, täna ei saa enam masinaid ette tellida, tuleb lihtsalt oodata ja oodata ja oodata. Meil on neljapäeval ajakirja viies sünnipäev, pidulik üritus ja kokaraamatu esitlus. Selge see, et tahan linna saada. Kui ainult peaks, siis streigiks ehk isegi. Kojusõidu pärast ma ei muretse, sõidame toimetusega hoopis Laulasmaale, autodega.
Küsimus on hoopis selles, mis toetusest õpetajatele me räägime, kui neljapäevane Transpordi Ametiühingu streik lööb õpetajatele lihtsalt noa selga. Ühepäevase (7.03) streigi asemel tuleb õpetajatel nüüd sunniviisiliselt veel üks päev lisaks streikida. 8-ndal ei saa ju kooli need õpetajad ja õpilased, kes elavad koolist kaugel. Autosid madalapalgalised õpetajad endale lubada ei saa. Kas kooli juhtkond või ametiühing maksab nende taksoraha kinni? Kui nad tööle ei jõua, kas nad siis streigivad või loetakse see tööluusiks? Ja kui plaanis oli teha ühepäevane streik, siis kuidas teist streigipäeva õigustada. Kas laps, kelle vanematel ei ole võimalik last autoga kooli viia, või taksoraha anda, märgitakse põhjusteta puudujaks või tegeleb ta toetusstreigiga? Aga kui ta idee poolest ei toetaks streiki, on ta siis sunniviisiliselt solidaarne? No viimast ma ei usu, õpilased tahavad ka paremaid õpetajaid, puhanuid ja arukaid. Aga idee poolest on selline vastuolu ju võimalik.
Ma pean streiki üldiselt barbaarseks. Kui töölised streigivad, siis saan ma sellest isegi aru. Nad lihtsalt ei oska teisiti. Nüüd on minu jaoks kõik pea peale keeratud. Ma kannatan selle ära, mis teha. Aga lõpuni mõista ma sellist käitumist ei suuda. Mind on kasvatatud, et asju saab lahendada ka teisiti, kui ähvardades.
Lisaks - Delfi korraldas eksperimendi jalgsi tööle. Algus minu kodu juurest ja lõpp-punkt ka meie toimetusele väga lähedal. Sain igatahes targemaks. Lugege siit.
pühapäev, Veebruar 26, 2012
Veinil on kuhugi kiire
Niih, eile vaatasin mis mu veinivaadis toimub. Hüdromeeter on peaaegu nullis. Mõõtsin ka alkot, juba 14 näitab. Uskumatu! Tahaks ikka, et veel käiks, seega panin vett juurde. Ja need õunad ja rosinad lasin blenderiga sodiks ning panin kurnamiskotiga virdesse tagasi. Maitsest ei saa veel suurt aru. Aga kui tsiteerida üht kodumaist sketšisaadet, siis jah tuntav veini maitse on sel, võiks lausa öelda, et tegemist on valge veiniga ja kihiseb ka :)
Aga üks märgatav vahe on esimestega küll olemas. Puudub pärmi maitse. Kohe üldse ei tunne teist. Värvilt on oluliselt tumedam, kui mahlast tehtud.
Täpsustuseks: 14 vol % sai virdesse kõigest nädalaga :)
Labels:
Koduvein
kolmapäev, Veebruar 15, 2012
Kuidas veest veini teha
Mu õunavein hakkab otsa saama. Imelik lugu... Ja et mitte janusse jääda, panin täna uue laari käima.
Katsetan, milline vein tuleb, kui mahla ei olegi. Võtsin peoga rosinaid ja enda kuivatatud õunu, lisaks veel ebaküdooniatest tehtud siirupit, kaks laimi ja natuke ingverit. Näis, näis... Kuivatatud õunu ja rosinaid sai kokku umbes 600 grammi, siirupit veidi alla kahe liitri ja suhkurt viis kilo. Ülejäänud on vesi. Täna vett tassides mõtlesin tahtmatult, et üks püüab siin Jeesust mängida ja veest veini teha. Nali naljaks aga minu veinivirdes on ju põhiliselt vesi, muud kraami ainult tibakene. 25 liitrine nõu on mul. Ootan huviga, mis saama hakkab. Mulksub juba hoolega :)
Ahjaa, pilt on telefoniga klõpsatud.
Katsetan, milline vein tuleb, kui mahla ei olegi. Võtsin peoga rosinaid ja enda kuivatatud õunu, lisaks veel ebaküdooniatest tehtud siirupit, kaks laimi ja natuke ingverit. Näis, näis... Kuivatatud õunu ja rosinaid sai kokku umbes 600 grammi, siirupit veidi alla kahe liitri ja suhkurt viis kilo. Ülejäänud on vesi. Täna vett tassides mõtlesin tahtmatult, et üks püüab siin Jeesust mängida ja veest veini teha. Nali naljaks aga minu veinivirdes on ju põhiliselt vesi, muud kraami ainult tibakene. 25 liitrine nõu on mul. Ootan huviga, mis saama hakkab. Mulksub juba hoolega :)
Ahjaa, pilt on telefoniga klõpsatud.
Labels:
Koduvein
teisipäev, Veebruar 14, 2012
Tutvumisportaalid - ainult julgetele!
Sõbrapäeval on tore meenutada üht eksperimenti milles osalesin. Nimelt proovisime toimetuses, kuidas ja kas on võimalik leida meest läbi tutvusportaali.Nojah, tuleb tunnistada, et kuna tegu oli eksperimendiga, siis minu käitumine oli mulle endalegi harjumatu. Seda vähemalt alguses. Saatsin laiali masspostituse, mis läks laiali mulle tundmatutele meestele. Ise ei valinud kedagi, minu eest otsustas portaal. Ja siis läks lahti, kirjade uputus. Iga päev sain paarkümmend kirja. Ma olin täitsa pahviks löödud. Vastasin valikuliselt, inimesed kippusid segi minema. Silme ees virvendas ja juba nädala pärast olin läbi.
Ma pean siiski tänama neid mehi, kes alustasid sisukat vestlust. Neid, kes esitasid küsimusi, stiilis - Kas üks mees ikka mahub su ellu? Oijah, väga kiiresti muutus see eksperiment liigagi eluliseks. Ma mõtlesin ja kaalusin ega suutnud otsusele jõuda, mida ma siis täpselt tahan. Keda ja miks? Teen siin eksperimenti, oli juba ammu vale vastus.
Teise nädala lõpuks olin tõelises segaduses. Suure hulga "kosilasi" lihtsalt minema peletanud, hakkasin teistmoodi mõtlema. Äkki siiski lubada endale üks pisike romanss või midagi muud...
Mingi hetk oli kaartide sadu, lilled ja liblikad, sinised ja punased :) Hea küll, nad olid jälile saanud, et mul on sünnipäev. Üks kaart osutus eriti uhkeks, ei olnudki virtuaalsed roosid, päris lilled hoopis. Käisin roosidel järel, imekaunis kimp (11 õit) ja särasin. Imeline tunne :) Saatja jäi paraku salapäraseks, rohkem ma temast ei kuulnud, kirju igatahes samanimeliselt mehelt ei järgnenud. Nojah, salapäral on omad võlud.
Ja just siis, kui olin otsustanud, aitab küll - tuli kutse kohtingule. No neid oli enne ka olnud aga see oli kuidagi eriline, mis kõige tähtsam, me olime selleks ajaks oma aliastest lahti lasknud. Olime vahetanud kodukate aadresse, seega kõik tundus nagu päris. Väga ilus kohting oli, tuleb tunnistada. Aga paraku sinnapaika see jäigi. Ei mingeid kirju hiljem. Alles siis jõudis mulle lõpuks kohale, et tegelikult on seal portaalis kõik masstarbijad. Saavad portsu kirju, vastavad osadele, flirdivad paljudega ja kohtuvad võibolla igal õhtul uute kanditaatidega ja unustavad eelmised. Ja õigesti teevad, muidu ei saakski. Tunnistan, et mina polnud selleks valmis. See virtuaalmaailm on ohtlikult petlik. Paar kirja suudavad jätta mulje, nagu oleks tegu vana sõbraga. Hiljem selgub, et vanal sõbral on kümme tibi liinil ja kõik ootavad sama. Teadmine on üks aga kui asja sees oled, on nii lihtne kaotada pea. Või mis veel hullem, kaotada süda.
Kõigile üksikutele aga julgen siiski soovitada, minge ja proovige. Ärge hakake kohe saja mehega (naisega) korraga suhtlema. Tasa ja targu, vaikselt ja süvitsi, siis on ka edu loota. Ja julgemalt välja visata need, kes kohe selgelt ei meeldi. Ajaraisk, mis edasi ei vii. Ning kuklas olgu kogu aeg see teadmine, kõik siin portaalis sordivad ja valivad, korraga "käiakse" mitmega ja kunagi ei või teada, kes on tegelikult pildiga (või mis veel hullem pildita) konto taga.
kolmapäev, Veebruar 08, 2012
Rahaplaneerija
Lele pidi kooli jaoks koostama pere eelarve tabeli, läksime siis koos internetipanka seda asja uurima. Eks ma olen talle ju rääkinud ka, mis seis meil rahadega on, põhiliselt muidugi oigan: "Jälle on sul raha vaja! Alles ma andsin!" Täpsemalt sai ta sellest seisust aru alles konkreetseid numbreid vaadates. Tema õnneks hakkasin detsembrist kasutama rahaplaneerijat. Suhtusin sellesse alguses üsna irooniliselt, sest teadsin niigi kuhu mu raha läheb. Mingeid sääste ega eesmärke ma ka teha ei saanud. Aga kuna mulle lihtsalt meeldib, kui asjad on kontrolli all, isegi, kui seda eelarvet pole võimalik tasakaalu saada, siis hakkasin pihta.
Päris põnev oli ja nii ma siis rühmitasin nagu oskasin. Riideid ei saanud päris lahku viia, et mis lastele ja mis endale, ühe rea alla läks. Ja kõik, mis Selverist ostetud sai automaatselt toiduks, kuigi sealt ostan vahel ka majapidamistarbeid, mänguasju, kosmeetikat, riideid jms. Sama on Maximaga. Aga no, mis sellest. Rongipiletid jäävad sularaha alla ja veel palju muid asju jääb lahterdamata. Üldpilt on aga selgemast selgem.
No vot, Lele kirjutas aina numbreid ja naeris siis tööd lõpetades: "Ma tean küll, kuidas sa miinustest lahti saad ja kulud kontrolli alla!"
"No?", olin valmis headeks nõuanneteks.
"Väga lihtne, viska lapsed majast välja ja ongi kõik korras!", sain Lelelt naerusuise vastuse :)
Päris põnev oli ja nii ma siis rühmitasin nagu oskasin. Riideid ei saanud päris lahku viia, et mis lastele ja mis endale, ühe rea alla läks. Ja kõik, mis Selverist ostetud sai automaatselt toiduks, kuigi sealt ostan vahel ka majapidamistarbeid, mänguasju, kosmeetikat, riideid jms. Sama on Maximaga. Aga no, mis sellest. Rongipiletid jäävad sularaha alla ja veel palju muid asju jääb lahterdamata. Üldpilt on aga selgemast selgem.
No vot, Lele kirjutas aina numbreid ja naeris siis tööd lõpetades: "Ma tean küll, kuidas sa miinustest lahti saad ja kulud kontrolli alla!"
"No?", olin valmis headeks nõuanneteks.
"Väga lihtne, viska lapsed majast välja ja ongi kõik korras!", sain Lelelt naerusuise vastuse :)
laupäev, Jaanuar 21, 2012
Linnud puul
Tegin täna kiirvisiidi Türile, vanaemal oli mõned päevad tagasi sünnipäev, nii läksingi, lilled peos talle külla. Ega ta mingit pidu ei teinud aga sõime kooki ja ajasime niisama juttu.
Vanaema õue peal on uskumatult suur linnuparv. Õunapuu, ta maja ees on tihedalt täis pisikesi tihaseid, varblasi, leevikesi, siisikesi ja vinte. Eemalt paistavad nad nagu väikesed pruunid õunad ja kui see parv lendu tõuseb, näib puu korraga nii tühja ja üksikuna. Ubinad on kadunud.
Jõudsime vanaema maja juurde ajal, kui ta parajasti poes oli. Seega tuli oodata ja tore oli, saime aega linde uurida. Kirke üritas aimata mis lind, millist häält teeb. Väga piinlik, teadsin vaid tihase laulu. Tagantjärgi pole selleski enam kindel :(
Ma pidasin kõiki kollase kõhuga linnukesi tihasteks, pärast vanaema ütles, et need on hoopis siisikesed ja onu, et vindid. Või oli see vastupidi. Igatahes leidsin Looduskalendrist ühe Arne Aderi pildi, mis segadust juurde külvab. Pildil koos siisike ja rohevint :)
See linnuparv vanaema õuel on tõesti suur, kui nad kõik korraga maast lendu tõusid, kostus väga vahva heli. Pisikesed tiivad tegid koos toredat suminat. Mul oli suur kiusatus, vaid selle heli uuesti kuulamiseks, linde õhku ehmatada. No sain pidama ja ega neid polnudki vaja suurt ehmatada. Nad nokkisid natuke ja siis tõusid kõik korraga õhku, nagu oleks keegi öelnud - nüüd! Ometi ei paistnud kedagi, kes neid häirinud oleks. Ju oli lihtsalt aeg lendu tõusta.
Kirke sai siis ka loa linde toita, puistas vana-vanaema näpunäidete järgi siia ja teise nurka hirssi ja sihvkasid. Tuppa tulles ütles vanaema: " Ega seda kauaks jagu, tunni aja pärast on see otsas." Ja maha puistas ta poole liitrise jäätisetopsi täie sihvkasid ja paar peotäit hirssi. Näitas mulle toanurgas seisvat 25 kilost kotti sihvakadega: "Näe sain just uue koti, eelmine sai juba tühjaks."
Ilmselt saab seegi kott pea tühjaks. Huvitav, kas selleks talveks piisab või peab veel ühe ostma?
Aga enam ma ei imesta, et neid linde seal nii palju on. Kui ikka mitu korda päevas väärt toitu pakutakse, lisaks saab ka pekiga maiustada, siis milleks minna mujale. Ja nii nad kaunistavadki mu vanaema õunapuud. Eemalt näivad lihtsalt mingid pruunid mütsakad, lähemal uurimisel hakkavad värvid ja mustrid elama, et rääkida hoopis põnevamat juttu.
Vanaema õue peal on uskumatult suur linnuparv. Õunapuu, ta maja ees on tihedalt täis pisikesi tihaseid, varblasi, leevikesi, siisikesi ja vinte. Eemalt paistavad nad nagu väikesed pruunid õunad ja kui see parv lendu tõuseb, näib puu korraga nii tühja ja üksikuna. Ubinad on kadunud.
Jõudsime vanaema maja juurde ajal, kui ta parajasti poes oli. Seega tuli oodata ja tore oli, saime aega linde uurida. Kirke üritas aimata mis lind, millist häält teeb. Väga piinlik, teadsin vaid tihase laulu. Tagantjärgi pole selleski enam kindel :(
Ma pidasin kõiki kollase kõhuga linnukesi tihasteks, pärast vanaema ütles, et need on hoopis siisikesed ja onu, et vindid. Või oli see vastupidi. Igatahes leidsin Looduskalendrist ühe Arne Aderi pildi, mis segadust juurde külvab. Pildil koos siisike ja rohevint :)

See linnuparv vanaema õuel on tõesti suur, kui nad kõik korraga maast lendu tõusid, kostus väga vahva heli. Pisikesed tiivad tegid koos toredat suminat. Mul oli suur kiusatus, vaid selle heli uuesti kuulamiseks, linde õhku ehmatada. No sain pidama ja ega neid polnudki vaja suurt ehmatada. Nad nokkisid natuke ja siis tõusid kõik korraga õhku, nagu oleks keegi öelnud - nüüd! Ometi ei paistnud kedagi, kes neid häirinud oleks. Ju oli lihtsalt aeg lendu tõusta.
Kirke sai siis ka loa linde toita, puistas vana-vanaema näpunäidete järgi siia ja teise nurka hirssi ja sihvkasid. Tuppa tulles ütles vanaema: " Ega seda kauaks jagu, tunni aja pärast on see otsas." Ja maha puistas ta poole liitrise jäätisetopsi täie sihvkasid ja paar peotäit hirssi. Näitas mulle toanurgas seisvat 25 kilost kotti sihvakadega: "Näe sain just uue koti, eelmine sai juba tühjaks."
Ilmselt saab seegi kott pea tühjaks. Huvitav, kas selleks talveks piisab või peab veel ühe ostma?
Aga enam ma ei imesta, et neid linde seal nii palju on. Kui ikka mitu korda päevas väärt toitu pakutakse, lisaks saab ka pekiga maiustada, siis milleks minna mujale. Ja nii nad kaunistavadki mu vanaema õunapuud. Eemalt näivad lihtsalt mingid pruunid mütsakad, lähemal uurimisel hakkavad värvid ja mustrid elama, et rääkida hoopis põnevamat juttu.
kolmapäev, Jaanuar 18, 2012
Narrid kodumasinat ühe korra...
...teeb tema sama, mitu korda, raske ennustada :)
Aga jah, ei tahtnud ma seda masinat ja nüüd ta jonnib. Näitab iseloomu. Laupäeva öösel külalised ära saadetud hakkasin siis masinat täitma. Täitsa tore tunne oli, haigutasin ja tuikusin kergelt ning väga lohutav oli teadmine, et pane aga nõud kasti, vajuta nupule ja magama. Vajutasin ja loivasin tuppa, tassisin veel üht-teist kööki ja vaatan, masin ikka ei pese. Imelik? Hea küll, tegin ukse lahti ja mu kallis mamma, kes keset ööd ärganud oli, tuli appi. No muidugi, loll ei mõtle :( Olin paar liiga suurt taldrikut restile sättinud ja tiivik ei saanud ringi liikuda.
Võpatasin, pagan, nüüd lõhkusin masina ära! Võtsin taldrikud välja ja keerutasin tiivikut, kõik paistis terve olevat. Hea küll uus katse!
Ema muidugi rääkis, kui tark see masin on, et isegi kui soola enam ei ole, siis ei hakka pesema ja kui filter on must ei hakka tööle jne. Hea teada. Aga umbes pool tundi hiljem, ei pesnud see masin ikka veel. Kontrollisin filtrit ja soola ja sada korda tiivikut. Kõik peaks nagu korras olema. Proovisin veel lihtsat loputusreziimi aga ei midagi. Natuke nagu müristas ja ongi kõik. Peagi hakkas ärevalt piiksuma ja jäi hoopis seisma.
Kell kolm öösel lõin käega, mina lähen magama. Aitab!
Hommikul oli selgemast selge, et see masin vett sisse ei võta. Tõstsin igaks juhuks veesurvet, kükitasin veemõõtja kõrvale maha ja jälgisin seda kullipilgul. Ei midagi, ikka seisab.
Helistan remondimehele, sellele, kes masina paigaldas. Automaatvastaja. Tagasi helistas mees siis, kui olin vahepeal tööle sõitnud. Leppisime kokku, et õhtul, kui tagasi kodus, proovin uuesti. Taaskord automaatvastaja. No peab vist homseni ootama. Maandasin stressi sellega, et pesin külaliste taldrikud vanamoeliselt, vee ja lapiga puhtaks. Lõin klaasid rätikuga läikima. Ilus :)
Esmaspäeva õhtul proovisin uuesti. Nüüd võttis mees toru ja tundus üsna nõutu - "Sellist viga ma küll ei tea. Ei saa olla? Aga helistage parem garantiisse!"
Helistasin ja rääkisin oma mure ära. Härra, kes vastu võttis oli samuti segaduses, et imelik viga. Aga kuna tänaseks tööpäev juba läbi, siis teisipäeval saadab mehe vaatama.
Nii, teisipäev. Ema on kodus ja ootab remondimeest. Tulebki mees kohale, ütleb: "Sellist viga ei saa olla! Ja pealegi, see masin ei käi meie garantii alla. Helistage poodi ja nemad saadavad oma remondimehe." No, mis sa selle peale kostad. Paks garantiiraamat ütleb ju vastupidi, numbergi sealt raamatust võetud. Pood ju ise andis selle. Veider lugu aga miks peakski kõik selge olema :)
Ema helistab poodi, räägib mehhaanikuga ja see ütleb : "Sellist viga ei saa olla (ei võta vett sisse.) Ilmselt olete ikka ise midagi valesti teinud. Meie muidu ei tule, kui olete nõus maksma kohaletuleku tasu 25 eurot pluss remonditasu."
Ma olen ikka väga tige, enda peale. Pidin ma need taldrikud selle tiiviku ette panema. Samas olen veidi nõutu ka, et tark masin pidi ju olema. Kuidas sain ma masina ära lõhkuda, see ei hakanud ju töölegi, kui need taldrikud seal ees olid?!
Hää küll, kiristan hambaid, teen emale ülekande, las ta olla. Ootame, vaatame...
Uus kõne emalt pani hüppama. Ema ütleb esmalt: "Nii, kanna raha juurde!" Niuks, kui palju siis, küsin jõuetult. Ema hakkab aga naerma ja ütleb. Tead, läks küll garantii alla :) Tuleb välja, et sel masinal oli voolik vigane. Nii, kui esimese masinatäie tühjaks pumpas, sattus vesi valesse kohta. Mingi klapp tuli ette ja masin arvas, et vesi välja ei läinud ja tegu on avariiga. Uputuse vältimiseks on masin nii programmeeritud, et uut vett sisse ei võta. Vahetati voolik ära ja kõik töötab!
Uskumatu, kas pole?! Ma jõudsin juba mõelda, et mootor kärssas selle peale, et tiivik ei saanud ringi käia! Aga tuleb välja, et masin on lihtsalt üleõppinud :)
Anna andeks tubli nõudepesumasin, ma enam ei vihka sind!
Aga jah, ei tahtnud ma seda masinat ja nüüd ta jonnib. Näitab iseloomu. Laupäeva öösel külalised ära saadetud hakkasin siis masinat täitma. Täitsa tore tunne oli, haigutasin ja tuikusin kergelt ning väga lohutav oli teadmine, et pane aga nõud kasti, vajuta nupule ja magama. Vajutasin ja loivasin tuppa, tassisin veel üht-teist kööki ja vaatan, masin ikka ei pese. Imelik? Hea küll, tegin ukse lahti ja mu kallis mamma, kes keset ööd ärganud oli, tuli appi. No muidugi, loll ei mõtle :( Olin paar liiga suurt taldrikut restile sättinud ja tiivik ei saanud ringi liikuda.
Võpatasin, pagan, nüüd lõhkusin masina ära! Võtsin taldrikud välja ja keerutasin tiivikut, kõik paistis terve olevat. Hea küll uus katse!
Ema muidugi rääkis, kui tark see masin on, et isegi kui soola enam ei ole, siis ei hakka pesema ja kui filter on must ei hakka tööle jne. Hea teada. Aga umbes pool tundi hiljem, ei pesnud see masin ikka veel. Kontrollisin filtrit ja soola ja sada korda tiivikut. Kõik peaks nagu korras olema. Proovisin veel lihtsat loputusreziimi aga ei midagi. Natuke nagu müristas ja ongi kõik. Peagi hakkas ärevalt piiksuma ja jäi hoopis seisma.
Kell kolm öösel lõin käega, mina lähen magama. Aitab!
Hommikul oli selgemast selge, et see masin vett sisse ei võta. Tõstsin igaks juhuks veesurvet, kükitasin veemõõtja kõrvale maha ja jälgisin seda kullipilgul. Ei midagi, ikka seisab.
Helistan remondimehele, sellele, kes masina paigaldas. Automaatvastaja. Tagasi helistas mees siis, kui olin vahepeal tööle sõitnud. Leppisime kokku, et õhtul, kui tagasi kodus, proovin uuesti. Taaskord automaatvastaja. No peab vist homseni ootama. Maandasin stressi sellega, et pesin külaliste taldrikud vanamoeliselt, vee ja lapiga puhtaks. Lõin klaasid rätikuga läikima. Ilus :)
Esmaspäeva õhtul proovisin uuesti. Nüüd võttis mees toru ja tundus üsna nõutu - "Sellist viga ma küll ei tea. Ei saa olla? Aga helistage parem garantiisse!"
Helistasin ja rääkisin oma mure ära. Härra, kes vastu võttis oli samuti segaduses, et imelik viga. Aga kuna tänaseks tööpäev juba läbi, siis teisipäeval saadab mehe vaatama.
Nii, teisipäev. Ema on kodus ja ootab remondimeest. Tulebki mees kohale, ütleb: "Sellist viga ei saa olla! Ja pealegi, see masin ei käi meie garantii alla. Helistage poodi ja nemad saadavad oma remondimehe." No, mis sa selle peale kostad. Paks garantiiraamat ütleb ju vastupidi, numbergi sealt raamatust võetud. Pood ju ise andis selle. Veider lugu aga miks peakski kõik selge olema :)
Ema helistab poodi, räägib mehhaanikuga ja see ütleb : "Sellist viga ei saa olla (ei võta vett sisse.) Ilmselt olete ikka ise midagi valesti teinud. Meie muidu ei tule, kui olete nõus maksma kohaletuleku tasu 25 eurot pluss remonditasu."
Ma olen ikka väga tige, enda peale. Pidin ma need taldrikud selle tiiviku ette panema. Samas olen veidi nõutu ka, et tark masin pidi ju olema. Kuidas sain ma masina ära lõhkuda, see ei hakanud ju töölegi, kui need taldrikud seal ees olid?!
Hää küll, kiristan hambaid, teen emale ülekande, las ta olla. Ootame, vaatame...
Uus kõne emalt pani hüppama. Ema ütleb esmalt: "Nii, kanna raha juurde!" Niuks, kui palju siis, küsin jõuetult. Ema hakkab aga naerma ja ütleb. Tead, läks küll garantii alla :) Tuleb välja, et sel masinal oli voolik vigane. Nii, kui esimese masinatäie tühjaks pumpas, sattus vesi valesse kohta. Mingi klapp tuli ette ja masin arvas, et vesi välja ei läinud ja tegu on avariiga. Uputuse vältimiseks on masin nii programmeeritud, et uut vett sisse ei võta. Vahetati voolik ära ja kõik töötab!
Uskumatu, kas pole?! Ma jõudsin juba mõelda, et mootor kärssas selle peale, et tiivik ei saanud ringi käia! Aga tuleb välja, et masin on lihtsalt üleõppinud :)
Anna andeks tubli nõudepesumasin, ma enam ei vihka sind!
pühapäev, Jaanuar 15, 2012
Kange vein

No nii, eile sai siis mõõdetud veini kangust. Esimene kord, kui seda teha üritasime, olin vist natuke liiga palju veini joonud. Loed seda õpetust ja mitte milleski ei saa aru. No pikapeale siiski õnnestus. Õigetpidi, tagurpidi, hoia sõrm ees, lase lahti, keera, kalla... Nivoo sel mõõdikul on ka nii peenike, et hämaras toas (veinine seltskond) ei näinud me seda muudmoodi, kui taskulambiga. Ja mis oli siis tulemus? Uskumatu aga 15 kraadi näitas. Ma polnud ju lisanud midagi kangestavat. Käärimise lõppemist kontrollisin hüdromeetriga. Ja kuna keegi joojatest seda ei uskunud, tegime korduskatse. Siis saime tulemuseks 12 ja kõik olid rahul. No vot, selline see olema peab :) Ma olin küll natuke nõutu, et minu mõõdetud 15 valeks tunnistati aga ei osanud vastu vaielda.
Minu sisetunne aga ütles, et see vein on kange, kangem kui 12 kraadi.
Täna hommikul seisis veinimõõtja samas asendis mu laua peal ja näitas jonnakalt 12 kraadi. Päevavalguses ja lähemalt uurides selgus, et nivoo on auklik. No nagu katkine kraadiklaas. Õhumullid sees. Tegin uue katse. Kõige keerulisem oli saada see nivoo kohe alguses mullivabaks. Mitu korda tühjaks puhumist ja loputamist ning lõpuks see õnnestus. Sain selgeks, kuidas peab valama, et mulle ei tuleks. Ja mida näitas mu uus katse? 15! Siis tegin uue katse - 15, siis veel ühe... Nagu te vist isegi aimate, oli tulemus endiselt 15.
Seega, üllatavalt kange vein on välja kukkunud. Ja igavesti salakaval teine, jätab kerge veini mulje aga tegelikult peidab endast palju enam kangust. No igatahes ma ei imesta enam, et paar korda sellest joogist ehmatava sumina sisse sain.
Ahjaa, veine ümber villides juhtus pisike äpardus ja nii umbes kolm liitrit veini (ma loodan, et ainult kolm) valgus põrandale. Peab ikka vanade veinimeistrite manitsusi meeles pidama. Ära maitse liiga palju veini villimise ajal! Ja enda poolt lisan - ära villi, kui mitu asja korraga käsil, lapsed saada kodunt ära, et poleks segajaid ja söö kõht enne täis!
Labels:
Koduvein
Telli:
Postitused (Atom)


